Mismõttes ma üksi matatunni üle pidin elama?

Njah, nii see tõesti oli. Jessica sai alles paar päeva hiljem teada, et Say enda kleepimise peale üle läks. Kui jutul lõpp, siis jutul lõpp. Seda, et Say hakkaks suitsupakki kaasas kandma, Jessica ei tahtnud. Kui kutt on otsustanud suitsetamisest loobuda, siis on talle parem, kui tal kiusatuseks midagi taskus pole. Vaikides sõi Jessica enda toidu lõpuni.

Kui kõik taldrikud laual tühjaks olid söödud, tõusis Claire esimesena püsti, hakates lauda koristama. Sayer, kes oli terve õhtusöögi vältel tajunud, kuidas tema pea talle kergeid valusööste saadab, tõusis toolilt püsti, et endale uus valuvaigisti võtta. Avanud ühe kappidest, võttis ta sealt välja väikese valge purgi. Alexi juures oli ta küll juba ühe võtnud, aga see oli väga vara hommikul olnud ja sellest oli pea kaksteist tundi möödas. Kukutanud enda peopessa ühe valge tableti, neelas ta selle koos veega alla. Roof asetas purgi enda endisele kohale tagasi. "Oled sa kindel, et sa ikka arsti juurde ei lähe. Kui sul ikka nii valus on...," raputas Claire enda pead. Ta tundis enda poega ja teadis, et ta ei võta ennem valuvaigistit kui valu täiesti väljakannamatamatu on. "Kõik on korras," vastas Say kindlalt, "ma peaks lihtsalt pikali viskama, muud ei midagi," lausus ta enesekindlalt.

Mehed. Ega enne arsti juurde ei lähe, kui surema hakkab. Jessica tõusis laua tagant püsti, võttes sisse endise koha vastu uksepiita. Kõht oli nii täis, et täitsa raske oli seal seista. Viskaks isegi pikali. Jes püüdis Sayeri tähelepanu ja viipas siis peaga, vihjates sellele, et nad võiks siis noormehe tuppa tagasi minna, kui Say pikali heita tahab.

Sayer märkas tüdruku viibet ning jalutas tema juurde, asetades emast möödudes hetkeks enda käe tolle õlale. "Mul on täne öine vahetus. Nii et ma mingi aeg lähen ära," sõnas Claire, mille peale poiss noogutas. Jõudnud Jessicani, naeratas ta talle ning jalutas siis trepist ülesse oma tuppa. Asetanud enda korvpalli voodist tagasi kapiotsa, lasi ta end ettevaatlikult voodile pikali. Kohendanud kergelt patja, astes ta käed pea alla ning vaatas aknast välja.

Jessica järgnes noormehele tema tuppa. Ta tegi valugrimassi, kui nägi, kui palju vaeva pidi Sayer nägema, et end voodile pikali visata. Ei julge niimoodi talle kaissugi pugeda, kui kutil nii valus on. Jessie ronis voodile põlvili Say juurde ja sikutas ta särki kõrgemale. See sinikas nägu kohutav välja. "Kindel, et sa seda arstile näidata ei taha?" küsis Jessie noormehe särki etevaatlikult alla tagasi sikutades. Mine tea, pärast on põletik või midagi seal sinika all. Väga nadi oleks, kui see noormehel terveks ülejäänud eluks valutama jääb.

Kui Jessica voodisse ronis, sai ta ka kohe kogu poisi tähelepanu osaliseks. Eriti siis kui ta tema särki kakkuma hakkas, et veelkord see suur sinikas nähtavale tuua. "Katkise ribiga ei ole mõtet sinna ronida. Nad ei saa nagu nii midagi teha ja mis ma selle teadmisega ikka peale hakkan. Ega see luud kiiremini paranema ei pane," sõnas Sayer, vaadates tüdrukule otsa.

"Kuidas arvad," kehitas Jessica õlgu, viitsimata Sayeriga vaielda. Nad on niigi palju vaielnud, ongi paras aeg sellega paus teha. Pealegi, see tüduk siin, Say kõrval, ei teadnud meditsiinist midagi, isegi kogemusi tal pole, mille põhjal rääkida. Haigla on tema jaoks üsna võõras koht.

Sayer kohendas enda asendit, oodates et valuvaigisti mõjuma hakkaks ja jälle normaalsem olla oleks. "Mis me siis teeme? Mitte, et ma täna väga mõnus kaaslane oleks," sõnas poiss, hoides endiselt enda hallikasrohelisi silmi Jessical. "Ahjaa, kui sa peaksid mulle öösel ennast peale keerama, siis ma ei vastuta enda tegude eest," andis Rufus teada, kuid tema näol oli kerge muie.

Jes sai jälle õlgu kehitada. Ta ei teadnud mida teha. Jessie lasi pilgul toas tiiru teha - äkki tuleb mingile mõttele. "Noooh, siis olemegi hommikul sama nägu," muigas Jessica. Ei ole naljakas, kui see tegelikult ka juhtuma peaks. Tütarlaps ajas end voodist püsti ning jalutas toanurka, kus Sayeri kitarr oli. Pill käes, istus ta voodiäärele ja tõmbas sõrmedega üle keelte. Pilli häält kuuldes, vaatas tüdruk selle pilli omanikule nina kirtsutades otsa. "See on häälest ära," lausus ta. Jessica sai aru, kui pill hääles pole, aga ta ei osanud seda ise häälde panna - ei kuulmise järgi, ei aparaadi abiga.

Sayer turtsatas ja raputas aeglaselt enda pead. "Sa peaksid teadma, et keegi pole seda mitu kuud kasutanud," lausus noormees, sirutades siis enda käe välja, et pill enda kätte võtta. Ajanud end istuli, avas ta ühe enda öökapi kolmest sahtlist ning võttis sealt välja väikese kandilise elektroonilise häälestaja. Sättinud selle enda ette põlvele, hakkas ta pilli häälestama. "Huvitav, et tänapäeval saad sa isegi pilli elektrooniliselt häälde panna. Uskumatu, et sellele vidinal on isegi rohkem kuulmist kui minul," turtatas Say veel kord.

Andnud pilli Sayeri kätte, ronis Jes jälle voodi peale, sättides end keset voodit rätsepistesse. Ime, et Jessie jalad sellest kõverad pole, et ta koguaeg kõveralt on - vahet pole, kas ta istub või lamab, alati on ta kägaras.Seisab ka kõveralt. "Ma vist ei taha teada, mida kõike tulevikus teha saab, kui tehnoloogia veelgi rohkem arenenud on," lausus Jessica.

Tehnoloogia arenes tõesti kiiresti ja varsti on tõesti kõike võimalik ainult mõne nupu vajutusega teha. Sayer lülitas häälestaja välja ning tõmbas sõrmedega üle keelte. Kõlas kohe palju paremini. Pilli tagasi tüdrukule ulatanud, viskas ta häälestaja tagasi sahtlisse. "Ja mida huvitavat sa mulle siis mängida kavatsed?" uuris Roof. Ega tüdruk ju ilmselt niisama seda pilli siia toonud.

"Aitäh," tänas tüdruk noormeest, et too tema jaoks kitarri häälde seadis. Jessie võttis pilli kätte. "Midagi huvitavat siit kindlasti ei tule," oli Jessica kindel. Ta ei osanud kitarri mängida - vaid paari lugu ja ülejäänu on improvisatsioon, mida ta kasutab siis, kui end saata tahab. Jessica hakkas mängima esimest lugu, mille ta Alenal endale selgeks palus õpetada. Jes polnud ammu kitarri mänginud ja seega ta sellise rahuliku ja läila loo valiski, mille refrään pisut kiirem oli, et sõrmed pilliga ära harjuks.

Kuulates kitarri kõla, jälgis ta, kuidas tüdruku sõrmed mööda keeli liikusid. Täitsa mõnus oli vahelduseks kedagi teist pilli mängimas kuulata. Eriti hea oleks muidugi, kui Jessica enda häält ka julgeks kasutada. Oli teine ju väga hea häälega, kui ta seda vaid kasutaks. "Laulad ka mulle midagi või? Haige soove peaks ikka täitma," muigas Sayer, vaadates tüdruku tumedatesse silmadesse.

Jes muigas kergelt Sayeri sooviavalduse peale, aga see tõi kaasa selle, et tal läks järg käest ära ja ta ei suutnud enam meenutada, mis keelt ta järgmisena näppima peab. Seega jättis ta mängimise katki ja vaatas Sayle otsa. "Esiteks, sa ei ole haige vaid katki, ja teiseks..." lausus Jessie, suutmata välja mõelda, mis see teiseks olla võib,"...well..ma võin laulda ka, kui sa ilusti palud." 'Laulad mulle ka või' pole ilusti palumine.