Mismõttes ma üksi matatunni üle pidin elama?

Nädala viimasel koolipäeval ei suutnud Jessica üldse tundides keskenduda. Ta jälgis ainiti oma telefoni. Igal vahetunnil ta helistas Sayle, kuid keegi ei vastanud. Terve päeva ei helistanud noormees talle tagasi ka. Täiesti morn ja kuskil eemal oli ta ka kisakooritrenni ajal ja kui ta pärast trenni Sayeri ema koolimajas kohtas ja Sayeri kohta päris, teadis Claire oma pojast vaid seda, et noormees läks neljapäeva õhtul tööle ja pole koju jõudnud ning telefonile ei vasta. Ta püüdis terve öö noormeest telefoni teel kätte saada, aga ei midagi, lõpuks oli kuti telefon end üldse välja lülitanud.
Mingil hetkel laupäeva hommikul jäi Jes elutuppa diivanile magama. Kui ta üles ärkas, oli lõuna ammu möödas. Jessie püüdis uuesti Sayd kätte saada, kuid kuti telefon oli endiselt väljas. Jes oleks hea meelega ka Claire'ile helistanud, aga ta ei teadnud naise telefoninumbrit, seega otsustas tüdruk Westside'ile minna.
Kui takso Sayeri maja ees peatus, maksis tüdruk arve, väljus taksost ning läks trepist üles. Ta helistas uksekella.

OT: Sayer.

Pärast jutuajamist emaga oli Sayer end enda tuppa lihtsalt voodisse visanud ja lebas nüüd seal. Vahepeal oli ta end nii palju kätte võtnud, et saatis interneti kaudu Alexile enda trahvi raha ära ja võttis vanni, vahetades endale uued puhtad riided selga. Ei ole eriti tahtmist midagi teha, kui praktiliselt iga su liigutus paneb ribid valutama. Mobiili oli ta koju jõudes üldse ära unustanud ja see vedeles niisama laual. Tühi või mitte, Roof ei teadnud sellest midagi. Ta vahtis lakke ja viskas enda korvpalli muudkui ülesse, püüdes selle siis jälle kinni. Aitas keskenduda. Sellele ta muidugi ei mõelnud, et kui ta peaks palli käest pillama, siis saab ta kena obaduse endale.

Jessicale tuli ukse peale vastu Claire, kes tüdrukul sisse lasi astuda. "Hey, tule sisse! Meie hulgus jõudis koju, aga eks sa mine vaata ise järgi, kas sa ta ära ka tunned," sõnas naine. Tüdruk võis üsna kergelt aru saada, et naine oli enda poja peale antud hetkel väga pahane. "Ja kui sa juba ülesse lähed, siis võid uurida, kas ta midagi süüa ka tahab," lisas naine kadudes elutuppa. Küll Jessica ise ka hakkam saab.

Jessie tervitas naist viisakalt, kui ta ukse avas. Sellest, et Claire pahane oli, sai Jes tõesti üsna kergelt aru ja see kohutas teda pisut. Eriti veel seetõttu, et Claire vihjas Sayeri välimusele. Jes noogutas Claire'ile. Võtnud üleriided seljast ja jalanõud jalast, läks Jes trepist üles. Kergelt Say toa uksele koputanud, avas ta selle ning astus tuppa. "Hei," lausus Jessica pisut ebalevalt, jäädes ukse juurde seisma ja noormeest silmitsema.

Kui muidu poisi süda alati sees hüppas, kui sai jälle Jessica häält kuulda, siis täna oli ta lootnud, et ei pea tüdrukuga kokku juhtuma. "Hey," lausus Sayer, jätkates palli loopimist. Nii kaua oli kõik okey kuni ta enda teist näo poolt ei keera, seega ei olnud vaja sellega kiirustada. Selle nurga alt, kust Jessie teda vaatas, pidi kõik täitsa korras paistma või noh, nukid, aga neid ta vast tähele ei pane. "Mis sind siia tõi?" uuris ta tüdrukult, pilk endiselt laele ja pallile kinnitatud.

"Takso," vastas Jessica, eirates seda, mida Sayer tegelikult oma küsimusega teada tahtis. Say teadis isegi sellele vastust. "Su ema palus küsida, et kas sa midagi süüa tahad," edastas Jessica Claire'i palve koheselt. Pärast unustab veel ära või midagi. Selle nurga alt paistis Sayer täiesti korras. Jes seisis endiselt ukse juures, ta ei julenud ühtegi sammu astuda.

Sayer turtsatas tüdruku vastuse peale, kuid ei hakanud ka edasi küsima. Ei tea, kas ema andis alumisel korrusel juba Jessicale kõige kohta mingi ülevaate või? Püüdnud palli kindlalt endale kätte, asetas ta selle voodisse enda kõrvale. Aga süüa? Seda ei olnud ta ju juba päris pikalt saanud, aga alla ta ka minna ei viitsinud või pigem ei tahtnud. Talle ei meeldinud see pilk, millega Claire teda vaatas. Ajanud end voodist välja, hoidudes see juures valu enda näost välja paista, astus ta lauale juurde, võttes sealt enda mobiili. Otsinud sahtlist välja laadija, pani ta selle ühe otsa seina ja teise telefonisse, visates selle hetkel väga tüütu vidina tagasi lauale. "Tuled edasi ka või jäädki sinna seisma?" küsis Rufus, keerates end siis täielikult tüdruku poole.

Huumorisoont talt välja ei pekstud, see on hea. Jes ei näinud noormehe katkist näopoolt ka siis, kui too telefoni laadima pani. Jessica hammustas ehmatusest huulde, kui Sayeri nägu nägi. Temast käis justkui seesama valu läbi, mida Say tunda võis. Pool Sayeri näost nägi välja nagu sellest oleks tank üle sõitnud. Jes oli kahe sammuga Say ees, põimis oma käed ümber tema kaela, tõustes enne kikivarvule, ning kallistas teda. Totakas oleks olnud küsida, et mis juhtus. Peksa sai, see oli kindel, aga.."Miks?" piuksatas Jes vaid ühe küsimuse.

Kuigi poiss oli arvanud, et ei taha Jessica ette mõnda aega minna, siis hetkel kui tüdruk end talle kaela riputas, sai see ümber lükatud. Tal oli hea meel, et Jes seal oli, isegi kui ta seda välja ei näidanud. Say kallistas tüdrukut tugevalt vastu kuni tüdruk talle liiga lähedale sai ning tema keha läbis valusööst. Automaatselt lükkas ta tüdruku jõuliselt endast eemale. "Keegi tore inimene kunagi ütles, et suitsetamine tapab. Tuleb välja, et suitsu mitte omamine võib sind hoopis hauda viia," lausus Sayer, kuid vaatamata tema olekule lausus ta seda kõike irooniliselt ja kerge muigega. Ta ei tahtnud, et Jessie end kuidagi süüdi tunneks või midagi.

Jessie lõi end vastu lauanurka ära, kui Sayer teda endast eemale lükkas. Mida ta nüüd valesti tegi? See lause, vaatamata sellele iroonilisele kõlale ja muigega Say näos, tekitas Jessicale küsimuse, et kas Sayer süüdistas juhtunus teda? Tüdruk ei öelnud midagi, vaid vaatas ainiti kutile otsa. Jessica oli paigala tardunud, hoides mõlema käega enda selja taga olevast lauast kinni. Tema silmad olid suured, väljendades hirmu, uudishimu ja hämmingut ning parajalt segadust.

Tüdruku küsimusi tulvil pilk tekitas Sayeris soovi kisada. Ta tõesti ei soovinud, et tüdruk seda kõike näeks, aga kui ta juba siin oli siis oh well. Roof võttis enda pikkade käistega pluuse alumisest äärest kinni ning tõmbas selle üle pea. Nüüd ei peaks vist Jessical küsimust tekkima, miks poiss ta järsku eemale tõrjus. "Ma olin politseis eile," sõnas ta lühidalt, "nad pikendasid mu registrit," lisas ta juurde, keerates tüdrukule selja ja jalutades temast eemale, "Jessica, ma ei ole selle üle uhke ja ma ei tahtnud, et sa mind....sellisena näeksid," lausus Roof, toetades end kätega vastu kappi, pilk maale suunatud.

Jessica silmitses kordamööda sinikat Sayeri ribidel ja sidet, mis tal õlavarre ümber oli. Jessie õnneks ei olnud ta nõrganärviline, vastasel juhul oleks ta sealt toast juba Sayeri nägu nähes jooksu pistnud. Pikendasid registrit? MISMÕTTTTTES, SAY? "Niiet sina alustasid?" küsis Jessica, hääles ilmselge pettumus, kuid ta oli siiski rahulik. Mõtetes ta karjus ja ropendas, aga tal oli nii valus Sayd sellisena näha ja see aitas tal rahulikuna püsida.

"Ei alustanud, see on see, mida need kuradi võmmid tahavad uskuda," sõnas Sayer, "ainult selle pärast, et mul on eelnevad karistused all ja ma oliin baaris Maxiga mõned joogid võtnud. Aga ma ei olnud prujus, kui sa seda juba jõudsid mõelda. Kolme inimese sõna minu sõna vastu vist väga ei maksa, kui mul samal ajal veel nende nuga käes on. Kuradi tüübid, ajasid sellise muinasjutu kokku ja see võmm uskus ka kohe kõike," oli noormees vägagi avameelne, kuid tema hääles ei olnud kübetki alles seda tavalist Sayerit. See siin oli vihane ja ilmselt iga hetk valmis midagi puruks lööma. Kõige enam ajas teda marru see, et tegelikult oli tema siin see ohver, aga lihtsalt tänu tema minevikule sai temast korraga see ründaja.

Nüüd sai Jes ka vihaseks. Võmmid reaalselt arvavad, et Say läheb korraga kolmele kutile kallale? Say võib ju tugev olla, aga ta pole mingi Chuck Norris või mõni vin Diesel'ist musklimägi. Järelikult tegid võmmid omad järeldused puhtalt selle arvelt, et Say joonud olid. Tropikari. Saavad oma papi kätte ja muud nad ei tahagi. Jessica kõndis Sayeri selja taha ja põimis oma käed ümber kuti kõhu. Jessie ei öelnud midagi. Hetkel tahtis ta vaid, et say maha rahuneks ja tundes iseend, teadis ta, et oma sõnadega suudab ta kuti vaid rohkem marru ajada.

Sayer surus enda käed rusikasse, et enda viha ja mingil määral pettumust iseenda vastu jälle kokkukorjata. Ta hingas raskelt, üritades end talitseda. Tema keha oli pinges ning ta ei tahtnud Jessicale otsa vaadata. Rufus ei kuulnud, kui tüdruk tema juurde tuli, küll aga tundis ta tema käsi ümber enda kõhu. Tükk aega oli ruumis vaikus, võis kuulda vaid nende kahe hingamist. Aegamööda lasi Roof enda keha lõdvaks ning tema käed vajusid külgedele. Keeranud ennast ringi, asetas ta enda käed ümber tüdruku, toetades enda otsmiku vastu tema oma. "Ma olen nii palju vaeva näinud, et enda minevikuga lõpparve teha ja nüüd see...," sõnas Say rahulikult, kuid tema hääl ja pilk olid mõtlikud ja sügavad.

Jessica mõistis, et kutt tahaks lõhkuda ja laamendada, karjuda, lihtsalt alla anda, loobuda. "Kõigel on tagasilööke, mitte miski pole ideaalne," lausus Jessie,"me võime ju naiivselt loota, et kui ise kõik õigesti teed, siis lähebki kõik soovitud rada pidi, aga tegelikult ei tea mitte kunagi, mil mingi loll juhus kõik metsa keerab." Say oli lihtsalt valel ajal vales kohas, aga ta ei tohi sellepärast käega lüüa ja mõelda, et ah, saagu, mis saab.