Feels like first day at school

"Miks sa nii arvad?" küsis Sierra, vaadates sõbrale mõistmatult otsa. Mida noormees selle all nimelt silmas pidas? Näitsiku jaoks oli surm lihtsalt üks elu osadest pealegi veel üks vältimatu eluosa. See juhtub ükskord nagunii.

"Võta juba see sõna. Pühak. Järelikult sa pühendud end millelegi pühale. Vähemalt nii olen ma sellest aru saanud. Pühak öeldakse minu meelest rohkem kindla usu õige järgimise kohta," lausus Joseph. Sierra oli kristlane, aga kas ta tegi kõike täpselt Piibli järgi?

"Nooo eks ma olen siis mingi poolpühak, kui selline asi üldse olemas on?" pakkus Sierra käsi laiutades. Tema ka ei teadnud, mis või kes ta on, aga uusi sõnu on ka lahe välja mõelda. "Aga kuna me sellel teemal võimegi vaidlema jääda, siis ütle mulle parem seda, mida te kirjanduses teete?" uuris Mel, viies end nüüd tagasi kooli lainele.

Sõnadeleiutaja. "Eee...Tead, ma ei mäletagi. Vaheaeg pühkis kõik peast," muigas Joseph. Tüüpiline kooliõpilase probleem. Noormees üritas enda ajurakukesi tööle panna, nope. Ei meenunud. "Hamlet" sai läbi võetud? Vist küll.

"Seda ma usun jah," turtsatas Sierra. Nende bioloogia õpetaja kaugel Euroopas nimetas seda pange-efektiks. Kõik teadmised tuubitakse pähe ja siis kui töö tehtud, võetakse kõik teadmised ja lennutatakse pangega peast välja. Kena. "Eks me näeme siis, mis saama hakkab," muigas Melody, astudes sisse vanasse tuttavasse Inglise keele klassi. Good to be Home.

Joseph astus neiu järel klassi ja tervitas õpetajat ning istus oma tavapärasele kohale. "Mis koha sa ära plaanid vallutada?" küsis noormees naeratusega. Vabasid kohti neil oli, aga enamus täitsa klassi eesotsas. Tagant oli üle terve klassi hea ülevaade.

"Selle, mis on sinule kõige lähemal," sõnas tüdruk lõbusalt naeratades, paljastades enda säravad valged hambad. Järgmisel hetkel istus ta juba noormehe ette vabale kohale, lastes silmadega üle klassi. Ei olnudki kõik nii võõrad näod. Fun. Näitsik keeras end just ringi, et noormehega veel edasi rääkida, kuid selle asemel helises kell, mis neiul sõnad suust lõikas. Juba? Oli tüdruku esimene küsimus, kuid eks nad olid siis klassi ikka vääääga kaua jalutanud.

"Minule kõige lähim vaba koht on...," mehel polnud vaja lauset lõpetada, Sierra istus juba Josephi ees. Kell andis siis teada, et algab tund. "Okei, peale tundi räägime edasi," ütles veel Joseph ja võttis enda koolikotist kirjanduse kaustiku välja.

"Kindlasti," noogutas Sierra, "sa lubasid ju mu turvamees olla täna, mäletad ikka?" tuletas tüdruk meelde, keerates end siis näoga tahvli poole, sest õpetaja vantsis ruumi. Ikka see sama tore Helena, keda Mel alati heade mälestustega mäletas. Tüdruk avas ka enda vihiku ning süvenes tundi, teades, et tema seljatagune on kindel.

OT: Lõpp?

OT:Lõpp