Feels like first day at school

"Noh, küll me endale tulevikus need õiged leiame," vastas Joe, hoides silmi neiul, kes enda nägu üritas peita. Joseph tõukas Sierra juuksed näolt ära. "Mis sa peidad enda tumepruune silmi?"küsis kutt.

"Jah, ja kui ei leia siis kolime kokku ja hakkame enda armastust kassidele jagama," naeris Sierra, lükates enda juuksed suure kaarega näo eest ära, vaadates Joe'le lõbusalt otsa. "Noooh, on parem või," noris näitsik, näidates sõbrale lapselikult keelt. Vahel võis ju. Mel tundis end hetkel natuke liiga ülemeelikus tujus, kuid ta lootis, et see tunni ajaks ära kaob Ei ole vaja kohe esimesel tunnil end välja lasta visata tunni segamise eest.

"72 kassi, ei vähem ega rohkem," kinnitas noormees. See oli esimene arv, mis ta pähe lõi. Ei tea, miks. "On küll parem," lisas mees peanoogutusega. "Oota, käime kraanikausi jurest läbi," palus nooruk. Enne tundi tahtis vett juua ja neid kraanikausse oli heldelt puistatud üle korruste, et õpilasi janu ei peaks vaevama. Kui nad üheni jõudsid, jõi Joe paar lonksu vett ja pritsis siis Sierrat.

Sierra naeris ning järgnes noormehele kraanikausi juurde, toetades end vastu seina, kui too enda isu täitis. Tegelikult oli täitsa mugav, et neil need kraanikausid siin niimoodi olid, muidugi seda ainult siis kui neid kasutati ikka selleks ettenähtud asjadeks, mitte veesõjaks nagu Joe. "Joooeee!" kiljatas ja kisas tüdruk korraga kui külm vesi talle peale tuli. Lükanud poisi kraanist eemale, võttis ta enda peod vett täis ja lennutas selle kõik Joe suunas. Esimesel päeval koolis peab ikka lolli mängima ju.

"Pole aus, mina sain sind ainult ühe peoga loopida," vastas Joseph lõbusalt. Natuke märjana kirjanduse tundi minna. That was gonna be fun. Õpetajanna oli tegelikult normaalne inimene, polnud saadetud neile tundi mõni elust heitunud nõid, kes vihkas lapsi. Joe lasi käega läbi juuste. Märjad.

Sierra vajutas kraani kinni ning asetas käed puusa, vaadates noormeest ning kuulates tema lauset ebaõigluse kohta. "Elu polegi aus. Kakskümmend aastat siin maa peal ringi käinud ja ikka veel pole seda selgeks saanud," raputas tüdruk enda pead, vaadates lõbusalt noormehele otsa. Kuivatanud enda käed teksadesse ära, jalutas ta tagasi Joe juurde, jätkates teed Kirjanduse klassi.

"Oi, seda ma tean kahjuks küll," ohkas mees, vaatas põrandat ja jälgis siis Sierrat, huuled naeratuseks kaardumas. "Tule, las ma kallistan sind," ütles Joseph muigega. Ta üks käsi veel ikka tilkus ja lõbutseda võis, eksole.

"Ei tea, kas ikka kallistad," naeris Sierra, vaadates sõbrale umbusklikult otsa. Joe näol olev muie lihtsalt ei olnud väga kutsuv. Tal oli raudselt mingi tagamõte. Aga mis seal ikka. Näitsik kehitas enda õlgu, "ja proovi ainult midagi teha," hoiatas Melody teeseldud kurjusega ning kallistas siis Joseph'it.

Joseph muigas. Tal tuli saatanlik idee, mille ta ka kavatses korda saata. Kallistuseks üks käsi ümber Sierra asetatud, läks teine, läbimärg käelaba neiu tagumikule, mis sinna teksadele päris märgatava käejälje jättis. Sest ta on saatan, eks?

"Nooo, you didn't," pahandas Sierra, tundes kuhu Joe käsi libises. Lükanud noormehe käe maha, üritas ta vaadata, mida ta sinna tekitas, aga kergem oli lihtsalt enda käega sealt üle libistada, kus Joe käsi olnud oli. Ja muidugi oli sealt kõik märg. "Sa oled üks kuri ja õel sõber," sõnas Mel, ähvaradavalt enda sõrme ülesse tõstes. Ilmselgelt tegi ta ainult nalja.

Joseph astus sammu tagasi. "Väga kuri," noogutas Joe muigega. Selline kiusamine oli väga teretulnud, eriti, kui noormees polnud ise ohvri rollis. Kuigi...Kiusatav oli ka tegelikult tore olla, kui kõik käis naljaga. "Ega ma meelega teinud, ma ikka heameelega," ütles Joe naerdes.

"Jaaa, seda ma usun," noogutas Sierra, vidutades enda silmi Joe suunas, kuid peagi vallutas tema nägu hoopis üks lõbus naeratus. Võtnud poisi taas enda käevangu, hakkas ta edasi liikuma. "Sa ikka tead, et see on mu esimene päev jälle koolis ja sa teed kohe mu tagumikule mingise märja käejälje. Tead mis mulje sellest jääb?" esitas Melody noormehel küsimuse.

Joseph liikus rahulikult edasi koos Sierraga. "Mmm...Ausalt öeldes ma sellele ei mõelnud. Mis mulje ikka jääb...Aga ma olen täna su turvamees, ma ei lase kellelgi midagi öelda," lausus Joe muigega ja peatus siis hetkeks ning võttis enda dressika seljast, mille peal oli nende kooli korvpallitiimi logo. Joe sidus selle ümber Sierra piha :"Parem?"

"Te poisid mõtlete üldse alati hiljem. Ennem tuleb ikka ju teha ja siis mõelda," sõnas Sierra, vaadates Joe'le otsa sa-ju-tead-et-mul-on-õigus pilgul. "Aitäh, sellist inimest võib mul tõesti vaja minna," tunnistas tüdruk, tehes näole mitte just kõige rõõmsama grimassi. Praegu oli veel vähe rahvast koridorides, aga mis siis saab kui kõik koridorid rahvast täis saavad? Imelik, kuidas su koolikaaslased võivad sulle mõnikord hirmutavalt mõjuda. "Palju," noogutas Sierra kui noormehe pusa enda piha ümber vaatas.

"Põhiline on see, et nüüd on kõik korras," lausus Joseph naeratusega. Noored kõndisid koridoris edasi. "Mis sa arvad, mis sel aastal kõige rohkem muutub?" küsis Joe seejärel. Ta ise ei osanud midagi väga pakkuda. Ehk pinge? Stress?