Feels like first day at school

"Prsh...Mul on üks väga hea sõber...Ta ei käi siin koolis üldsegi. Sõbrannasid on rohkem,"mõtles Joe. Lizziega sai ideaalselt läbi, Sierraga ka, Alexiga ka ormaalselt....Ja põhilised sõbrad ikka Daniel ja Sayer. Nendega sai põhiliselt suheldud. "Noo, teeme ära," muigas Joseph.

"Selge ega ma ei arvanudki, et sa täiesti sõpradeta oled," muigas Sierra. Tree Hillis leidus ikka keegi, keda sa said enda sõbraks nimetada ja seda isegi siis kui sa täielik erak olid. "Davai, aga kui ma sellepärast enda lõputunnistusest ilma jään, siis ma süüdistan sind," pani näitsik kohe ühe kindla punkti paika, mis ei olnud tegelikult sugugi aus ja muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt.

"Forever alone level 4000," lausus Joseph muigega. Ei, it's over 9000! Naljad, mida ainult vist tema enda tutvusringkonnast ainukesena mõistis. "Okei, ei riski siis sinu paberikesega," tögas Joe ja müksas õrnalt neiu õlga.

Mel kergitas enda kulme noormehe jutu peale, millest ta mitte kui midagi aru ei saanud. Viimaks raputas ta enda pead ja hakkas lihtsalt naerma. Joe, noh. "Ma seadsin ainult ühe tingimuse ja juba sa astud välja? Tahad viimasest aastast kõike võtta või ei?" esitas Sierra noormehele väljakutse.

"Ikka tahan," vastas Joseph. Mis küsimus see ka oli. Pidi tulema veel palju toredaid, lollakaid, idiootseid ja eelkõige meeldejäävaid sündmusi. Toidusõda oleks selles mõttes lõbus. Rullidega oleks ka tahtnud mööda koolimaja ringi lasta. Või siis rattaga, valikuid oli.

"Siis teeme ära," lausus tüdruk tõstes käe ülesse, et noormehega üks High Five kokku lüüa. See asi oli siis otsustatud. Nüüd tuli ainult aeg paika panna. Parem oleks kui sellele ajal palju õpetajaid korraga lähedal ei oleks. Muidu saab lõbu liiga ruttu läbi. "Homme lõunal?" pakkus Mel kavala muigega, tasandades pisut enda häält, kummardudes poisile lähemale. Kõik ei pidanud nende kavatsusi teadma.

Joe tegi selle high 5'i ära ja naeris. "See on nagu mingi eriti lääge Ameerika tiinekafilm," muigas noormees. "Okei. Aga seda võiks teha, kui kõige suurem tormamine on möödas," arvas Joe. Siis polnud nii palju õpetajaid enam juures.

"Noo, kas pole siis tore kui elu on nagu filmis, kus sa saad ise stseenid korraldada," arvas Sierra. Tegelikult oligi iga inimese elu nagu film, ainult et tõelisem ja ilmselt natuke igavam ja üksluisem. Aga see olenes muidugi juba inimesest. "Nõus. Äkki siis viimasel söögivahetunnil. Siis on suurem osa juba ära ka söönud ju," mõtles Mel pinksalt. Asi pidi õnnestuma ja loodetavasti mitte eriliste karistustega.

"Noh, hea oleks, kui sul oleks kontroll tuleviku üle, aga....See võim ei saaks olla kõigil, kuid siis tekiks ka niinimetatud opositsioon asjale ja...," selgitas mees enda mõttekäiku lahti. "Viimane vahetund it is," kinnitas Joseph noogutusega.

"Ühesõnaga Joe mõtle vähem," muigas Sierra, patsutades noormehele käega vastu õlga. Tema jutt muutus lihtsalt liiga keeruliseks ja tüdruk ei suutnud sellesse väga süveneda. "Lahe. Ma ei olegi vist kunagi meelega reegleid rikkunud. Huvitav," rääkis Mel justkui iseendaga, kuigi rääkis sellest valjul häälel. Aga nagu ta juba mainis...viimane aasta.....

"Ma mõtlen alati asjade üle pikalt järgi....Tavaliselt," arvas Joseph. Talle öeldi ikka aeg-ajalt, et ära mõtle üle või mõtle vähem. Ei saanud, see oli kaasa sündinud koos loogikaga, jumal tänatud. "Ei ole või...Sa alaealisena mõnel peol alkoholi ei proovinud?" küsis Joe muigega.

"Sellest ajalugu vaikib," sõnas tüdruk, asetades näitlikult sõrme huultele. Ta oli Eastside'ist. Muidugi oli ta alakana igasugu sodi enda kurgust alla valanud. Mis seal ikka salata. "Ma mõtlesin rohkem nagu kooli reegleid või nii," täpsustas Mel, et Joe paremini aru saaks. Koolis püsis ta ikka nende korralike õpilaste sekka.

"No näed," muigas noormees. Joseph ise oli ka alaealisena joonud, aga täiesti täis oli ta esimest korda aasta tagasi ühel väga hullul peol, kus asjad lihtsalt käest läksid. Ei tahtnud seda enam meelde tuletadagi. "Siis oled päris ingel," arvas Joe. Koolis polnud väga midagi rikkuda ka.

"Jah täpselt. Täitsa pühak noh," lausus Sierra, "kui ära suren saan taevasse kaaaa veel," lisas tüdruk juurde. Kõik head pidi ju sinna minema või mis? Põrgusse ikka ei lähe. Kuigi Dante põrgu oli täitsa huvitav. Ei, tegelikult Mel reaalselt uskus, et keegi Jumala moodi olevus kusagil eksisteerib, aga ta ei pidanud ennast sellepärast täitsa tõsiusklikuks. Isegi tema käele oli ju rist tätoveeritud. Ega see seal siis niisama ei olnud.

"Kui sa pühak oled, siis pead küll päris mitmest asjast loobuma," arvas Joseph. Talle tuli meelde multikas, kus kõik koerad läksid taevasse. See oli lihtsalt armas ja aitas väikestele lastele selgitada raskeid asju. Mees ei tahtnud veel enda surmale mõelda, alles oli liiga surmalähedane kogemus üle elatud.