Kohtumistund

"Küll me hakkama saame," arvas Sayer. Koolis ei olnud just väga palju õpetajaid, kes meelega mingit käru keerama hakkaks. Nad loodetavasti saavad aru. "Töö ei peaks probleemiks olema," oli tüüp endas kindel. Ei ole just palju inimesi, kes seal baaris töötada tahaksid ja tänu sellele hoitakse enda töötajatest kümne küünega kinni.

"Saame," oli ka Jessie üsna kindel. Võinoh, ta oli kindel, et Say saab, iseenda pärast ta natuke põdes. Matemaatika pärast õigemini. See oli aine, mis tal põhimõtteliselt puudulikus seisus oli. "Palju sul veel aega on?" küsis Jessica, mõeldes seda, mis kell ta liikuma hakkab, et mitte tööle hilineda.

"Oh, damn, ma unustasin täitsa ära," sõnas Sayer, tõmmates käega läbi enda niigi sassis juuste ja visates kiire pilgu enda mobiili kellale. Kui ta praegu kohe liikuma hakkab, siis jõuab vast õigeks ajaks kohale. "Ma tõesti pean minema," lausus noormees end natuke vastumeelselt püsti ajades ning käe tüdruku ümbert eemaldades. Ja seal ta nüüd seisis, pilk Jessical, sees kaklemas küsimusega, kas ta peaks tüdrukut hüvastijätuks a) kallistama b) suudlema või c) niisama minema jalutama. Mis asi nad olid? Nad ei olnud sõbrad, seda võis igaüks öelda, aga nad ei olnud ka kindlalt paar...vist? Say kummardus tüdruku kohale ning andis talle kerge põsemusi.

See on tegelikult hea märk, et Sayer Jessiega koos olles ära unustas, et tal on töökohustusi vaja täita. Järelikult ei kippunud ta Jessica juurest ära. Jes ei saanud ka aru, misasjad nad nüüd on, aga ta teadis, et paariks ei saa neid nimetada enne, kui Sayer selgusele jõuab, mida ta tahab. Jessica oli kõrvuni sees ja kui Say vajab aega, et endas selgusele jõuda, siis selle aja ta saab. "Ma saadan su alla ära," lausus Jessie ja ajas end diivanilt püsti.

"Kardad, et ma ei leia su lossis ust ülesse või?" muigas Sayer, oodates et tüdruk püsti tõuseks, ennem kui tema toast lahkus ja sammud trepist alla seadis. Maja oli kuidagi liiga vaikne, aga noh ega seal kedagi peale nende vist ei olnud ka. Jõudnud alla, tõmbas Say endale saapad jalga ja üleriided jälle selga. "Noh, eks sa ravi siis ennast ja ma tulen homme sind kontrollima," lubas poiss, vaadates Jessicale otsa.

Loss. Eksole. Natuke suur maja ainult. "Küll sa leiaks," oli Jessie kindel. Ta väljas, pleed ümber, enda toas ning läks alla esikusse. Ta toetas end vastu uksepiita ja jälgis Sayerit, kui too omale üleriideid selga pani. "Jään ootama," lausus Jessica ja kallistas siis noormeest tugevalt. "Toreda töö..ee..õhtut, ööd..või midagi," Jessie naeratas,"tsau!"

Sayer embas tüdrukut tugevalt vastu, sulgedes hetkeks isegi silmad. "Ilusat ööd sulle ja vaata, et sa homme terve oleksid," hoiatas noormees sõbralikul muigel. "Aga, tsau, pisike," lausus ka Say ning vaatas vee viivuks tüdrukule otsa ennem kui ukse avas ja välja astus, hakates läbi külm ja pimeda õhtu baari poole liikuma.

Jessica tundis seda jahedat õhku, mis uksest sisse tuli, kui Sayer ukse avas. Prrr. Ja siis oli ta juba läinud. Homme, mõtles Jes ning suundus trepist üles oma tuppa, et sealt kruus võtta ja uus tee teha. Huvitav, mis kell teised koju jõuavad?

OT: Lõpp