Kohtumistund

Kuna Sayer oli eelmine õhtu nii hilja koju jõudnud, siis põõnas ta ilusti 12:20'ni välja ja oleks ilmselt ka edasi maganud, kui talle poleks meenunud, et pidi Jessicaga kokku saama. Seega võttis poiss kiire duši, tõmbas endale midagi sooja selga ning tatsas siis läbi karge hommiku, mis mõnele võis juba lõuna olla, Eastside'ile. Tee peal ostis ta endale ühe kuuma kohvi, et end korralikult ülesse ajada. Tänu eilsele paarile suitsule, mis ta tegi, oli Sayeril tugev soov taas endale tobi suhu panna, kuid ta üritas seda isu endast eemale peletada. Ta ei soovinud jälle suitsetama hakata.

Täpselt viis minutit pärast ühte, astus Say Keskväljale, jäädes seisma platsil oleva purskkaevu juurde, mis hetkel ei töötanud. Tema pilk eksles läbi rahva, kes kohale oli tulnud, üritades leida seda ühte tüdrukut. Kuna tegemist oli siiski nädalavahetusega, oli väljakul palju rahvast. Eriti just peresi, kes enda lastega uisutama tulid.

Kell näitas kümmet minutit pärast ühte päeval, kui Jessica esikus saapaid jalga tõmmates peegliga tõtt vaatas. Ta oli näost lubivalge ja see oli ilmselt kaugele paista, et tütarlapsel kolmekümne kaheksa koma kolme kraadine palavik on. Selle asemel, et Sayle helistada ja öelda, et ta on haige, sättis tütarlaps omale salli kaela ja tõmbas kapuutsi pähe. Telefoni ja rahakoti taskutesse pistnud, mahutas ta koduvõtmed ka ära, toppis kindad kätte nind jalutas keskväljakule, mis tema kodust põgusa jalutuskäigu kaugusel oli. Kakskümmend kaks minutit pärast üht jõudis tütarlaps platsile. Automaatselt vaatas ta purskkaevu juurde. Ta naeratas kergelt, nähes Sayerit seal ootamas. Ta kõndis noormeheni ja jäi värisedes tema ette seisma. "Hei," tervitas Jessie noormeest oma hädise häälega,"ma loodan, et sa kaua siin oodanud ei ole."

Minutid aina möödusid ja möödusid, kuid miski Sayeris käskis siiski paigale jääda ja oodata. Ta ei uskunud, et tüdruk tulemata jätaks, vähemalt mitte pärast seda, mis nende vahel eile õhtul juhtus. Pealegi jõudis noormees juba vahepeal vastu võtta otsuse, et kui tüdruk kella kaheks kohal ei ilmu, läheb ta tema uksetaha. Say otsustas just enda mobiili kontrollida, kui ta märkas eemal Jessicat. Tema suunurgad tõusid koheselt, ilmutades tema näole ühe õrna naeratuse. "Hey," sõnas Sayer, silmitsedes näitsikut, kes nägi kuidagi hädine välja, "eks ma pean harjuma sellega, et sa igakord hiljaks hakkad jääma," sõnas Say, tõmmates neiu enda käte vahele.

"Ma jõudsin ühe paiku," lausus Jessica enda kaitseks. Tütarlaps hoidis enda küünarvarsi vastu Say rinda, kui noormees ta enda käte vahele tõmbas ning surus end võimalikult kokku. Tal oli nii-nii külm, et ei tahtnud end liigutada ka. "Läheks minu poole?" tegi Jessie ettepaneku, jõudes arusaamale, et kodus on tal natuke parem haige olla, kui seal keskväljakul. Kohvikusse või kuhugi sooja saamiseks ta ka minna ei tahtnud - seal on liiga palju inimesi, keda nakatada.

"Tõsi," muigas noormees näitsiku sõnade peale. "Jes, sa ju täitsa värised. Oled sa kindel, et sa terve oled?" kerkis Sayeril küsimus, silmitsedes neidu enda käte vahel. Juba tema ilme oli natuke haiglane ja kahvatu, rääkimata tema kehast, mis värises hullemini kui haavaleht. "Ära ainult ütle, et sa tulid haigena siia kohale," ohkas poiss, vaadates Jessicale otsa.

Jessie pole mitte kindel, et ta terve pole, vaid ta on täiesti teadlik sellest, et ta on korralikult külmetunud. "Ma ol.." alustas tütarlaps, kuid katkestas end siis püüdlikult naeratades,"olgu, ma ei ütle siis." Palunäraolekuri,Sayer.Palunäraolekuri,äraolepahanemupeale.

"Jessica," sõnas Sayer etteheitvalt ning pisut pahaselt. Haigena siin mööda linna ringi liikuma. Ta oleks ju kohe võinud noormehe enda juurde kutsuda. "Noh, eks mõistus pole enda teha," vangutas Say muiates enda pead. "Siis ei ole meil eriti muud võimalust tõesti kui sinu juurde koju minna," tunnistas poiss, asetades enda käe ümber neiu ning hakates vaikselt liikuma.

Jah, ega mõistus pole enda teha. Loll laps on loll laps. Jessica jalutas Sayeriga samas tempos oma kodu poole. Terve tee ei lausunud kumbki ühtegi sõna. Alles siis, kui Jes oli esikus üleriided seljast võtnud ja kööki tatsanud, tegi tütarlaps oma suu lahti. "Tahad ka teed või kohvi või..?" küsis ta Sayerilt. Terve maja oli küll korralikult köetult, aga selleks, et Jessiel tõesti soe hakkaks, vajas ta midagi, mis seestpoolt ka soojendaks. Tee tundus hea mõte olevat.

"Ei ole vaja, ma jõin ennem juba kohvi," vastas Sayer kui oli ka endal üleriided eemaldanud ja sammud maja sisemusse viinud. See maja oli hiiglaslik võrreldes tema koduga. Poiss mõtles, et peaks sellises majas vist kaarti kasutama, et mitte ära eksida. Viimaks Jessica köögist leidnud, jäi ta sinna seisma, jälgides tüdruku tegevusi. "Kas sa ei leia, et hoopis mina peaksin sulle teed tegema ja sina peaksid ennast kuskil sooja teki sisse mässima ja puhkama," lausus Say.

Jess lasi veekeetja vett täis, võttis kapist tassi, sahtlist lusika, köögikapilt suhkru, köögikapist teepaki, pani teepaki ja suhkru tassi sisse ja lusika ka, pani suhkru köögikappi tagasi ning jäi veekeetja plõksu ootama, mis märku annab, et vesi on sada kraadi kuum. "Ma arvan, et hetkel ma saan selle tee kiiremini, kui ma ise teen," naeratas Jes. Sayer oleks ilmselt suhkurt ja kõike seal tükk aega taga otsinud. Viimaks tegi kann plõksu ja tütarlaps sai keedetud vee tassi valada. Teetassi kätte võtnud, vaatas neidis Sayeri poole. "Lähme minu tuppa," lausus ta ning hakkas üles oma toa poole minema. Sinna jõudnud, pani ta tassi oma riiul-lauale, millel ka Sayeri joonistatud pilt kenasti raamitult seisis. Ta võttis oma diivan-voodilt pleedi ning mässis selle endale ümber. 38,3 on selline tore palavik, kui on lihtsalt rõvedalt külm olla, aga enesetunne on täiesti okei.

Sayer järgnes tüdrukule läbi maja ning astus viimaks neidise tuppa. Öeldakse, et tuba ütleb inimese kohta nii mõndagi. Noormees ise oleks neidise tuba natuke teisiti ettekujutanud, aga ju siis Jessicale meeldis. Istunud tüdruku kõrvale diivan-voodile, silmitses Say natuke aega kogu ruumi ennem kui enda pilgu Jessicale pööras.

See, mida Sayer praegu nägi, oli vaid killuke tema toast - see osa, kus ta õpib ja magab. Seina sisse oli hoolikalt "peidetud" lükanduks, mis kohe silma ei hakanudki. See viis tütarlapse garderoobi, kust edasi oli uks, mis viis vannituppa. Jessie vaatas samuti Sayeri poole. "Ega ma su plaane või midagi nüüd ära ei rikkunud?" küsis Jessica igaks juhuks. Mine tea, äkki Say tahtis midagi kindlat teha ja nüüd ei saagi.

"Ei," raputas Sayer enda pead, "ma pidin ju sinuga aega veetma ja seda ma teengi," lausus noormees nagu see oleks iseenesest mõistetav. Tal oli kogu päev vaba ja ilmne vahe oleks ainult selles olnud, et kui nende kohtumine oleks ära jäänud, saaks Say endiselt kodus voodis lebada.

"Hea seegi," lausus Jes. Kuidagi veider oli tal seal Sayeri kõrval hetkel olla. Teda valdas kerge teadmatus. "Alexiga on okei kõik?" küsis Jessica. Alex siiski nägi, mis eile õhtul baaris toimus, kas Say rääkis talle ka väljas toimunust? Ega see suudlus tema ja Say sõprust kuidagi muutnud? Võib-olla Sayer ei tahagi praegu Jessicaga koos olla ja on sellepärast, et nagu ta ütles - ta pidi Jessiega aega veetma ja nüüd teebki seda, võttes seda kui kohustust. Jes upitas end teetassi järele.

"Ma ei tea, kuidas Alexiga on, aga me läksime lahku," sõnas Sayer, silmitsedes punkti vastas seinas. Kummalisel kombel ei olnud ta sellest nii löödud kui Lizardiga lahku minnes. Aga võibolla ei ole talle asi veel lihtsalt kohale jõudnud. Või on asi lihtsalt selles, et noormees hakkas Alexiga käima ainult selle pärast, et nende sõprust päästa, mis siiski vaatamata nende suhtele hetkel väga õrna juuksekarva otsas rippus. "Ma rääkisin talle, mis meie vahel juhtus," lisas Say, keerates aeglaselt pilgu Jessicale.