Kohtumistund

Kõlab nagu üks Jessica motodest - just go with the flow. Haara kinni igast võimalusest ja vaata, kuhu see sind viib. Kuna Jessie ei tea, mida ta oma eluga peale hakata tahab, on see moto see, mis talle meelde tuletab, et siis tuleb lihtsalt elada ja leida see miski, mis kõige paremini sobib. "Mis asjadel?" uuris tütarlaps, püüdes veel veidi Sayeri mõtetest osa saada. Mille kohta Say arvab, et peaks lihtsalt neil oma rada laskma minna?

"Kuule, vaeva enda haiget pead millegi muuga kui minu mõtetega," sõnas Sayer, "äkki veel nakkavad," turtsatas noormees, tõmmates vaba käega läbi enda juuste. Ta lihtsalt ei osanud ega soovinud sellest enam tüdrukuga rääkida. Ega neid asju asjata tunneteks ja mõteteks ei nimetata. Need on mõeldud inimese sisse ja ainult talle mõistmiseks.

Jessica muigas. Omal mõtteid pole (õigemini, need käivad juba närvidele) ja teiste omades ka sorida ei saa. Noh, olgu siis nii. Tuleb leppida. "Tahad sa teha midagi?" küsis Jes. Äkki tahab noormees midagi teha ja siis nad äkki saavad seda koos teha ja siis ununevad need närvidelekäivad mõtted ka äkki ära. Äkki. Jah, loota ju võib.

"Sina peaksid puhkama ja mitte midagi tegema. Ise sa endale selle haiguse külge korjasid kuskilt," sõnas Sayer endise kindlusega. "Äkki sul ledub siin toas mõni paber ja pliiats?" kergitas noormees küsivalt kulme. "Või kitarr?" pakkus ta õrnal muigel. Ta ei olnud enda pilli juba mitu kuud käes hoidnud. Muudkui kogus tolmu ainult seal toas.

Jessie mõtles hetke. "Mul on mingeid vihikulehti ainult, aga Alenal on kindlasti korralik joonistusplokk kuskil. Pliiatsid on seal," osutas Jessie läpaka lähedal olevale pliiatsitopsile. "Kitarri mul pole, aga ma usun, et Alena ei pahanda, kui sa tema omaga mängid," lausus Jessica. Ta vaatas Sayle küsivalt otsa:"Toon sulle joonistusploki või kitarri?"

"Oleneb kumba su pea paremini talub," muigas Sayer, vaadates tüdrukule otsa. "Aga kitarri oleks tore jälle üle pika aja tinistada," kehitas noormees enda õlgu. Üldse tahtis ta näha, kas oskabki veel midagi selle instrumendiga peale hakata või on kõik selle paari kuuga ära unustatud. Loodetavasti mitte. "Kus Alena tuba asub? Ma võin ise ka ära käia," pakkus Say.

"Kitarri vist," arvas Jessie, siis ta kuulab kitarrimängu, mitte oma mõtteid. "Minu toa kõrval," naeratas Jes,"ma arvan, et ta akustiline kitarr on statiivil, niiet sa peaks selle üles leidma küll." Jessica kujutas juba ette Sayeri nägu, kui ta Alena akustilist kitarri näeb. Raudselt muigab selle roosa värvi üle. Tegelikult armas kitarr, täiesti Alenalik. Elektrikitarr on tal veel nunnum - valge, lillede ja liblikatega. Anname andeks, tšikk oli seitse, kui selle sai.

Sayer eemaldas enda käe Jessica ümbert ning tõusis püsti. "Kui ma varsti tagasi ei ole, siis ma ilmselt eksisin ära," sõnas noormees ennem kui ruumist lahkus. Ta läks mööda koridori edasi kuni tuli nähtavale uus uks. Vajutanud lingi alla, leidis ta end ühest üsna tüdrukulikust toast. Ju siis pidi õige olema. Õlgu kehitades astus ta ruumi sisse ning leidis muidugi kohe selle, mida otsis, aga ta pidi ennem pead vangutama ja muigama. On Jessica. Roosa kitarr! Mida veel? Say haaras akustilise endale kätte ja jalutas tagasi näitsiku tuppa. "Roosa? Tõesti?" olid esimesed sõnad, mis Sayer suust väljusid, kui ta Jessiele otsa vaatas. "Ma tõsiselt loodan, et keegi teine ei näe seda vaatepilti kunagi. See on pisut...khm...gei," turtsatas Say ning istus diivanile.

"Elutoas ja tagasi said käidud, siis ei eksi sa Alena toa otsimisel ja siis tulemisel ka ära," oli Jessie kindel. Kui Sayer tagasi tuli ja oma esimesed sõnad ütles, hakkas Jes naerma. "Alena on mu noorem õde, ta oli äsja esimesse klassi läinud, kui selle pilli omale sai ja kuna see tema valitud on, siis pole vist imestada," lausus Jess. Tütarlaps sättis tekki enda ümber ning seadis end siis rätsepistesse, toetades pea vastu diivan-voodi seljatuge.

Sayer vangutas endiselt uskumatusest pead, kuid sättis samal ajal endale kitarri mugavalt sülle. Ta lasi mõned korrad niisama sõrmedega üle keelte, lastes helidel läbi ruumi heliseda. Vaadanud mõnda aega niisama enda ette, meenutas Say mõne laulu akorde. Viimaks saanud õige heli kätte, hakkas ta tinistama Nickelback - Photograph.

Jessica kuulas vaikset kitarrimängu. Viis oli talle algusest peale tuttav, aga alles siis, kui Sayer refräänini jõudis, said Jessie aru, mis looga tegu. Jessicale meenusid selle laulu sõnad ja ta hakkas peaga rütmi kaasa lööma. Tegemist oli unustustehõlma vajunud looga, mis Jessicale meeldis. Tütarlaps muusikast ei tea midagi, aga kui keegi mängib pilli nii, et Jessica aru saab, mis looga tegu või kui see ilusti kõlab, siis tema arvates mängitakse hästi. Järelikult julges ta väita, et Say on osav.

"On sul mõni soovilugu ka?" uuris Sayer, lastes kätel edasi mängida, kuid tõstes hetkeks pilgu neiule. Nagu iga asi, sai ka see lugu viimaks läbi ja Say mängis niisama erinevaid akorde. "Või on sul midagi, mida sa oskaksid laulda ja ma võin saata?" küsis noormees lootusrikka näoga. Sayer ei pidanud end sugugi osavaks mängijaks vaid lihtsalt niisama tinistajaks. Ta võis mängida lihtsaid akorde, aga ei midagi enamat.

Jessie jäi soovilugu mõtlema. Ei tulnud niimoodi lambist midagi pähe. "Maeioskalaulda," vuristas tütarlaps kiirelt. Oskas küll, aga ta kartis laulda kellegi teise juuresolekul. Lihtsam oli väita, et ta seda ei oska. Siis jäetakse ta tavaliselt rahule ja ta ei peagi oma hirmuga vastastikku seisma. Jessica on laulnud ainult koos Alenaga ja sedagi vaid siis, kui õeke ka laulab. Oma toas on ta palju aega lauldes veetnud, arvates, et keegi ei kuule. Tegelikult kuuleb küll, kui ukse taga seista, aga keegi pole seda tütarlapsele maininud. Ilmselt seetõttu, et kardetakse, et Jes lõpetab siis üldse laulmise ära.

"Aga mina lugesin kuskilt, et sa mõtlesid isegi Noorteõhtul laulda. Nii et hakka aga laulma," sõnas Sayer, hakates mängima Don't stop believing by Journey. Ta mängis eelmängu mitu korda, oodates et neidis luaulma hakkaks, kuid viimaks muigas ta laialt ning hakkasi ise laulma, mitte et ta seda oskaks. "Just a small town girl, livin' in a lonely world. She took the midnight train goin' anywhere...." ja nüüd nõksatas ta peaga Jessica poole, et too jätkaks.

Misasja? Kesiganes Cossip Cornerit ka ei kirjuta, ta võiks põlema panna end. Mis ta loeb juba mõtteid ka? Jessie ise CC'd ei loe, aga Alena on teda korralikult informeerinud, aga midagi selle kohta, et seal seda mainiti, et Jessie mõtles Noorteõhtul esineda, ei rääkinud ta väike kasuõde midagi. Jessica kuulas Say kitarrimängu ja tema laulu, kuni too pead nõksatas. Jes vaatas Sayerile kulmu kergitades otsa, umbes, et mis-ma-tegema-pean-nüüd? Jessical ei olnud aimu ka, mis lauluga tegemist on.