Kohtumistund

Sayer oli selleks ajaks juba täielikult raamatusse süvenenud. Tema pilk tõusis nendelt huvitavatelt ridadelt alles siis kui Jessica tema käe vabastas ja ülesse tõusis. Sulgenud raamatu, asetas ta selle enda kõrvale diivanile, jälgides tüdruku toimetamist. Seda selle ajani kuni Jessie tagasi voodile potsatas. "Ma arvan, et sa parem ütle, kus see on ja ma lähen toon selle sulle," arvas Say, vaadates neiule otsa.

Jessie hingas sügavalt sisse ja rahulikult välja. Ta ei tahtnud praegu haige olla. "Elutoas laua peal," lausus Jes, teadmata, kas see ikka on seal. Ta jättis selle enne sinna, aga võib-olla on keegi selle kuhugi vahepeal ära pannud. Samas, Jessica polnud nii kaua väljas ja kedagi ei tundunud kodus ka olevat. Või on rahvas vahepeal koju tulnud? Marc on raudselt oma toas, aga see tüüp üldiselt elutuppa ei satu ja seal asju liigutab ta veel vähem.

Sayer tõusis püsti ning vaatas murelikul pilgul tüdrukut. Teine nägi ikka vääääga haige välja. Jessicale õrnalt naeratanud, jalutas ta taas mööda treppi alla ning leidis end elutoast. Ja täpselt nagu Jes öelnud oli, asetses kraadiklaas laual. Võtnud selle endale kätte, keeras Say ringi ja jalutas taaskord trepist ülesse, leides ilma raskusteta Jessie toa ukse taas ülesse. Poiss jäi diivan-voodi juurde seisma ning ulatas kraadiklaasi Jessicale. "Sa rohtu oled juba täna võtnud?" uuris Sayer.

Jessica võttis kraadiklaasi vastu, noormehele tänulikult otsa vaadates. Justkui rääkimine oleks raskeim asi siin maailmas. "Tabletid ei tee tühja kõhu peal head," lausus Jessie, sättides endale kraadiklaasi kaenla alla. Pisike temperatuurividin hakkas teatud aja tagant piikse tegema. Ilmselt oleks Jes tabletti võtnud, aga ta teab, et kuna ta söönud pole, ei oleks sellel häid tagajärgi. Tal oleks ilmselt veel nõrgem ja vastikum olla.

"Tahad siis äkki midagi süüa?" pakkus Sayer. Tal ei olnud midagi selle vastu, et Jessicale midagi vaaritada, vaatamata sellele, et ta ei olnud köögis just kõige tugevam inimene, aga põlema vast ei pane. Say istus tüdruku kõrvale diivan-voodi äärele ning katsus tema otsmiku. "Sa oled ennast ikka päris korralikult külmetanud," sõnas noormees, eemaldades enda käe, kuid silmitsedes endiselt Jessicat.

Jessica raputas pead. Toit oleks ilmselt iseenesest sama teed pidi välja tulnud, mispidi Jessie seda omale sisse toppinud oleks. Jessie eelistab teki all higistamist oksendamisele. Mõlemad on ebameeldivad, aga higistamine on nii-öelda kahest halvast parem valimine. "Peast olen ma koguaeg soe olnud," püüdis Jes asja huumoriga võtta. Kraadiklaas tegi kiireid piikse üksteise järel, andes märku, et nüüd on tütarlapse kehatemperatuur teada. Kolmkümmend seits koma kaheksa. Palavik on natuke alla läinud, sellest ka see kohutav enesetunne.

Sayer turtsatas ning isegi naeris hetkeks Jessica sõnade peale, võttes peagi kraadiklaasi enda kätte ning asetades selle eemale lauale. "Mis sa ise arvad, mis sa siis edasi teed. Ootad lihtsalt, et palavik ära kaob?" tundis noormees sügavat huvi Jessie edasise käitumise vastu.

Jessica mässis end teki sisse ja tõmbas end diivan-voodile kägarasse. "Vaatan sind kuni palavik aru saab, et tema ei takista mul sind armastada ja siis ta solvub ja läheb ise ära," kehitas Jessie õlgu. Tütarlapse enda lõbus hoiak oli tal enesetunde ka paremaks teinud. Ehk peaks siiski sööma? Midagi külma ja värsket tahaks tegelikult, õuna või mingit muud puu- või juurvilja. Porgand kõlab hästi. Jes puges Sayeri kaissu. Tühja see toit, tüdrukul oli praegu hea olla.

"Kas sa just ütlesid, et sa armastad mind?" küsis Sayer üllatunult ja pisut ehmunult. See oli Jessie suust nii loomulikult ja kergelt lihtsalt välja tulnud. Noormees sättis end paremini diivanile ning pani ühe käe ümber tüdruku, pilk mõtlik ja kauge.

Jessica tõstis oma pead, et Sayerile otsa vaadata. "Kui see pole armastus, mida ma sinu vastu tunnen, siis ma ei tea, mis armastus on," lausus tütarlaps ja jäi noormehele otsa vaatama. Raske oli oma pead üleval hoida - selline tunne, et kui ta seda koha kuhugi toetada ei saa, kukub see otsast ära. Palavik on üks veider kaitsemehhanism, mis baktereid hävitab.

Ka Sayeri pea pöördus Jessica poole, kui viimane talle otsa vaatas. Ta oleks nagu tahtnud talle midagi öelda, aga sõnad kadusid poolel teel suhu lihtsalt ära. Sõnade asemel kinkis ta neiu pealaele ühe musi ning silitas kergelt tema juukseid. "Ma tõesti ei tea enam, mis armastus on..." tunnistas Say vaikselt, silmitsedes vastasseina. Ta arvas, et armastus oli see, mis oli tema ja Lizardi vahel, kuid see purunes. Siis arvas ta, et leidis selle hoopis Alexis, kuid olnud temaga mõnda aega, sai ta aru, et see ei ole see, mida ta otsinud on. Ja nüüd Jessicaga olles ta lihtsalt ei julge ega oska enam midagi tunda. Ta vaid teab seda, mida ta tundis tookord TRICis, kui ta esimest korda enda käed ümber neiu asetas. See oli midagi uut temale tookord ja liigutas midagi tema sees.

Jessica polnud mitte ühestki mehest nii sisse võetud olnud kui Sayerist, seega julges ta väita, et see, mida ta tunneb say vastu, ON armastus. Ilmselt on aeg see, mis neile mõlemale näitab, mida ja kelle vastu nad tunnevad. Kõik, mida Jes praegu tahtis, oli see teadmine, et Sayer hoolib temast väga ja tunneb tema vastu midagi enamat, kui sõprus. See, mis see täpsemalt on, ei omanud hetkel tähtsust. Küll see selgeks saab, kui õige aeg. Jessica on alati uskunud, et aeg on see, mis silmad avab. Siiani pole ta selles pettuma pidanud.

"Ma ei saa sulle veel nende kolme sõnaga vastata ja ma loodan, et sa saad aru miks," sõnas Sayer, "aga ma tean, et ma hoolin sinust......rohkem kui lihtsalt sõber ja kui sa oled valmis ootama, kuni ma asjad ennem iseendaga korda saan, siis võin ma sulle ühel heal päeval täpselt öelda, mis ma sinu vastu tunnen," rääkis ta mõtlikult ja tasaselt, kaaludes ennem iga sõna, kui selle välja ütles. Ta südamest tahtis, et asjad nüüd korda saaks ja kõik õigesti läheks. Ta ei tahtnud Jessicaga kiirustada, vaid aeglaselt edasi minna nii nagu aeg ette näeb.

Jessica noogutas kergelt, andes mõista, et ta saab aru. Ta toetas oma pea taas vastu Sayerit. Ilmseltgelt oli Jessie lemmikpaik sellesama noormehe käte vahel, kelle käte vahel ta hetkel oli. Palavik ei tundunudki enam nii talumatu, kuid nõrk ja raske oli tütarlapsel endiselt. Huvitav, palju kell oli? Jessie ei vaevunud oma pead keerama, et enda seinakellale pilk peale visata. "Millest sa mõtled?" küsis Jessica pärast mõnda aega kestnud vaikust.

"Ma mõtlen sellest, et ma mõtlen viimasel ajal liiga palju. Ma peaksin asjadel lihtsalt minna laskma ja vaatama, mis sellest välja tuleb," avaldas Sayer murdosakese enda mõtetest Jessicale. Pealegi kipub see nii olema, et kui keegi küsib, millest sa mõtled, kaovad kõik su mõtted justkui võluväel.