Kohtumistund

Jessica juba kujutas ette, mis mõrvarlike pilkudega Alex teda saatma hakkab. Jes vajus kergelt kössi. Ükskõik kui väga ta ka Sayerit ei armastanud, ta ei tahtnud noormehe suhet lõhkuda, tal tõesti ei olnud kavatsust Sayle midagi mainida. Ta tahtis sinna baari minna vaid selleks, et noormehele sünnipäevakingitus üle anda. Jessica ei osanud selle peale midagi öelda ka. Ta võttis oma teest lonksu, vältides niimoodi Sayeri pilku.

"Kõik, mis ta selle kohta ütles oli 'olgu'," sõnas Sayer, rõhutades viimast sõna. Kas keegi saaks veel rohkem ükskõiksemalt suhtuda lahkuminekusse. Ilmselt mitte. Say ei olnud Jessica peale pahane, millegi pärast kaldus ta arvama, et Jess tegi talle teene ja avas ta silmad. "Ma ei taha, et sa end süüdi tunneksid selles. Ma kaldun arvama, et see oleks varem või hiljem juhtunud," jätkas poiss justkui enda monoloogi.

Olgu? Jes kergitas selle peale kulmu, kuid ei hakanud seda kommenteerima, et mitte õelalt kõlada. "Miks sa arvad, et see juhtunud oleks?" küsis Jes. Ta oli endiselt olukorras, kus ta mitte millestki aru ei saanud. Say ei armastanudki Alexit ja Alexil oli ka sellest suhtest savi? Miks nad koos olid siis üldse? Täiesti arusaamatu värk.

"Seal oli lihtsalt palju väikseid asju, millest sõpradena olles sai mööda vaadata, aga suhtes hakkavad need lõpuks häirima," lausus Sayer üsna üldiselt. Ta ei tahtnud Alexi elu siin ja praegu lahkama hakata. Võibolla kunagi hiljem kui see jutuks peaks tulema. Sayer ei saaks öelda nagu ta poleks neidu armastanud. Midagi seal oli, aga see ei olnud see, mis oli tema ja Lizza vahel või tema ja Jessica vahel. Poisil endalgi on hetkel raske enda tunnetest aru saada.

Jes noogutas arusaajalt. "Mkeei," venitas ta, samal ajal tassi tagasi riiul-lauale upitades. Üldse ei olnud teeisu ja endiselt oli külm ja ikka veel ta värises veidi. Tobe asi see külmetus. Jessie tõmbas oma jalad diivan-voodi peale kõverasse ja võttis kätega nende ümbert kinni. Nii sai ta pea põlvedel toetada ja Sayerile samal ajal otsa vaadata. Tema silmalaud olid märkamatult raskeks muutunud. Tablett, mille ta hommikul võttis, on lõpuks tegutsema hakanud ja ta palaviku veidi alla viinud? Ei tea, igal juhul on haige olla üks ebameeldivamaid asju üldse. Mitte midagi teha ei jaksa ja magamiseks on liiga paha olla. "Ma ei saa aru, miks ma just täna palavikus pean olema," porises Jessica. No tegelt ka, just sel päeval, kui tal on võimalus Sayeriga toredalt aega veeta.

"Võibolla on see seotud sellega, et sa ei ole endiselt aru saanud, et väljas on talv ja sa kannad liiga õhukesi riideid," sõnas Sayer, vaadates neiule otsa onju-mul-on-õigus pilguga. Neiu nägi väga haige välja ja noormees arvas, et oleks parem, kui ta võibolla lahkuks ja laseks tüdrukul ennast ravida. "Kui sul väga halb on, siis ma võin ära minna ja me võime siis midagi teha kui sa terve oled," pakkus Sayer, "mul on täitsa halb vaadata sind sellises olekus," muigas Say.

"Nojaaa, aga miks just täna?" ei mõistnud tüdruk,"Ma olen võinud ju..maitea, täna õhtul alles palavikku jääda." Tegelikult ka. "Mkmmmmmm," venitas tütarlaps justkui paaniliselt. Ta ei tahtnud, et Say ära läheks. Pealegi, kes tal siis silma peal hoiab, et ta ikka üle ei kuumeneks või midagi? Jessica kohendas pleedi enda ümber ja puges Sayerile lähemale - nii, et sai oma pea tema õlale toetada. "Ma võin nägu teha, et minuga on kõik korras," lausus tüdruk, nähes kõvasti vaeva sellega, et tõesti loomulik ja rõõmus välja näha. Lubivalge nägu reetis siiski, et tal on palavik.

"Karma," sõnas Sayer muiates. Okey, mitte just kõige õigem koht selle ütlemiseks, aga ta ei saanud lihtsalt seda ütlemata jätta. Say ei mõelnud ju seda sugugi halvasti. "Selle näo tegemisele läheb sul nii palju energiat, et sa jääd pigem veel haigemaks," arvas noormees, asetades enda käe ümber neidise, kui too talle lähemale puges. Sayer võis isegi tunda neidise palavikust tingitud kuumust. "Joo parem enda teed ja ole rahulikult.....sul mõnda raamatut ei ole pooleli?" uuris Say. Kui nad nagu nii midagi erilist tegema ei hakka, siis võib tüüp talle lihtsalt raamatut ette lugeda. Saavad mõlemad kasu.

"Tjah," turtsatas Jess. Mis näo tegemisse puutus, siis jaa, võttis läbi küll. "Ma loen mingit kohustuslikku kirjandust praegu," viipas Jes oma läpaka kõrvale, kus raamat kenasti oli,"võinoh, ma kavatsesin seda lugema hakata." Tähendab, ta pole veel alustanud seda raamatut - Remarque'i "Arc de Triomphe".

"Tore, siis loeme me seda koos," muigas Sayer, kadudes mõneks hetkeks tüdruku kõrvalt ära, et endale raamat tuua. Peagi oli ta tagasi enda kohal ning sättis end mugavamalt istuma. "Noh, vaata et sa siis magama ei jää," muigas Say, avades raamatu ning alustades esimese peatükiga. Ta ei olnud juba ammu kellelegi midagi ette lugenud, seega oli tema lugemine alguses pisut konarlik ennem kui korda vajus.

Kui Sayer oli end tagasi mugavalt istuma sättinud, puges Jessie talle kenasti kaissu tagasi. "Mhmhmh," mõmises Jessica, lubades, et ei jää magada. Ilus aasta algus. Jes on koguaeg "alasti" talvel ringi käinud, nüüd siis järsku organismil tuli meelde, et nii ei tohi? Nojah. Jessica kuulas Sayerit mahedat kergelt käredat häält, pööramata raamatu sisule erilist tähelepanu. Pariisi kirjelduses ei leidnud ta küll midagi põnevat või meeldivat.

Sayer see eest luges ja samas ka mõtles läbi, mida ta loeb, kuigi vahepeal libises tema pilk raamaturidadelt neidisele, et teda 'kontrollida'. Nagu nii peab poiss selle ka ise läbi lugema, seega oli see talle praegu igati kasulik. Rida rea järel aina kadus ja kadus ning samuti läks ka aeg. Say lihtsalt luges ja luges, kuulates samal ajal neidise tasast hingamist.

Jessie naeratas iga kord, kui Sayer teda "kontrollis", andes märku, et ta ei maga. Mõtteid ta raamatu sisule koondada ei suutnud. Korraks ta nagu oli mõttega raamatu sisul, siis aga avastas, et mõtleb hoopis muust. Lootusetu. Vahepeal oli ta oma tee ära joonud ja tass seisis nüüd tühjalt tema riiul-laual. Ühel hetkel sulges tütarlaps silmad, kavatsemata magama jääda. Ei läinud kaua mööda, kui Jessie Say käe omale kaissu võttis, klammerdudes noormehe külge, ja magama jäi.

Märganud, et Jessica päriselt magama oli jäänud, vaatas noormees teda sooja muigega. Täitsa armas teine seal niimoodi. Edasi luges ta raamatut vaikselt ja oma mõtetes. Kuna temale oli raamat kohale jõudnud, siis pakkus see talle täitsa huvi. Mingil hetkel mõtles Say joonistama hakata, aga selleks läheks tal kahte kätt vaja ja paberit ja veel muid asju. Seega ta loobus sellest, sest kartis, et kui ta end liigutab, ärkab Jes ülesse. Tüdruk aga vajas hetkel und ja puhkust.

Umbes tunnikese pärast tegi Jes oma silmad lahti. vastupidiselt sellele, et tal enne külm oli, oli tal nüüd kohutavalt palav. Enesetunne oli pärast seda uinakut täiesti kohutav. Jessica lasi Sayeri käe vabaks ja tõmbas endalt teki ümbert ära. Diivan-voodi kõrvalt võttis ta veepudeli ning jõi sealt lonksu toasooja vett. Ta pilt oli udune ja ta oli jõuetu. "Ma lähen toon kraadiklaasi," lausus Jes püsti tõues. Pilt läks ees hetkeks mustaks ning tütarlaps istus tasakaalu kaotades diivan-voodile tagasi.