It's Christmas time

Kui miski Milena Sommersi üle pika aja jälle Tree Hilli tõi, olid selleks jõulud, sest see on aeg, kui lihtsalt peab jälle perega olema ja võib-olla mõne naljaga jälle hakkama saada. Okei, selle rasedusenalja üle nad kõige õnnelikumad polnud, aga vähemalt ei hõõrutud Milliele seda nina alla. Nagu alati, oli Milena pisikesed kingitused ostnud nii viimselegi kui Sommersile ja ega tema Ratmangi millestki ilma ei jäänud. Ütleks, et ta jõudis koju väga õigel ajal, sest proua Sommers tegi veel süüa ja härra oli hetkeks kuskile linna peale läinud, lubades tagasi tulla õhtul. Ega kõik siblingudki kohal polnud, kuna Lena leidis eest ainult Rosie, kes talle kohe sülle jooksis ja mängida tahtis, ning Hunteri, kes nagu ikka, oma toas hetkel oli, ja nii ei jäänudki Milliel muud üle kui selle kohustusliku osaga tegeleda ehk Rosiega mängida, sest see putukas tahtis kogu aeg tähelepanu ning nähtavasti ei viitsinud ta Hunterit tüütama minna. Igatahes ei mänginudki Millie Rosiega kaua, sest putukas tahtis kööki emale appi lauda katma minna, kuid koos temaga läks kööki ka Milena ise, kes rohkem valmis saanud hõrgutisi maitses...

SPOILER: Click to show

OT: Kõik Sommersid, nende naised, mehed, tüdruksõbrad, lihtsalt sõbrad, tuttavad ja muud loomad

Pärast jõuluballi suutis Simona lõpuks välja mõelda, mida Hunterile kinkida, ja selleks oli tal järgmisel päeval vaja noortekeskuse muusikaruumi, arvutit, CD-toorikut ning programmi, millega saab enda laulmist lindistada ja inimest, kes tunneb tehnoloogiat natuke rohkem kui Mona ise. Selleks et saada kaks esimest asja, pidi Mona julguse kokku võtma ning rääkima inimesega, kes kõiki neid asju korraldab, kuid tänu Phoebele sai ta kokkuleppele ka ühe noormehega, kes tehnikat paremini tundis ning Simonat nõus aitama oli. Niisiis läkski ta kohe järgmise päeva õhtul noortekeskusesse ning laulis end klaveril saates kaks lugu, mis nüüdseks ilusti CD plaadile said kõrvetatud. Selle mõtte peale Hunterile selline plaat teha tuligi Mona siis, kui talle meenus, kui ta esimest korda muusikaklassis noormehele klaverit mängis ja laulis.

Kuna Mona arvas, et plaadist võib ikka väheks jääda ja ta teadis, et Hunterile meeldivad loomad, siis kulus neiul terve 22. detsembri õhtu selleks, et ema käsitöökarp välja otsida ja seal leiduvatest materjalidest koaala võtmehoidja meisterdada. Koaala, sest miskipärast meenutas just see loom Simonale kõige rohkem Hunterit. Vaatamata oma kesisele joonistusoskusele tegi Simona ka kaardi ise, sest talle meeldiski ise midagi kingituseks teha, kui vähegi võimalust ja oskusi oli. Ainus asi, mille tüdruk üldse ostis, oligi pisike šokolaad magusaks juurde. Siis pakkis Mona kingituse tumesinisesse paberisse ning sidus ümber kuldse paela.

Kuna Hunter oli Simona ka enda juurde jõuluõhtule kutsunud, siis otsustasidki Dragomirid enda jõuluõhtu hoopis järgmisel päeval pidada, et Mona enda kallikese juures saaks olla. Seekord ei andnud isa talle isegi mingit kindlat kellaaega, millal tüdruk kodus peab olema, sest arvas, et ta jääb küllaltki kauaks niikuinii. Enne kui Simona minema hakkas, helistaski ta igaks juhuks Hunterile, et hakkab nüüd tulema, juhuks kui poiss peaks tahtma talle vastu tulla või midagi. Lõpetanud kõne ja läinud kodust välja, võttis Mona tumesinise pisikese pakikese kätte ja pani enda pleierist "Let It Snow" mängima, et vaatamata puuduvale lumele mingisugustki pühademeeleolu tekitada.

Outfit

Kui Hunter sai kõne, et Simona hakkab liikuma, lõpetas ta just näitsiku kingituse pakkimise. Sellel aastal oli poiss piisavalt raha hoidnud, et kõigile enda pereliikmetele midagi kinkida. Tegemist oli küll pisikeste, aga see eest loodetavasti armsate kingitustega. Need kõik olid juba kenasti kuuse all. Nüüd ajas noormees ennast üles ja viis ka viimase kingi kuuse alla. Seda kinki oli tal kõige raskem teha. Esimesena valmis kaart, sest nende tegemistega on Hunter väga sina peal. Muuga läks poisil kõvasti aega. Viimaks pani ta pakki ühe karvase panda mänguasja, ühe luuletuste raamatu, mille ta Book Nookis leidnud oli. See ei olnud mingi uus teos, vaid vana. Ta oli lihtsalt väga kena ja hästi säilinud. Lisaks olid seal Hunteri arvates väga ilusad luuletused. Juurde pani poiss paar piparkooki, mandariini ja šokolaadi ning viimasena lisas ta sinna ühe kaelakee. Viinud Simona kingi kuuse alla teiste kinkide juurde, sättis noormees ennast diivanile istuma. Ta viis pilgu kellale ning leidis, et ega enam kaua ei peakski minema. Huvitav, kus kõik teised on? Millie ja Rosie olid köögis. Seda oli lihtsalt kuulda, aga teised?

Hunty

Simona aga jalutas edasi, klapid peas. Tee Sommersite majani tundus ikka kõvasti lühem, kui ta samal ajal muusikat kuulas. Jõudnud lõpuks õige majani, lasi tüdruk kella ning jäi ootama, kuni Rosie korraks jahuste kätega köögist välja jooksis ning neiule ise ukse avas, öeldes, et nüüd peab ta kööki tagasi minema, sest emal on abi vaja. Võtnud esikus üleriided ära, sammus ta, kingitus käes, elutuppa ning tüdruku nägu lõi särama, kui ta Hunterit diivanil istumas nägi. "Hei," tervitas ta noormeest. "Saad korraks püsti tulla?" küsis ta, sest tahtis noormehele kõigepealt ühe sooja kallistuse kinkida.

Kui kell käis, oleks Hunter isegi uksele vastu läinud, aga korraga tuiskas hoopis Rosie köögist välja. Egas midagi, saabki natuke veel niisama lebotada. "Hei," lausus poiss, kui Mona pärast Rosiet nähtavale ilmus. Hunter oleks ennast isegi ilma näitsiku küsimuseta püsti ajanud, sest see oleks viisakas olnud. Pealegi tahab ta ju ise ka neiule ühte sooja kallit anda. Teine just jalutas ju Westside'ilt Sommersite majja. "Jalad on mul veel alles nii et vast ikka saan jah," muigas Hunter ning tõusis diivanilt püsti. Ta kallistas tüdrukut ning kuna nad olid hetkel ruumis üksinda, siis vajutas ta neiu huultele ka ühe pehme suudluse. "Häid jõule! Crăciun fericit!" soovis noormees neiule nende mõlema emakeeles häid jõule.

"Oh, ma näen," muigas Simona, kui Hunter ütles, et jalad on tal veel alles. Ta kallistas Hunterit tugevalt vastu ning vastas sellele magusale suudlusele, jäädes noormehel otsa vaatama, pruunid silmad säramas. Veel rohkem oli neiu üllatunud sellest, kui ta kuulis, et Hunter soovib talle tema enda emakeeles häid jõule. "Wow, kust sa selle veel ära õppisid?" küsis näitsik kerge vaimustusega. "Mulle nii meeldis seda kuulda, kuidas sa mulle mu emakeeles häid jõule soovisid," ei saanud Simona mainimata jätta. Nii et kui Hunter tahtiski tüdrukule praegu muljet avaldada, siis tabas ta küll otse naelapea pihta, sest see tuli poisil igatahes suurepäraselt välja. "Aga crăciun fericit ehk siis häid jõule sulle ka, kallike," soovis Mona vastu. "Mul on väike kingitus ka, aga selle saad hiljem kuuse alt kätte." Kingitus oli väike, aga vähemalt südamest tehtud.

"Iga päev mõni uus sõna või fraas sinu emakeeles," muigas Hunter, "muidu pead ainult sina inglise keelega vaeva nägema ja minul on nii kerge." Pealegi nagu juba varem mainitud, pakkus neiu kodumaa noormehele huvi ja seega keele õppimine väikeste sõnade kaupa oli pigem meeldiv ja lõbus, kui tüütu kohustus. Ei tea, kas asi just mulje avaldamises oli, aga eks ta tahtis lihtsalt tüdrukule kodust tunnet ja tekitada. "Aitäh," võttis poiss õnnitluse muiates vastu, "või siis mulțumesc." Noormees noogutas kingituse peale, kuigi ta on rõõmus juba selle üle, et neiu enda koduse jõuluõhtu ohverdas selleks, et noormehe juurde tulla. "Sa võid selle sinna kuuse alla panna," viipas noormees nende hiiglasliku puu poole, mille all oli juba hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid kingitusi. Tegelikult oli neid palju lihtsalt sellepärast, et neid oli peres palju. Kui vanemad teevad kõigile ühe kingi, siis lisaks veel vanemad lapsed, kes oma peredega on, teevad ka omalt poolt ja kuusk upubki juba kingituste alla ära.

"Sul on varsti see keel suuski, kui sa samas vaimus jätkad," muigas Simona, kuigi ta saab Hunteriga ka inglise keeles räägitud, ehkki noormees peab mõnikord mõnda sõna ikka kordama või natuke aeglasemalt rääkima. Samas oli lahe kuulata, kuidas Hunter ise neiu emakeeles midagi ütleb. "Appi kui lahe," ei suutnud Mona oma vaimustust varjata, kui Hunter teda tema emakeeles ka tänas. "Kui palju sa veel oskad?" uuris neiu, sest ta enne tänast ei teadnudki, et poiss mõne tema emakeelse väljendi või sõna selgeks on õppinud. Mis neiu kodusesse jõuluõhtusse puutus, siis see päris ära ka ei jäänud, vaid lükati homse peale, et Mona saaks jõululaupäeval Hunteri juures olla. "See puu on küll hiiglane," muigas tüdruk, kui ta enda pisikese kingituse ka sinna kuhja asetas. Loodetavasti ei kao see nende suurte pakikeste alla ära.

"Sinna läheb veel aega, aga võibolla selleks ajak, kui me lõpetama ükskord hakkame suudan ma sinuga isegi natuke vestelda," muigas Hunter. Hetkel oskas ta siiski fraase. Ise lauset ta veel ilmselt kokku ei saaks, aga küll ta selle ka millalgi selgeks õpib. "Numbreid ühest kuni kahekümneni hetkel ja selliseid lihtsamaid tutvumisfraase ja sõnu, mis lihtsalt huvi pakuvad," lausus noormees õlgu kehitades. Sõnavara on tal veel tilluke. Kui Mona kuuse juurde jalutas, järgnes Hunter talle paari sekundi pärast, jäädes näitsiku selja taha seisma. Kui näitsik kingituse ära oli pannud, asetas nooruk enda käed seljatagant ümber Simona, silmitsedes samuti kuuske. "Nii palju kui mina mäletan, on see alati nii suur olnud," lausus noormees. Kuna neil olid majas kõrged laed, siis mingi pisike kuuseke jääks lihtsalt liiga könniks. Kuusk, eemal praksuv kamin, köögist tulevad hääled ja aroomid, kingitused ja kallid inimsed - mida veel jõuludelt tahta? Võibolla lund...

"Ja selleks ajaks, kui me lõpetama hakkame, saad sa rohkem minu hääldusest aru ega pea enam mulle mingeid sõnu kordama... ja siis loen ma ilma igasuguse pingutuseta ingliskeelseid raamatuid," jätkas Simona Hunteri mõtet, sest üks neist eesmärkidest, mis tüdruk endale kunagi suvel koos Hunteriga seadnud oli, oligi see, et ta räägib inglise keelt ka enam-vähem sama hästi kui noormees ise ja ehk on tema aktsent ka nii palju nõrgem, et kohe ei märkagi. "No siis on mingi väike põhi juba olemas," lausus näitsik, sest talle tunduski, et iga keele õppima hakkamise juures õpitaksegi kõigepealt lihtsamaid tutvumisfraase, mõningaid sõnu ja numbreid, mõne keele, näiteks vene keele puhul isegi tähestikku. Tundnud Hunteri käsi enda ümber, ilmus Mona näole soe naeratus ning ta toetas end noormehe vastu, asetades enda käed Hunteri käte peale. Talle meeldis, kui poiss teda niimoodi hoidis, sest see tekitas mõnusalt sooja ning turvalise tunde. "See on suur, aga väga ilus," lausus neiu. "Isegi kui lund ei ole, tekitab see praegu õige meeleolu."

Loodetavasti lähevad nende mõlema soovid täide. Samas kui nad mõlemad USA'sse jäävad, siis poisil väga seda keelt vaja ei lähegi, aga see annaks talle ikkagi eelise tüdruku perekonnaga suheldes. "Selle ehtimine on paras ettevõtmine," sõnas poiss, sest isegi tema ei ulata kõige kõrgemale ehteid riputama, rääkimata siis pisikesest putukast. "Küll me selle lumekese ka veel täna kätte saame," muigas poiss lõbusalt, pidades siinkohal silmas pisikest Snowd, kes täna esmakordselt Sommersite majja tuleb. Koju oli ta saanud juba kahekümnendal, aga kõik olid vapralt kannatanud ja andnud noortele vanematele mõned päevad, et nad kahekesi lapsega harjuda saaksid. Kuigi viimasel ajal ringi liikuvad kõlakad Matti ja Dani suhte kohta olid terve Sommersite maja pisut muretsema pannud.

"Seda ma usun," noogutas Simona, kui Hunter ütles, et selle kuuse ehtimine on paras ettevõtmine. Ega temagi kõrgemale ei ulataks, sest Simona ise ka kõige pikem polnud - kõigest mõned sentimeetrid lühem kui Hunter. "Ma oletan, et selle kaunistamisel tuli isegi redelit kasutada ja natukene turnida," muigas tüdruk, sest ei arvanud, et ka kõige pikem Sommers päris tippu ulatuks. "Arvad?" küsis Mona, sest ei taibanud, et Hunter just pisikest Snowd silmas pidas. Tüdruk polnud ise Danielaga nii väga suhelnud, kuigi mõni sõna sai koolipeol vahetatud ja ehk ka neilgi kordadel, kui ta Sommersite juures oli. Muidugi tahaks Mona Daniga Glee klubist natuke rääkida, et jõuda otsusele, kas liituda või mitte liituda.

"Sa oletad täiesti õigesti," lausus Hunter kerge noogutusega. Redeliga sai tippu täheke pandud ja kõrgemal asetsevad ehted said ka just nii paika. Kõik muu sai nii, kuidas keegi parajasti ulatas. "Ilmalises mõtte ei, sest millegi pärast arvan ma, et täna tuleb veel vihma, aga minu vennatütre suhtes olen ma küll üsna kindel, jah," muigas poiss lõbusalt, sest ausalt öeldes ei olnud ta kindel, kas Mona mõtles nii nagu tema. Vajutanud näitsiku põsele ühe kiire musi, lasi Hunter tüdruku enda käte vahelt vabaks. Ta jalutas muusikakeskuse juurde ning pani sealt jõulumuusika vaikselt käima. Veel natuke jõulutunnet. "Mulle tundub, et sa oled üks varajasemaid külalisi," muigas poiss, sest tuba oli hetkel ainult nende päralt. Justkui nende mõttete pärast ilmus elutuppa Scooter, kes hetkeks mõlemat noort silmitsema jäi ja siis edasi kööki tatsas. Ju ta lootis, et saab sealt midagi süüa.

"Kõlab vahvalt," muigas Simona, kuigi nii vahva see vist nendele polnudki, kes kõrgust või kukkumist kardavad. "Kui ma olin väike, siis ma olin alati see, kes tahtis tähekese latva panna, aga siis tõstis mind isa, sest mu maja oli palju väiksem ja kuusk umbes pool sellest siin," rääkis neiu. Kui ta nüüdki suvel oma kodulinnas käis, tundus see kuidagi väike, aga ehk oli asi selles, et ta oli juba piisavalt hästi Tree Hillis kohanenud. See väikelinngi suurem ei tundunud, kuigi Bran oli oma mõõtmetelt ikka tunduvalt suurem kui Tree Hill. Mona kuulas huviga, kuidas Hunter oma vennatütrest rääkis. Nüüd sai ta aru, mida poiss enne mõtles - tema vennatütar oli Snow. Lumi. "Milline ta on?" uuris neiu, kuigi kujutas ette, et umbes selline nagu Rosie väiksena võis olla. Kui Hunter Simonast lahti lasi, jalutas näitsik toas lihtsalt natuke ringi, kuni Scooter tuppa ilmus. "Hey, buddy," ütles ta koerale ja sasis õrnalt tema pead, enne kui loom kööki tatsas. "Võib-olla ma tahtsingi varem tulla, sest tundsin sinust puudust ja tahtsin sind juba näha," lausus neiu muiates, kui Hunter ütles, et Mona on üks varajasemaid külalisi. "Aga esimene ikka ei ole, onju?" küsis ta igaks juhuks üle.

"Rosie tahab meil alati seda tähekest sinna tippu panna, aga see on küll paras ettevõtmine, mis empsi toast välja ajab, sest ta on alati kindel, et ta sajab lõpuks sealt alla," lausus noormees, kuigi siiani seda juhtunud ei ole ja loodetavasti ei juhtu ka. "Ega ma isegi teda eriti näinud ei ole. Nii palju kui mina tean, siis on ta endiselt üsna tilluke, silmad pidid vist Matti moodi heledad olema ja juuksed tulevad ilmselt Dani moodi tumedad. Küll sa näed siis," lausus Hunter lõpuks, sest ta tõesti ei teadnud, aga ta oli üsna elevil selle pisikese pärast. Ta on siiski esmakordselt onu. Kuulnud Simona sõnu igatsemise kohta, viis ta enda pilgu tüdrukule ning muigas kergelt ühe suupoolega. Tore oli kuulda, et keegi sind nii kannatamatult näha tahab. "Mis siis kui oled?" esitas poiss küsimusele vastamise asemel uue küsimuse.