It's Christmas time

"Aga ta on ju meie Lumivalguke," tõdes mees kerge naeratusega. "Tahate teda kordamööda hoida? Käega pead ta pead väga toetama, ta ei kanna veel enda kaela," ütles Matthew. Kuulnud samme, vaatas mees selja taha ja nägi Danielat. "Ruttu, emalõvi jõudis kohale," lisas Sommers naeruturtsatusega. Ta oli kindel, et ei lase Snowl enne kahekümnendat eluiga üldse poistega tegemist teha. Praegu nägi mees enda lapses ainult seda süütut lapselikku külge, mida saigi ühest pisikesest tütarlapsest oodata. Kindlasti oli viieteist aasta pärast Matthewl teistsugune arvamus neiu eraelust, praegu oli ta üks lõvi, kes ei lasknud kellelgi ega millelgi ta tütrele liiga teha.

Hunter naeris kergelt kogu selle olukorra peale. "Tahaks ikka jah, kui ta käes katki ei lähe," lausus poiss, sest just selline mulje jäi temast küll. Tegelikult oli päris äge vaatepilt, kuidas suur Matt nii tillukest Snowd hoidis. Noogutanud enda vennale, astus Hunter sammukese enda vennale lähemale, et enda vennatütar sülle võtta. Selleni ta aga ei jõudnudk, sest Dani või siis emalõvi, nagu Matthew teda nimetas, jõudis kohale. "Ma ei teadnudki, et sa teda kardad. Mis sa teed seal kodus Daniela?" turtsatas noormees. "Või kartsid sa pigem meie pärast?" kergitas tüüp uurivalt enda kulme, suul kerge muie.

Daniela hakkas Matti sõnade peale lihtsalt naerma ning lõi õrna mängleva löögi vastu mehe õlavart. "Mis juttu sa siin jälle ajad?" küsis tüdruk pead raputades. Pole ta mingi emalõvi. Pigem annab mees ise tema mõõdu välja. Danil pole midagi selle vastu, kui laps sülest sülle käib. Vähemalt nii kaua, kui laps tervelt nende kätte tagasi jõuab. "Tead hirmukasvatust praktiseerin Matti peal," lausus tüdruk ilmselgelt naljaga, kuigi tema nägu oli tõsine. Tema silmad olid need, mis ütlesid tõde. "Te võite teda hoida küll," lisas ta juurde nüüd lõpuks ühe normaalse lause ka.

Kuigi Simona tundis end Sommersite juures juba päris vabalt, jäi ta rohkem Hunteri, Dani ja Matti vestlust kuulama ning muigas endamisi. Snowd vaadates tekkis näitsikus jälle see soov saada endalegi väiksem õde või vend, kuigi seda tahtis ta juba siis, kui Rosiega kohtus. Kahju, et isa veel kedagi endale leidnud ei ole. "Sina siis enne, sa oled ju onu," ütles Mona vaiksel häälel Hunterile, kui Daniela andis neile ka loa pisikest hoida.

Ka Logan otsustas end viimaks perekondlikule istumisele vedada. Kingitused olid ilusti juba kuuse alla toimetatud ja nüüd oli aeg kogu see ülejäänud jama üle elada. Noormees oli koos mõningate enda sõpradega väikse jõuluistumise korraldanud ning sealt otse liikuski Logan koju. Eks sai seal istumisel natukene joodud ka, kuid noormees üritas siiski piiri pidada, et sellest nii hästi poleks aru saada. Sisenenud maja eesuksest, liikus noormees elutuppa ja tervitas kõiki valjuhäälselt ja soovis häid jõule. Logan vihkas jõule, täiesti mõttetu püha, mis oli nii kommertslik kui vähegi võimalik. Alkohol muutis selle vähemalt natukenegi talutavaks. Muidugi olid kõik vennad eeskujulikult oma naised ka kohale vedanud, mis tegi kõik veelgi tüütumaks. Mitte, et Loganil nende vastu oleks midagi olnud. Enamik neist olid täitsa toredad, kuid asi oli pigem lihtsalt jõuludes. Logan oleks tunduvalt parema meelega oma tuppa magama läinud aga see polnud väga võimalik, kuna ema oleks ilmselt elu lõpuni jäänud seda meelde tuletama kui ebaviisakas Logan ikka oli. Kerge ohkega läks Logan oma kaksikvenna juurde, kes parasjagu Milenaga juttu rääkis. Vähemalt Milena suutis selle enam-vähem talutavaks muuta. "Hei mu lillekesekene.. Tore, et sina ka siia ära eksisid. Oled jälle rase?" uuris Logan lõbusa muigega ja sasis õe juukseid. "Ja mis tont sind hammustas?" küsis noormees kulmukortustusega Lucaselt.

"Kui ma selle persevenna üles leian, ma keeran tal kaela kahekorra nagu supiks mineval kukel," lubas Milena, mille peale ta emalt kerge kulmukortsutuse sai, sest Rosie oli ka sealsamas. Saagu ta Lucasega läbi või mitte, keegi ei tule tema vennale haiget tegema. Siis pöördus lokilammas hetkeks enda vennatütre poole ja nunnutas teda natuke. "Oh, veel üks putukas. Nunnu," lausus Lena, kuid siis läks uhke issi juba selle vaiksema venna ja tema eurooplannast tüdruksõbra juude, ent varsti pidi muidugi see parem kaksik muidugi koju tulema. "Ei, ma otsustasin, et jätan seekord vahele," vastas lokilammas, kui Logan tema raseduse kohta küsis. Vara veel, vara veel.

Lucas sai aru, et Matti sõnad olid mõeldud lohutusena, aga kuidagi paremini ta küll ennast ei tundnud. Hoopis hullemaks hakkas minema. Sellegipoolest üritas ta end natukenegi tugevamana näidata ja jätta mulje, et tal polegi nii valus. Vanimale vennale vaid noogutanud, liikus noormees kohvimasina juurde, et oma tass täis valada, sest jook oli just valmis saanud. Vaevalt oli Matthew jõudnud ruumist lahkuda, kui ilmus välja Logan, kes loo alguse maha magas. Pidi ta just nüüd tulema? Lucas oleks saanud rahulikult jalga lasta ning rohkem poleks enam mingit juttu tema ja Oscari teemal. "Ma ei usu, et sellest kasu on, Milena," sõnas Lucas vaikselt toonil. Temagi oleks mõni aeg tagasi Oscarile virutada tahtnud, aga lihtsalt selle pärast ta küll Washingtoni minema ei hakkaks. "See pole enam oluline," jäi Lucase vastus oma kaksikule napisõnaliseks. "Ma lähen parem oma tuppa," lisas noormees ja võttis kohvitassi kätte.

Kuulnud, et Milena otsustas sellel korral vendade traumeerimise vahele jätta, naeris Logan kergelt. "Niii kurb.. See oleks päris lõbus olnud," rääkis noormees muigega. Logan oli vist ainus, kellele see oli eelmisel korral nalja pakkunud, samas kui Matt ja kompanii olid vägagi kurjad olnud. Logan kuulas Lucast ning libistas käega läbi juuste. Tavaliselt oli Lucas see, kes oli jõuludest vaimustuses ja Logan oli pahur. "Eks ma kuulen sellest siis Gossip Cornerist või kelleltki siit, varsti," rääkis noormees õlakehitusega ja sättis end mugavalt diivanile istuma. Ta peaks end vist veidi viisakamalt üleval pidama või midagi. Olid siiski jõulud ju. "Aga Millie, honey.. Räägi, kuidas sul läinud on. Nagu ma aru sain, siis rase sa ei ole.. Mille huvitavaga sellel korral hakkama siis oled saanud," uuris Logan turtsatusega seejärel oma õelt.

Lucas ei teinud väljagi Millie ja Logani omavahelisest jutust, kuigi tavaliselt oleks ta selle peale kindlasti mõne huvitava kommentaariga lagedale tulnud. Aga mitte täna. Jõuludest oli Lucasel praegu sama ükskõik kui Loganil, mis tähendas, et vähemalt ühel aastal suudavad mõlemad nendest pühadest samamoodi arvata - täielik tüütu mittemiski. "Ega selles ma ei kahtlegi," podises Luke vennale vastuse ning hetk hiljem oli ta juba ruumist läinud, võttes suuna hoopis oma tuppa. Tõmmanud ukse enda järel kinni, keeras Lucas selle igaks juhuks veel lukku ka, et keegi teda rohkem segama tulla ei saaks. Praegu oli tal vaja üksi olla.

Hunter muigas kergelt kogu selle olukorra peale, kuid muutus siis tõsisemaks, kui pisikese tõesti enda kätele sai. Ta oli nii kerge, aga samas õrn, nagu võiks ta mõne tugevama pigistuse peale sootuks katki minna. "Kas ta üldse häält ka teeb?" küsis poiss muiates, kui beebi teda ainult enda heledate silmadega uuris, liigutades õige pisut enda käsi ja jalgu. "Mis Lucasel juhtus?" küsis Hunter, kui tema vend läbi elutoa läks ja siis ülemisele korrusele jalutas. Kui kaksikutest poiss üldse kellegagi rohkem rääkis, siis oli see kohe kindlasti Lucas.

"Tarka juttu ajan," vastas Matt Danielale, kaval muie näol mänglemas. Ta tõstis lõpuks Snow Hunteri kätele. "Näed, toeta sealt pead," õpetas mees vaikselt ning Hunter hoidiski pisitütart enda kätel. "Teeb ikka, ta just ärkas, kui ta on väsinud või näljane, hakkab ta kohe karjuma või vinguma," lisas mees. Näinud, et Lucas läks treppidest üles, kortsutas Matthew kulmu: "Ma jätan teid Dani hoole alla korraks." Matt oli kindel, et Hunter, Simona ja Daniela saavad kolmekesi jutule, nad olid üpris sarnased inimesed, nii vähemalt mehele tundus. Matthew läks treppidest üles ning tahtis ust lahti teha, kuid see oli lukus. "Luke," sõnas Matthew. Ta vend kuulis seda kindlasti, kuna enne seda oli mees ka paar korda uksele koputanud.

Kui Hunter lapse kätte sai, silitas Simona õrnalt sõrmega väikese tüdruku pehmet põske. Ta oli pisike ja tundus tõesti nii habras, et neiu kahtles, kas ta isegi julgeks selle pisikese tegelase kätte võtta. Äkki teeb ta Snow hoopis ise katki? Ta kuulas Matti ning Hunterit ja muigas endamisi. "Temast üldse ei ootaks seda, et ta kõva häält teeb," muigas tüdruk. "Ta on nagu väike inglike."

Kuna Dani sai kohe aru, kuhu Matt minna tahab, siis ei hakanud ta midagi ütlema, vaid keskendus nende tütrele ja sellele armsale paarikesele. "Hetkel näeb ta tõesti välja nagu inglike, aga uskuse mind - ta suudab soovi korral ikka väga tugevat häält teha," muigas tüdruk, vaadates Simonale ja seejärel Hunterile otsa. "Kuna sa selle kuskilt nagu nii teada saad, siis Lucase ja Oscar läksid lahku. Ta olevat ülikoolist endale kellegi teise leidnud. Nii et su vennal ei ole ilmselgelt kõige paremad jõulud sellel aastal," seletas tüdruk, sest lõpuks kuuleksid nad mõlemad seda kuskilt GC'lt või kuskilt linna pealt.

Simona hakkas kergelt naerma, kui Daniela ütles, et see laps võib ikka väga kõva häält teha. Tundus nii uskumatu sellise pisikese ja hapra olevuse puhul. Kahju muidugi, et Hunteri venna jõululaupäev nii kena ei olnud. Kuna aga Hunter paistis enda vennatütrega nii ametis olevat, otsustas Mona Danielaga mõne sõna juttu rääkida. Ta ei olnudki temaga nii palju rääkinud, kui välja arvata see koolipidu ja need kohtumised Sommersite juures. "Daniela, sa olid Glees, onju?" pöördus Mona tüdruku poole.

Kui Lucas oli üles enda tuppa jalutanud, lootis ta, et sellega ongi nüüd tänaseks õhtuks kõik, aga tundus, et nii kergelt ta siiski ei pääse, sest vaid mõned minutid hiljem kuulis ta koputust uksele. Ei suuda nad teda kohe mitte rahule jätta. Lükanud sülearvutile kaane peale ning voodilt püsti tõusnud, kõndis Luke ukseni ning keeras selle lukust lahti. Käed rinnal risti, jäi ta oma vanima vennaga tõtt vahtima. "Enda arust tegin ma teile kõigile selgeks, et tahan praegu üksi olla. Aga olgu pealegi. Kui tahad, võid sisse astuda," sõnas Lucas mornilt, viibates käega ruumi poole. Eks ta siis kuulab ära, mida tarka Mattil öelda on.