It's Christmas time

Mona kuulas, kuidas Hunter Rosiest rääkis ning muigas. "Nojah, teda peab ilmselt redeli peal veel upitama hakkama, sest ta on nii pisike," sõnas Simona, sest isegi redel võib kõikuma hakata ja kui tasakaal kaob, on sellel päris inetud tagajärjed. "Temast tuleb siis küll ilus tüdruk," oli Simona kindel, kui Hunter Snowst rääkis. Eks nüüd näeb selle pisikese piiga siis ise ka ära. Kuulnud Hunteri küsimust, tüdruk turtsatas ning raputas pead. See oli nüüd küll veidi ootamatu, aga äkki tahabki poiss Monat natuke kiusata. "Hea küsimus, Hunter. Tõesti hea küsimus," muigas tüdruk ja manas näole hetkeks mõtliku ilme, enne kui uuesti suu lahti tegi. "Siis ma arvan, et mul on see au olla number üks," leiutas neiu vastuse.

Jõuluaeg polnud Lucase jaoks just kõige paremini alanud: õigem oleks öelda, et see meenutas pigem katastroofi. Noormees oli juba paari nädala eest tulnud mõttele 24. detsembril Oscarit üllatada ning talle Washingtoni külla minna. Täna kõigest paar tundi tagasi, kui Luke oli valmis juba lennujaama poole teele asuma, otsustas ta igaks juhuks Ozziele siiski ette helistada ja enda tulekust teada anda, aga viimane ei tundunud sellest mõttest just erilises vaimustuses olevat. Kui Luke hakkas uurima, milles asi on, läks pisut aega, enne kui Oscar keerutamise lõpetas ning talle viimaks tunnistas, et on Lucasest lahusoldud aja jooksul oma eluga edasi liikunud ja koguni kedagi teist kohanud. Lucas ei vaevunudki edasisi selgitusi kuulama, vaid saatis tüübi kohe põrgusse, lõpetades selle vähesegi suhet meenutava, mis nende vahel veel oli.
Pea norus, jalutas noormees kodu poole, mõeldes endamisi, et tänavused jõulud on kõige hullemad tema elus. Lahkuminek telefoni teel ja veel jõululaupäeval - see tekitab ikka masendust küll. Kui Luke Sommersite majani jõudis, tegi kutt ukse lahti ning astus koridori. Üleriided eemaldanud, jalutas Lucas otsejoones kööki, et endale tassike kohvi teha. Teistest ruumis viibivatest inimestest ei teinud noormees väljagi. Parem kui temaga üldse ei räägitaks, kuna Luke'i tuju oli täiesti nullis - nii mornina pole teda vist pikka aega nähtud.

Outfit

Matt ja Dani olid pidanud Dani vanematega ühe rahuliku jõululõuna Daniela ja Matthew ühises majas. Enamuse magas Snow maha, paarkümmend minutit enne Hectori ja Esmeralda lahkumist ärkas pisitüdruk siiski üles ja vanavanemad said teda hellitada. Nüüd hakkasid noored end lõpuks Sommersite majja teele, Matt ja Dani olid terve eelmise õhtu kingitusi pakkinud, nüüd panid nad need suurde kotti ja tükk tegu oli ka Snow riietamisega.
Lõpuks jõudsid Matt ja Dani Sommersite majani, mees avas naisele ukse, kellel oli kott kingitustega käes ning Matthew tõstis ise Snow majja, kes istus lamas turvahällis. Snow kombeka seljast võtnud, avastas mees, et laps oli osa sööki suust välja ajanud ja teinud enda näo uuesti mustaks, seetõttu läks ta kööki, et tütre nägu puhtaks teha. "Snow, vaata, sinu onu Lucas," tutvustas mees enda venda tütrele. Sommersid ei olnud veel Snowd peale haiglakeskkonna mujal näinudki, mõnele oli see üldse esimene kord. Matthew tegi ühe paberköögirätiku pisut niiskeks ja puhastas Snow lõua ära.

Ilus tüdruk seda kindlasti, aga eks saab mõne aasta pärast näha kui ilus tal see iseloom on. Enda arvates esitas noormees tüdrukule ikka väga lihtsa küsimuse, aga ju see siis ikka ei olnudki seda. "Jah, sul on see au," noogutas Hunter. Kui Lucas korraga majja sisenes, tervitas Hunter teda pisut kogelevalt, sest esiteks oli ta mitte just kõige lõbusama ilmega ja teiseks, kas ta mitte ei nuianud mampsi ja papsi, et ta saaks jõulud mujal veeta. Igatahes ei jõudnud Hunter muud midagi öeldagi või küsida, sest vennas kadus kööki ära. Vaadanud enda tüdruksõbrale otsa, kehitas ta õlgu, mis pisi tähendama, et ta ei tea, miks Lucas selline tusane oli. Järgmisel hetkel võis juba kuulda Dani ja Matti saabumist. Ja nad olid täiesti koos veel ja pisike oli ka kaasas. Hunter tervitas Danit ja enda vanimat venda, kui too enda tütrega kööki edasi liikus. "Tundub, et rahvast hakkab tulema," muigas poiss.

"Tore teada," muigas Simona, kui just inimesi tulema hakkas. Kõigepealt oli sisenejaks üks kaksikutest, keda Simona väga harva oli näinud ja seetõttu neil veel väga vahet ei teinud. Kumb see oli, ei tea, aga kõige rõõmsam ta just tõesti ei paistnud. Järgmised olid muidugi Daniela ja Matt ning Mona nägi kaugelt pisikest beebit ka. Ta on kindlasti imearmas. "Tundub, et sa sõnusid midagi ära, kui ütlesid, et ma olen esimene külaline," naeris näitsik. "...ja kõik paistavad just kööki kogunevat mingil põhjusel."

Daniela astus Sommersite juurde sisse ning asetas kingituste koti maha, et enda üleriided ära võtta. Ta jäi enda kitsate mustade teksade ja punase natuke pidulikuma t-särgi peale. Nii on tal vähemalt mugav olla ja kui Snow peaks midagi ära määrima, siis ei ole hullu. Kui Matt Snowd puhastama läks, jalutas tüdruk koos kingitustega kuuse juurde. "Tervist, noored," lausus tüdruk, kuigi oli ise neist vaid mõni aasta vanem. Ta muigas kavalalt ning kükitas siis kuuse juurde, et kotist kingitused teiste juurde ära panna. Neid oli seal ikka päris palju nii et Danielal kulus sellele tükk aega. Lõpuks sellega ühele poole saanud, viis ta koti esikusse tagasi ning jalutas siis kööki, kust leidis päris palju rahvast, keda tervitada. Tegelikult oli tüdrukul natuke veider siin olla, sest ta ei teadnud, kuidas Sommersid sellesse üldse suhtusid, et ta lihtsalt minema sõitis vahepeal. Toetanud ennast kergelt vastu uksepiita, jälgis ta ruumist toimuvat.

Outfit

"Ilmselt nende imeliste lõhnade pärast," muigas Hunter. Tegelikult ei teadnud ta ise ka, miks kõik just sinna liikusid, aga küll nad ühel hetkel vast elutuppa tagasi ka tulevad. "Kui soovid võime ka sinna kobida, kuigi ma ei tea palju meid sinna lõpuks ära mahub üldse," pakkus nooruk ning viis pilgu köögi poole. Dani igatahes seisis ukseaugus, mitte ruumis sees.

Lucasele meeldis, et keegi teda praegu kõnetama ei kippunud, sest enda olukorrast rääkimine oli viimane, mida nooruk tahtis. Võib-olla Loganile räägiks ka, aga Luke'il polnud aimugi, kus viimane hetkel viibida võiks. Alates ajast, mil Lucas kapist välja tuli, pole tema suhted kaksikvennaga enam päris samad mis varem, kuid vähemalt saavad nad omavahel läbi. Kui Matt korraga kööki saabus ja Lucas esimest korda oma pisikest vennatütart nägi, kerkisid tema suunurgad õige pisut ülespoole, aga päris naeratuseks seda nimetada ei saanud. "Tere, Snow," lausus noormees vaikselt, pöördudes hetke pärast jälle oma algse tegevuse juurde, et varsti koos kohvitassiga siit minema kaduda, et teistel mitte jalus olla. Tassi välja otsinud ja masina tööle pannud, jäi kutt ootama, kuni jook valmis saab. Kui Daniela kööki ilmus, noogutas Luke talle tervituseks, ütlemata kellelegi rohkem midagi.

"Ma sõin küll kodus natuke, aga isegi minule ajavad need lõhnad juba isu peale," sõnas Simona. Loodetavasti ei lähe lauaga enam kaua ja siis liituvad need köögigängsterid ka noortega, kes olid saanud päris palju aega kahekesi olla. "Seda ma mõtlesin isegi, kas kitsaks ei lähe," muigas tüdruk, kuigi tema meelest võisid nad elutoas edasi ka olla. Oligi neil suurem ruum. "Võime siin edasi olla, siin on nii mõnusalt hubane," arvas neiu ning kükitas kamina juurde maha, et seal praksuvat tuld vaadata.

Uskuge või mitte, aga rakendust köögis leidis isegi Millie, kellel paluti lõpetada see mugimine, sest muidu ei jätku midagi lihtsalt laua peale. Tema ja Rosie said endale ülesandeks siis piparkookide kaunistamise, mida Rosie ammu oli teha tahtnud. Elutoast oli kuulda Hunterit ja Simonat, kellel paistis kahekesi päris lõbus olevat, sest nad polnudki seekord kõige vaiksemad, vaid rääkisid juttu ja isegi naersid. Ühel hetkel sadas aga sisse Lucas, kes ei tundunudki eriti lõbusas meeleolus. "Mis sul veel juhtus?" tuli Milliele lõpuks pähe küsida. "Sinust oleks nagu sada rongi üle sõitnud." Seda küll mitte sõna otseses mõttes, aga eriti hea see poiss küll täna välja ei näinud. Ühel hetkel saabusid ka Matt ja Dani koos Snow'ga, kuid eks jõuab pärast enda vennatütre ka siis üle kaeda. Praegu huvitas Milliet Lucas.

Juba oli Lucas jõudnud loota, et temast ei tehta välja ning ta saab varsti rahulikult oma tuppa kaduda, aga nii lihtsalt tal ennast siit minema nihverdada ei õnnestunud. Ilmselgelt nähti teda harva sellisena ning kuti tusane olek jäi teistele selgesti silma. Isegi kui ta püüdis, ei suutnud Luke täna halva mängu juures head nägu teha ning teeselda, et kõik on korras. Ei ole korras. Ei saa korda. Vähemalt mitte niipea. Millie küsimuse peale pööras kutt ennast näoga lokilamba poole. "Me Oscariga läksime lahku. Tal on teine," kostis Lucas, kui oli jõudnud otsusele siiski kõik ausalt välja rääkida, tegemata välja ülejäänud rahvast köögis, kes seda samuti kuulis. Varem või hiljem saavad nad kõik niikuinii teada.

"Hei, Millie. Näed, Snow Sommers," teatas mees uhkusenoodiga. Kuidas ta ei saanud õnnelik olla? Tema tütar, keda Matt kavatses kiivalt kaitsta, oli lõpuks kodus enda ema ja isa juures. Ta sai jõuludeks koju, tema väike pisitütar, kelle vaatamisest Matthew ilmselt iial ära ei väsinud. Kuulnud Milena kommentaari Lucase kohta, pidi Matt nõustuma, et ta vend ei ole kunagi nii vaikne olnud. Tavapärane aasimine oli täiesti kadunud. Ometi sai mees aru, et Luke ei tahtnud ilmselt praegu eriti rääkida, kuid järgmine uudis tuli üllatusega. "Luke, küll sulle tuleb ka see õige. Pealegi oli ta... Ee, su esimene poiss-sõber," jäi Matt hetkeks kimbatusse, kuid suutis loodetavasti venda kuidagi lohutada. "Kuule, ma lähen ütlen Hunterile ja ta tüdrukule ka tere," lisas mees seejärel, aga oli kindel, et istub Lucasega millalgi maha. Matt naeratas Danile, kui ta enda elukaaslasest möödus ning läks elutuppa. "Õhtust," sõnas ta Hunterile ja tema neiule. "Snow, tutvu enda onu ja tema pruudiga," ütles mees kerge muigega. Ta üritas tuju üleval hoida.

Kui Simona leidis, et elutuba on piisavalt hubane, jalutas noormees enda tüdruku juurde, kes kamina ette suundus. Hunter sättis ennast seal juures olevale tugitoolile, hoides enda pilku Monal, kes tuleaseme ees kükitas. "Oh, me just enne rääkisime temast," sõnas Hunter enda vanemale vennale, kui too nende juurde ilmus, ning ajas ennast püsti, et seda tillukest olevust lähemalt vaadata. Tal oli täitsa armas sugulane. "Tere, Snow," lausus poiss ning muigas kergelt, pöördudes näitsiku poole, "no ma ju ütlesin, et ega lumi sellel aastal tulemata jää."

Mona soojendas mõnda aega tuleaseme juures käsi ja ajas end püsti, kui jalad kükitamisest ära väsisid. Siis tuli muidugi Hunteri vanem vend ja neiu läks koos enda poiss-sõbraga tema juurde, et pisikest lähemalt vaadata. Enne oli ta ainult eemalt korraks seda väikest tegelast näinud. "Tere, pisike," lausus Mona ning lasi lapsel enda sõrmest korraks kinni haarata. "Ta on nii armas," sõnas näitsik ja vaatas hetkeks kordamööda nii lapse isa kui ka oma poissi, kes nüüd uhke onu oli. Hunteri kommentaari peale hakkas Simona aga kõvasti naerma ja tõstis oma pöidla püsti. "Väga hea, Hunter," sõnas näitsik.

Isegi Danile, kelle jaoks Lucas üsna võõras oli, tundus noormees ikka väga kurb ja löödud. Kuulnud aga selle põhjuse leidis ta, et see Oscar on ikka eriti nahaalne. Ise läheb kuskile kaugele ülikooli, leiab teise ja siis annab jõuluõhtul Lucasele teada, et näed meie suhe ei tööta. On tõbras. Õnneks Dani neid mõtteid välja ei öelnud. Loodetavasti lähevad Matti sõnad täide ja poiss leiab endale kellegi, kes teda tõesti väärib. Kuna tüdruk midagi öelda ei osanud, siis saatis ta kaksikule lihtsalt ühe toetava ja sooja naeratuse, mis pidi tähendama, et küll kõik korda saab. Kui Matt elutuppa suundus, naeratas Daniela talle vastu. Nad olid ilmselgelt kaks õnnelikku ja uhket lapsevanemat. Olid neil jamad, mis olid, aga nad olid neist üle saanud. Seekord küll tunduvalt raskemini kui varem, aga põhiline on see, et nad on ühel nõul Snow osas ja kuna nende tunded pole muutunud, siis edasi proovimine oli ainuke valik. Dani oli nüüdseks kindel, et kui ta oleks Matti enda elust välja lükanud, oleks ta seda ilmselt enda elu lõpuni kahetsenud. Daniela seisis veel natuke aega köögi juures, kuid suundus siis samuti elutuppa, kus ta Matthew kõrval seisma jäi.