They're killing us with homework

Alles oli Simona hädas ühe inglise keele kodutööga, mille ta tänu Abigailile lahendatud sai, kuid see polnud sugugi veel kõik. Käes oli see aeg, kui õpetajad annavadki lõputult koduseid ülesandeid, millel ei paista kuidagi lõppu tulevat ja nii need aina kuhjuvad ja kuhjuvad ning õpilased on sõna otseses mõttes ahastuses. Polnud see aeg kerge ka Simonale ja nüüd oli vaja ajaloos referaat teha, kuid õnneks ei pidanud seda tegema üksi, vaid võis valida paarilise. Hetkegi kahtlemata valis Simona enda paariliseks Hunteri, kellega ta juba päris lähedaseks on saanud. Kuna Mona tegi juba Sommersite grilliõhtul ettepaneku, et Hunter talle külla võiks tulla, otsustaski neiu ühendada kaks asja - kodutöö ja selle, et Hunter tema juurde tuleb, mis tähendaski sisuliselt seda, et nad tegid seda ülesannet Simona juures. Niisiis mindigi kohe pärast kooli ja asuti asja kallale, kuni õhtu juba käes oli. "Veel midagi?" küsis Mona, kui noored referaadi olid lõpetanud, ja vajus enda voodile pikali. "Ma tunnen, et mu pea on iga hetk plahvatamas," oigas ta, kui äkki Felix neiu kõhule hüppas ja ta kergelt võpatama pani.

SPOILER: Click to show

Outfit
Juuksed on madalas lohkas krunnis + jalas on sokid

OT: @animal, this is for you

Pärast Simona küsimust lasi Hunter veel korraks ilmadega üle referaadi ning leidis, et see oli täitsa sisukas. Kõik viitamised, pildid ja graafikud tundusid olemas olevat. "Ma arvan, et me saime päris hästi hakkama selle ülesandega. Mina siia küll rohkem midagi ei lisaks," sõnas poiss ja viis enda pilgu Simonale, suule ilmumas õrn muie. Ta tundus nii läbi, et vajas ilmselt patareide laadimist. "Tean, mida sa tunned," lausus nooruk, sest ka tema oli sellest õppimisest päris väsinud. Ajutöö võib mõnikord palju raskemaks kujuneda kui füüsiline töö. "Me võiks midagi teha, et enda energia tagasi saada," pakkus Hunter, kuigi ideeliselt koolitöö oli neil ju tehtud, "aga enne pean ma sulle midagi andma." Nooruk salvetas nende referaadi ära ning sulges siis dokumendi. Ajanud ennast toolilt püsti, jalutas ta enda koti juurde, kust kaks raamatut välja võttis ja siis Mona juurde jalutas. "Näe," sõnas Hunter ja ulatas tüdrukule kaks kokaraamatut. Üks neist oli maiustuste oma ja teine soolaste söökide oma. "Ma lubasin sulle kokaraamatu tuua, aga ma hoopis otsustasin need sulle osta. Võta seda kui varajast jõulukinki," muigas poiss, "see magusaraamat on meil kodus ka olemas ja seega need leheküljed, kuhu ma punased tähekesed panid on järele proovitud ja imehead." Nüüd on Simonal võimalik igasuguseid roogasid proovida. Saanud raamatutest lahti, silitas poiss kassi, kes Simona peal mõnusalt lesis.

"Kui me A saame, siis lasen ma sul enda varjatud annet näha," lausus Simona kavalalt muiates. Siis tuleb tal ainult julgus kokku võtta ning leida kuskilt kitarr või klaver, sest Mona oskas natuke mõlemat instrumenti mängida ning täitsa korralik lauluhääl oli tal ka, ent keegi Tree Hillis ei teadnud seda, sest tegelikult kartis Mona paaniliselt suure rahvahulga ees esinemisi. Kui Hunter kokaraamatud otsis, kergitas ka Simona end natuke, kuid kõhu peal nurruv karvakera ei lasknud noorel perenaisel päris püsti tõusta. "See on sinust väga armas, kuid sa poleks pidanud," lausus Simona, põsed tõmbumas õrnalt roosaks, kuigi tegelikult oli tal hea meel, et Hunter talle need raamatud tõi. "Noh, katsetame siis kohe midagi?" pakkus Mona ja vaatas oma pruunide silmadega Hunterile otsa. "Või noh, kui Felix mul püsti laseb tulla?"

"Jään ootama," sõnas Hunter, kui Simona mainis, et laseb tal enda varjatud annet näha. Kuna poiss oli suhteliselt kindel, et Simona niimoodi vastab, siis kehitas ta ainult õrnalt õlgu ning naeratas süütult. "Noh, nüüd saad sa vähemalt julgelt raamatusse märkmeid kirjutada," leidis nooruk ühe positiivse poole. Pealegi ei pea ta kartma, et kui küpsetamise käigus midagi maha läheb, siis määrib ta kellegi teise raamatu ära. "Võibolla mõni teine kord..." pakkus Hunter ja viis pilgu aknast välja. Õues hakkas juba kergelt hämarduma ja seega võiks ta ideeliselt ju koju minna, aga miski hoidis teda veel paigal. "Läheks kinno?" pakkus Hunter, nii äkitselt nagu oleks ta neid sõnu väevõimuga suus hoidnud, enne kui ta lihtsalt välja pääsesid. "Kui sa viitsid muidugi," pehmendas poiss enda sõnu, "ma võin välja teha." Ta teadis, et rahaga laiamine pole lahe, aga ta ei öelnudki seda sellepärast, vaid ta tahtis lihtsalt viisakas olla - kui tema kutsub, siis võib ta ju maksta ka.

Võib-olla näitaks Simona oma annet Hunterile isegi siis, kui nad mingil põhjusel B või C peaksid saama ja kuna nende referaatide hindamine võtab kindlasti omajagu aega, saabki tüdruk seni julgust koguda."Nagu ütled. Võib-olla suudan ma ise vahepeal midagi selgeks saada ja siis sind üllatada," arvas Simona. Mingi päev ta kindlasti juba proovib midagi, kuid praegu polnudki tal vist vajalikke materjale. Kui midagi üldse teha sai, siis pannkooke, sest piim, munad ja jahu olid olemas, ent Monal on selle pannkoogiteogagi omamoodi mälestused: ükskord hakkas ta pannkooki õhku viskama ning murdis panni käepideme, mis lõppes sellega, et pannkoogid jäid tegemata ja vaja oli uut panni ning noh... teine kord lõppes sellega, et pann oli leekides, kuid õnneks said need summutatud veel enne, kui tuli midagi kurjemat jõudis teha. Kui Hunter hetkeks aknast välja vaatas, arvas ka Simona, et noormees tahab koju minna, kuid miskipärast ei tahtnud ka neiu ise, et poiss veel läheks. Nii hea oli temaga koos olla. "Ma olen nõus," lausus Simona hetkekski kõhklemata ning tõstis kassi enda kõrvale voodile, et ta end püsti saaks ajada. "Mis seal üldse jookseb praegu?" küsis ta veel enne, kui end püsti ajas ja tagasi arvuti taha istuda, et kinokavad lahti lüüa. "Tule nüüd siia ja vaatame siis koos neid kavasid... Või noh, kes filmi valib?"

Simona nõustumine tuli küll kiiresti, kuid poisi jaoks jooksid need sekundid ikka väga pikalt. Õnneks oli vastus vähemalt positiivne. Noormees ajas ennast Simona järel püsti ning jalutas tagasi arvuti juurde. "Ega ma ei teagi täpselt," sõnas Hunter info kohta, mis puudutas kinokavasid. "Sa võid valida," oli nooruk suhteliselt kindel. Siiski hoidis ta ka enda pilku erkaanile, kummardudes sellele pisut lähemale. "Ee... ega siin väga midagi polegi... Millerid tundub huvitav," sõnas poiss, aga see ei tähendanud, et nad just seda vaatama pidid minema.

Simona oli jällegi ise üllatunud, et ta hetkekski kahtlemata "jah" ütles. Tavaliselt jääb ta ikka mõtlema, et mis saab siis, kui paps koju tuleb ja kas paps laseks ja mis siis, kui ta liiga hilja jõuab ja veel sada muud muret. Võib-olla tuligi Simona kiire vastus just sellest, et ta tahtis natuke veel Hunteriga koos olla ja et seegi siis oleks võimalikult pikalt. "Ma pole Millereid näinud, aga mulle tundub "Gravity" ka huvitav," lausus Simona, viies oma pruunid silmad siis ekraanilt Hunterile. "Aga ma nõustun sinuga... lähme Millereid," tegi neiu lõpuks oma otsuse ja pani brauseri kinni. Nüüd oli arvutil ees vaid desktop, millelt vaatas vastu armas panda.

Hunter lasi neiul rahulikult filmi valida. Mis Gravitysse puutus, siis poiss oli kuulnud, et see ei olnud kõige parem. Ainult 3D efektid päästsid selle. Siiski oleks olnud ta nõus Simonaga seda vaatama minema, sest oma silm on ikkagi kuningas. "Nõus," noogutas Hunter naeratades, lootes sisimas, et Mona nüüd tema pärast enda valikut ei muutnud. Poiss haaras näitsiku kirjutuslaualt mõned enda asjad ning asetas need enda üleõlakotti, mis toa põrandal lebas. "Aga lähme siis," lausus nooruk, vaadates veel korraks Simonale küsivalt otsa, enne kui esikusse liikus ja vaikselt riidesse hakkas ennast toppima. Kuna Hunteril on nüüd auto, saavad nad päris kiiresti kohale. Seega ei pea nad põdema, et peagi algavale seanssile hiljaks jäävad.

Simona oli näinud Gravity treilerit ja selle põhjal tundus film täiesti vaadatav, nii et seepärast tahtis ta seda ka näha. Ehk siis mõni teine kord või tirib neiu selle filmi siis alla. Oma valiku tegi Simona aga selle põhjal, et Millerid paistis komöödia ja ta tahtiski hetkel vaadata midagi sellist, mis teda naerma võiks ajada. Aitab ju akusid laadida natuke. Kui Hunter juba esikusse hakkas liikuma, lülitas Simona oma arvuti välja ning järgnes siis noormehele, lastes oma pruunid juuksed krunnist lahti nii, et need õrnade lokkidena neiu õlgadele jäid langema. Ongi esinduslik välimus olemas. "Ma pole tegelikult nii ammu kinos käinud," lausus Simona ning hakkas saapaid jalga panema. Need jalas, pani ta peale veel beežika mantli, kaela salli ja pähe mütsi, millest tüdruku pruunid lokid välja jäid. "Nii et lähme?" arvas Mona ja võttis ukse eest võtme. Praegu oli tema ju ainsana kodus.

"Siis ongi viimane aeg," muigas Hunter ning astus tüdruku ees uksest välja, et too ukse ilusti lukku saaks panna. "Ega su paps ei pahanda, kui sa täna hiljem koju jõuad?" märkas noormees seda alles nüüd küsida, kus nad juba mööda treppe alla jalutasid. Peagi avas Hunter välisukse ning tõmbas kopsudesse mõnusa täie värset õhku, mis vaikselt juba talve meenutas. "Tundub, et talv ei ole enam kaugel," sõnas noormees, jättes kõrvale selgituse, miks ta nii arvab. Otsinud enda jaki taskust võtmed, keeras ta auto lahti ning avas isegi Simonale ukse. Enda koolikoti viskas ta tagumisle istmele, enne kui juhikoha hõivas. Autole hääled sisse pannud, lülitas nooruk raadio vaikselt käima, enne kui kohalt võttis ja suuna kinole pööras.

Simona läks Hunteri järel välja ning keeras ukse, libistades seejärel võtme taskusse ja kindad kätte. "Küll ta aru saab," vastas Simona täiesti rahulikul toonil. "Pealegi ütles ta mulle üks päev, et sa isegi meeldid talle," lisas tüdruk. See oli pärast seda, kui Hunter oli tüdruku Sommersite juurest grilliõhtult koju toonud. Gavril oli juba veendunud, et Hunter on hea poiss ja seega muutus ta natuke leebemaks, ehkki oli sisimas endiselt natuke ettevaatlik, et kaitsta oma tütart. "Jah, ma tunnen talvelõhna," lausus Simona, kui välja astudes Hunteri sõnu kuulis. "Kuidagi külm on ka. Miinused vist," arvas ta. Oleks pidanud toas ikka soojemalt riidesse panema, aga enam polnud niikuinii vahet, sest autos oli soojem kui väljas. Istunud autosse, võttis Simona kindad käest ja asetas need kindalaekasse, hakates oma käsi puhuri juures soojendama.

Seda oli küll hea teada, et ta tüdruku isa silmis heas kirjas on. Kuigi ega ta väga selle peale mõelnud ei olegi, sest ennekõike käib ta siiski väjas Simona mitte tema isaga. See on lihtsalt boonus, et ta paps teda sallib. "Lahe, ma mõtlesin, et ma olen ainuke, kellel iga aastaaja jaoks oma lõhn on," muigas Hunter, lülitades samal ajal sujuvalt suuna sisse, et suuremale tänavale keerata. "Täitsa võimalik," noogutas poiss, "ega see lumigi vist väga kaugele jää." Samas kes teab. Kas nad räägivad tõesti ilmast praegu?

Ega Simonagi väga sellele mõelnud, kuidas Hunteri vanemad ja Sommersid üldse temasse suhtuvad. Rosiega sai ta vähemalt läbi ja see pisike putukas oli neiule igati armsaks saanud. Võib-olla peaks mingi päev jälle temaga mängima minema. "Ja ma arvasin, et kõik inimesed tunnevad aastaaegade lõhnu," muigas Simona, kuid ei osanudki põhjendada, miks ta nii arvas. Tema teadis peale enda veel mitut inimest, kes neid lõhnu tundsid ja ta polnud kunagi kohanud kedagi, kes ei tundnud. "Jah, ma ei jõua ära oodatagi, millal see esimene lumi maha tuleb, et sinuga üks korralik lumesõda maha pidada," lausus näitsik, vaadates hetkeks Hunteri poole. Mona polnud juba pikka aega nii lõbusas meeleolus olnud kui praegu.

"Võibolla tunnevadki," kehitas poiss enda õlgu, "ju ma pole siis lihtsalt varem selliste inimeste otsa sattunud." Tavaliselt muidugi lihtsalt ei räägi sa kellegagi kokku saade sellest, millise aastaaja lõhn parajasti väljas on. "Hah," turtsatas Hunter kerge muige saatel, "see tuleks kindlasti võimas. Kui ma väiksem olin, vot siis sai ikka vendadega korralikku lumesõda pidada. Pärast olid kõik nagu elavad lumememmed." Lumest rääkimine pani nooruki isegi pisut jõule ootama. Siis on terve pere jälle koos ja saab mõnusalt aega veeta.

"Ma pole kunagi kohanud inimest, kes ütleks, et ta ei tea, mis lõhn mingil aastaajal on või et ta ei tunnegi neid. Või noh, tegelikult peaksin ma selle teisiti sõnastama - ma ka ei tea, mis lõhn see on, aga ma oskaks seda mingil määral kirjeldada," rääkis Simona. See ei ole midagi sellist, mille kohta saaks öelda magus, terav või vänge. Need lõhnad on lihtsalt niivõrd omapärased, et sa võid nende kirjeldamiseks võib sõnu otsima jäädagi ja igaüks mõistab seda erinevalt. Kuulnud Hunteri juttu lumesõjast, hakkas Simona naerma, sest see vaatepilt poisist ja tema vendadest elavate lumememmedena tundus liigagi naljakas. "Tead, kogu see jutt tekitab juba jõuluootust," lausus neiu muige saatel.