They're killing us with homework

Hunter kuulas ja noogutas, sest sai suurepäraselt aru, mida Simona öelda tahtis. Just nii see ongi - kõik tunnevad neid lõhnu, aga mitte samamoodi. Nende kirjeldamiseks ei jagu aga sõnu. "Tekitab küll jah," muigas poiss, "sa oled jõuludel ikka siin? Kui meie pere jälle jõulupeo kodus korraldab, siis ma kutsuksin su hea meelega." Sinna on küll kõvasti aega ja vanemad ei ole öelnud, kas nad midagi korraldavad, aga parem igaksjuhuks ette hoiatada, kui viimasel hetkel midagi teatada.

"Ma arvan küll," noogutas Simona. Need kaks nädalat jõuluvaheaega on ikka liiga lühike aeg, et kodumaale tagasi minna ja noh, teiseks hakkaks Simona Hunterist puudust tundma. Ta on korra seda juba kogenud, kui ta suvel kodumaal oli. Siis saigi neiu ainult interneti teel noormehega ühendust hoida, kuid see ei tundunud just kõige parem variant, ehkki tuli leppida. Parem on ikka inimest näost näkku näha. "Ma arvan, et ma tuleksin hea meelega, kui sa kutsud," naeratas tüdruk. Muidugi tuli hakata mõtlema, mida Hunterile jõuludeks kinkida, kuigi Simona sai enda kingituse poisi poolt juba väga ruttu kätte. "Muide, ma mõtlesin proovida piparkooke teha. Nagu täitsa algusest. Tainas ja glasuur ka ise ja kuna need oleks selle aasta esimesed, siis äkki tahaksid minuga ühineda, kui piparkoogiteoks peaks minema?" tuli Simonale mõte. Loodetavasti on piparkookide retsept selles magusaraamatus ka olemas, sest muidu tuleks internetis natuke kolada.

"Tore," sõnas poiss napisõnaliselt, hoides enda pilku korralikult liiklusel. Jah, tal olid load olemas, aga see ei tähendanud, et ta rooli taga kohe mingi pro oleks olnud. Kuigi selle autoga tundis ta ennast küll üsna kindlalt. "Küll ma kutsun siis, kui kõik kindel on," lubas Hunter, hakkmata hetkel veel midagi täpselt ütlema. Koju jõudes võikski tegelikult uurida, kas keegi on sellele üldse mõelnud. "See on päris suut ettevõtmine, aga tuleb palju parem, kui poest ostes," sõnas poiss, "mu ema on seda tihti teinud. Ma tuleksin sulle hea meelega appi... võibolla saaks sul ainult pool tainast enne otsa, kui sa neid koogikesi küpsetama saad hakata." Piparkoogi tainast Hunterile meeldis süüa. See maitses päris hästi ju.

"Teeme nii," naeratas Simona. Tema vaatas sõidu ajal enamasti aknast välja, kuid lubas vahepeal oma pruunidel silmadel ka natuke pikemalt Hunteril peatuda. "Poest ostes ongi ainult küpsetamise vaev. Käkitegu," muigas tüdruk. Kui ta ostis taina ja glasuuri poest, sai isegi tema piparkookide küpsetamisega hakkama, sest mis seal teha oli - rullida tainas lahti, vormidega ilusad kujukesed sealt saada ja need ahju susata. "Oota, sa tahad öelda, et sa oled ka tainasöödik?" turtsatas Mona.

"Ega sellelgi midagi viga pole. Lihtsalt ise tehes on võibolla lõbusam," pakkus Hunter õlgu kehitades. "Piparkoogitaigna puhul küll. Üldiselt mulle ei meeldi toorest tainast süüa," muigas poiss. Ta teadis, et Rosie näiteks lakkus küll hea meelega kõik kausid puhtaks, mis ema küpsetamisest alles jäid. Väiksena oli Hunter samasugune, aga mitte enam. Jõudnud kino juurde, keeras Hunter auto sujuvalt parklasse ning otsis neile sobiva koha, enne kui süüte välja keeras. "Ja olemegi kohal," hingas ta sügavalt välja ning vabastas ennast turvavööst. Naeratanud kergelt Monale, astus ta autost välja. Ta ootas tüdruku ka ära, enne kui auto lukku pani ja kinno jalutas, lastes Mona enda ees sisse.

"Ja veel lõbusam olekski kellegi toreda seltskonnas... nagu näiteks... sinu," lausus Simona, tõmbudes näost punaseks. Ta ei tahtnud, et need sõnad nüüd üle huulte tuleks, aga nad ikka tulid. "Noh, igatahes saad sa niikuinii ülejäägid, kui neid peaks tekkima," muigas tüdruk. Ei tea, kas ta saab ülejääkidest üldse rääkidagi, kui Hunter tal pool tainast tõesti nahka peaks pistma. Kino juurde jõudis võttis Simona enda kindad ja suskas need kätte, enne kui turvavöö lahti lasi ja ennastki autost välja ajas. "Magus või soolane?" tuli tüdruku poolt Hunterile küsimus, kui ta popkornileti poole vaatas.

Simona lause, mis neiu näost punaseks pani tõmbuma, pani noormehe kergelt muigama. Ta parem ei hakanud mainima, et tüdruk on mitme kraadi võrra näost punasem. Jõudnud kinno, võttis Hunter suuna kassade poole, kuid enne piletite ostmist pööras ta pilgu Monale. "Soolane kohe kindlasti," oli Hunter väga kindel enda valikus. Seejärel ostis ta neile kaks piletit ilusti enamvähem kinosaali keskel. Hunterile meenus alles nüüd, et Peter peaks ka ju kinos töötama. Tundus, et täna teda siin ei ole. Ta jalutas tagasi Simona juurde ning ulatas talle ühe pileti.

"Mida?" küsis Simona muiates, kui Hunteri näol kerget muiet nägi. Tüdruk mõtles juba isegi, kui palju ta tänase päeva jooksul punastanud on. Kolm-neli korda? Rohkem? Vähem? Kuulnud Hunteri vastust enda küsimusele, mõtleski Mona, et võtab popkorni ise, sest nii palju tal ikka ju raha on, et neile kahepeale üks popkorn võtta. Pealegi olid piletid Hunteri poolt ja noh, tüdruk oli noormehelt juba väikse kingituse ka saanud. "Kui soolane, siis ütle oma lemmik popkorni maitse," pöördus tüdruk Hunteri poole, kui viimane talle kinopileti ulatas. Tal polnud siiani õrna aimugi, millist popkorni Hunter eelistab.

Hunter ei vastanud Simona küsimusele millegi muuga, kui ainult kerge pearaputusega, mida ilmestas muidugi kerge muie. Poiss silmitses pakutavaid popkornimaitseid ning langetas kiirelt enda valiku. "Mulle meeldib see klassikaline võiga," sõnas poiss ja viis pilgu Monale, "ja sulle?" Tore oleks ju sellist pisikest detaili teada. Siis pole vaja järgmine kord küsidagi.

Nojah, tundub, et Simona ei saa kunagi teada, mis Hunterile nii väga nalja tegi. See ju nii naljakas ka ei saanud olla, kui keegi punastab? Või sai? "Minu lemmik on juustuga, aga võiga popkornil pole ka viga," lausus tüdruk Hunteri poole vaadates ning tellis ühe juustuga popkorni neile Hunteriga kahepeale. "Lähme siis saali?" vaatas ta küsivalt Hunterile otsa.

"Juustuga popkorn on ka hea, jah," sõnas Hunter, kuid tema arvates jäi see mõnikord natuke soolaseks, kui palju süüa. Kui Simona söögi ära ostis, noogutas poiss lühidalt näitsiku küsimusele ning jalutas koos Monaga saali. Seal oli parasjagu rahvast, aga mitte nii, et ruum pungil oleks olnud. Nad leidsid üsna kergesti enda kohad üles ning sättisid ennast sinna sisse. Hunter vähemalt eemaldas enda üleriided ning lülitas mobiili välja. Ta ei tahaks olla üks neist, kelle mobiil keset filmi plärisema hakkaks.

"Kuidas sulle magus popkorn meeldib?" uuris Simona jutujätkuks, kui noored saali jalutasid. Neiul endal polnud magusa popkorni vastu midagi, aga ta leidis endiselt, et popkorn on parem soolasena. Saali jõudes eemaldas ka Simona enda üleriided ning pani telefoni hääletu peale, enne kui istet võttis ja popkornikarbi enda ja Hunteri vahele pani, et mõlemad sealt võtta saaks. Ekraanil jooksid veel treilerid ja kuni need jooksid, ajas tüdruk lihtsalt vaikselt Hunteriga juttu, enne kui saal päris pimedaks läks ja film pihta hakkas. Filmis oli Simona jaoks päris palju selliseid kohti, kus tüdruk ikka südamest naeris ja filmi lõppedes ajas neiu end püsti, et üleriided selga tagasi panna ja Hunteriga edasi minna. "Sa ei pannudki oma soovitusega väga mööda," pöördus tüdruk Hunteri poole. "See oli nii lahe film."

"Ütleme nii, et mõned söögis on mõeldud ainult soolasena," lausus Hunter, sest see väljendas tema seisukohta kõige paremini. Ta võib süüa popkorni erinevates soolastes variantides, aga mitte mingil juhul magusas. See lihtsalt ei sobi nooruki arvates kokku. Kui film piht hakkas, viis Hunter enda pilgu ekraanile, hakates seda jälgima. Kuna tegemist oli komöödiaga, ei vajanud see palju mõtlemist. Selle asemel sai lihtsalt mõnusalt lõõgastuda ja naerda. Film lõppenud, tõusis noormees püsti ning tõmbas üleriided jälle selga. Ta lülitas ka mobiili jälle sisse, juhuks kui keegi midagi tahtma peaks. "Tore, kui sulle meeldis," sõnas poiss, "ma arvan, et pärast seda referaati oli see täpselt miski, mida me vajasime." Hunter liikus koos vooluga saalist välja ning peatus uuesti alles auto juures, et see lahti keerata. "Tahad koju minna või läheme veel ühele söögiringile ka?" tundis poiss huvi. Jah, nad olid küll just popkonri söönud, aga see oli pisike karp ja lisaks veel kahe peale. See oli rohkem nagu snäkk. Hunter pidas nüüd aga silmas korralikku õhtusööki.

"Saan aru," noogutas Simona, saades aru, mida Hunter sellega öelda tahtis, et mõned söögid on mõeldud ainult soolasena. Selles mõttes oli Hunteril küll õigus. "Me olime selle ära ka teeninud, sest me olime nii tublid ja nägime niigi palju vaeva," lausus neiu. Nad olid ju kohe pärast kooli referaati tegema hakanud nagu ühed eeskujulikud õpilased kunagi. Sealt peab lihtsalt hea hinne tulema. "Tegelikult oli see hea turgutus ka pärast sellist hullu ajutööd ja tuju viis ikka korralikult üles," lisas ta koos Hunteriga auto juurde liikudes. "Ei taha veel koju," vangutas Mona pead, nii et see söömise variant sobis talle hetkel suurepäraselt. Ega sellest popkornist ei saanudki midagi ja tüdruku juurest ära tulles noortel söömiseks küll aega ei jäänud.

"Siis kuskile sööma," lausus Hunter ja istus autosse. Kinnitanud turvavöö, ootas ta Simona ka ära, enne kui auto käivitas. Poiss mõtles, milliseid toidukohti Tree Hillis on ja kuhu nad minna võiksid. "Millist sööki sa tahaksid?" uuris nooruk, sest siis oskaks ta vast valikut kitsendada. Sellise väikese linna kohta on Tree Hillis kõvasti erinevaid kohvikuid ja restorane. Ülltaval kombel suudavad nad siin isegi püsida.