They're killing us with homework

"Ikka läheb," sõnas Hunter ning pistis uue lusikatäie magustoitu endale suhu, "kui siis ainult natuke magusaks läheb." Samas sinna topsipõhja oli nii vähe jäänud, et selle saab mõne minutiga söödud. Küll pärast kodus vett peale saab juua. Pole midagi hullu. "Ega kui sa ei jõua, siis võid ju alles ka jätte," lausus poiss ja vaatas Simonale otsa.

"Hea, et ma kõike mahla ära ei joonud," muigas Simona, sest tundis ise ka, et kuidagi väga magusaks hakkab minema. Nüüd sai ta vähemalt midagi peale juua kuigi magustoitu olid veel mõned ampsud jäänud. Kui ta nii paljugi ära sõi, sööb ta selle kindlasti lõpuni. "Ma arvan, et ma üritan lõpuni süüa, sest ma leian, et vastasel juhul oleks see raha maha viskamine," lausus Simona ning võttis oma klaasist natuke mahla. "Hea, et see koht on vähemalt selline, kus kõhu ikka tõesti täis saab ja toit hästi maitseb." Mitte igal pool ei ole ju nii.

"Kui sa nii ütled, kuigi kui ikka ei mahu, siis pole vaja punnitada," sõnas Hunter, sest mis need mõned dollarid ikka loevad. "Jah," sõnas poiss ja lükkas magustoidutopsi endast eemale, sest see oli kenasti tühjaks söödud. Vot see oli küll üks toitev ja mõnus õhtusöök. "Kõht täis, nüüd peaks küll kodus hea uni tulema," muigas noormees, lastes ennast mõnusalt vastu tooli seljatuge kergelt lösakile.

"Ei ole hullu," lausus Simona, sest magustoit hakkas vaikselt juba otsa saama. Igatahes läks Hunteril sellega tunduvalt paremini, sest tema topsikene oli juba tühi. See oli nüüd küll hea motivatsioon, et enda magustoidule ka ots peale teha. "Kaua me siin üldse juba olnud oleme?" küsis Simona muiates, kui Hunter juba end lösakile lasi ja midagi magamajäämisest rääkis. Kell oli tõesti nii palju või? Wow, Mona oli Hunteriga olles ajataju ikka täiesti ära kaotanud. Lõpuks suutis ka Mona enda magustoidule otsa peale teha ja ta lükkas enda topsi ka eemale. "Nüüd pead sa mu küll püsti lausa tirima," naljatas tüdruk, sest kõht oli nii täis, et ta ei jaksanud enam eriti liigutadagi.

"Ausalt öeldes ma ei tea, aga vast mingi tunnike võibolla rohkem," sõnas Hunter, kuigi polnud kindel. Ta oli viimati kella kinos vaadanud, et nad seanssi algusaega teaksid. "Noh, kui väga vaja siis saab tehtud," muigas noormees. Nende teenindaja ilmus taaskord välja, korjates nende nõud kokku ning pöördus siis Hunteri poole küsimusega, kas ta tahab arvet. Selle peale lausus poiss, et las ta paneb selle ta papsi arvele. Tegemist oli nende peretuttava restoraniga. Seega oli see üsna tavaline vastus. Teenindaja noogutas ja jättis noored üksinda. "Kui sa valmis oled, siis ma võin su koju viia," lausus Hunter, koondades enda tähelepanu jälle Simonale

"Kusjuures ma ei tunne kella vaatamisest puudust ka, kui mul poleks mingit kindlat aega, mil ma kodus pean olema. Mul kadus ajataju nagu täiesti ära," muigas Simona. Need on need vanemad - alati tahavad, et nende lapsed mingil teatud ajal ikka kodus oleks. Muidu oleks Simona tahtnud jäädagi Hunteriga välja ja veel midagi lahedat teha, aga ta lohutas end teadmisega, et mõnel muul päeval saab ehk jälle. "Ma arvan, et nüüd peaks minema küll, sest vastasel juhul saab keegi kodus mu peale kurjaks," lausus Simona ja üritas end püsti ajada, kuigi kõht oli nii täis, et hea meelega lösutakski nüüd mõnda aega.

Hunter ajas ka ennast laua tagant püsti ning ootas ilusti tüdruku ära, enne kui tagasi tänavale liikuma hakkas. "Seda ma küll ei tahaks," sõnas poiss, sest Simona isaga halvasti läbi saada ei ole kohe kindlasti tema plaanides. Jõudnud pärast lühikest jalutuskäiku auto juurde, tegi ta selle lukust lahti ning avas neiule ukse. Ise hõivas ta juhikoha. Kui rihm peal, käivitas Hunter mootori ning liikus paigast ära.

Simona pani kindad kätte ning kõndis koos Hunteriga tänavale ja istus autosse, kui noormees talle ukse lahti tegi. "Seda minagi," lausus Simona ja tõmbas endale turvavöö peale, enne kui kella vaatas ja see pool üksteist hakkas saama. "Ma lähen sellisel ajal tavaliselt magama," turtsatas tüdruk ning pani telefoni käest ära. Ta ei vajanud seda, kui Hunter temaga oli, sest tüdruk tahtis praegu kogu oma tähelepanu ainult Hunterile pöörata ja telefon oli segav faktor. Õnneks pidi Mona aga keskööks vähemalt kodus olema ja selleks ajaks ta kindlasti koju ka jõuab. Siit nii kaua ju tema kodu juurde ka ei sõida.

"Mul ei olegi vist aega, milla ma tavaliselt magama lähen. Ma lähen siis, kui ma ennast uniselt tunnen," sõnas Hunter. Vahel on tal küll sellepärast hommikul raske äragat, aga siiani on kenasti hakkama saanud. Kooli hilinenud on kutt küll väga harva. Mõne aja pärast peatuski Hunteri auto Simona kortermaja ees. "Olemegi kohal," lausus poiss ja pööras pilgu neiule, "ilusat õhtut sulle... või peaksin ütlema head ööd?" Ta lasi autol endiselt käia, kuid see ei tähendanud, et neil kiire oleks.

"No sellisel juhul võiks mina ka praeguse erandiks lugeda," lausus Simona. See oli üks neist kõige meeldivamatest põhjustest, miks olla kauem üleval kui ta tavaliselt magama läks. Ta läkski alati vara magama, et hommikuks end puhanuna tunda ja mitte väga zombie välja näha. Kui auto aga tüdruku kortermaja ees peatus, lasi Mona turvavöö lahti ja viis oma silmad Hunterile. "Mulle sobib see "head ööd" ka," muigas tüdruk. "Aga aitäh selle toreda õhtu eest ja... teinekordki," lausus ta ning kallistas siis Hunterit, sest hetkel tundus see õige ja noh, loodetavasti ei tõmbu noormees seekord eemale.

"Võta heaks. Mul oli ka väga tore," sõnas Hunter võibolla pisut totakalt naeratades. "teinekordki." See kallistus ei olnud noormehele nii ootamatu, sest ta pidas isegi peas parajat mõttelahingut selle üle, milline viis oleks kõige etem praeguse hüvastijätu juurde. Poiss kallistas Simonat vastu ning tõmbus siis aeglaselt eemale, vajutades Mona põsele ühe õrna musi. Rohkem poiss midagi ei öelnud, küll aga vaatas ta tüdrukule lihtsalt otsa.

"Eee... koolis näeme," lausus Simona totakalt naeratades, kui oli Hunterilt põsele veel musi saanud lisaks sellele, et poiss tema kallistusele vastas. "Tsau," ütles ta veel enne, kui autost väljus ja trepikoja poole sammus, käsi hõõrumas ikka veel põske, kuhu Mona musi sai. Tuppa astudes pani neiu kassile süüa ja läks siis oma tuppa, mõeldes ikka veel sellele õhtule. Seda lihtsalt peab kordama.

OT: Lõpp?

Hunter noogutas ja viipas neiule, kui too autost välja läks. Noormees saatis teda kenasti silmadega, kuni kortermaja uks Simona järel kinni vajus. Endamisi õrnalt naerdes ja pead raputades, pani poiss käigu sisse ning võttis suuna koju. Hea, et temal keegi nuiaga ukse ees ei oota ja kella minuti pealt ei jälgi.

OT: Lõpp