They're killing us with homework

Autosse istudes võttis Simona mütsi peast ja kindad käest, sest autos oli piisavalt soe, ja kinnitas siis ka enda turvavöö. Ta ei teadnudki Tree Hillis eriti neid söögikohti, aga oli kindel, et Hunter ikka teadis neid paremaid kohakesi. "See on nagu enne kohale jõudmist juba ette tellimine," muigas tüdruk, kui Hunteri küsimust kuulis. "Aga ma arvan, et hetkel tunduks pasta päris hea mõte," lausus tüdruk. Itaalia köök talle meeldis peale enda kodumaiste toitude, mida väga kuskilt saada ei ole, kui just kuhugi Rumeenia toitude restorani ei satu. Vaevalt Tree Hillis üldse mingi selline koht on. "Aga kui jutt juba söögile läks, siis mis sulle kõige rohkem maitseb?" uuris Mona. Nad polnud varem vist Hunteriga toidust niimoodi rääkinudki, kuid hea oleks teada vähemalt ühte noormehe lemmiktoitu.

Hunter turtsatas tüdruku sõnade peale, sest neis peitus tõde, aga samas, kuidas ta peaks suutma neile restorani valida, kui ta ei tea, mida Mona süüa soovib. Saanud vastuseks pasta, suutis poiss meenutada kahte kohta. Kuna üks neist oli tunduvalt suuremate ja maitsvamate portudega, otsustas poiss just sinna minna, kuigi hinnad olid seal õige pisut kõrgemad, aga mitte midagi liiga hullu. Vähemalt Hunteri perekonna jaoks. "Tead, maailmas on nii palju häid toite, et ainult ühte välja valida oleks lausa patt," muigas poiss, "mul tõesti ei ole ühtegi lemmikut, sest ma söön suhteliselt kõike ja mulle meeldib uusi asju katsetada. Aga sul?" Sõitnud mööda erinevaid Eastside'i tänavaid, peatus nooruk viimaks ühe kitsama ja kõrvalisema tänava juures. Ta astus sõidukist välja ning ootas Simona ära, enne kui mööda tänavat edasi jalutas. "Siit ei ole palju minna," lausus Hunter ja mõne sammu pärast tuligi paremat kätt üks suur võlvkaar, mille alt läbi minnes jõudsid nad ühe vanaaegse hoone sisehoovi, mis oli täpselt nii sisustatud, et see meenutas Itaaliat. Samuti käis seal taustaks selline mõnus itaaliapärane viiulimuusika. "Kas sa tahad sisse minna või välja jääda?" uuris poiss. Väljas oli küll natuke jahe, aga sees oli pisut kitsas. Õnneks oli sisehoov tuule eest suhteliselt kaitstud.

"Pole ka ühte kindlat, kuid ma ei söö väga vürtsikaid toite ja kala," vastas Simona. "Samas ma lihtsalt armastan seeni, lasanjet ja pastat. Siis mulle meeldivad igasugused värsked salatid ja magusaga on võimalik mind ära osta... okei, selle viimase osa oleks võinud ma ütlemata jätta," rääkis näitsik, vaadates aeg-ajalt Hunteri poole. "Pannkooke eelistan ma pigem soolaselt kui magusalt, mis tähendab seda, et mulle maitsevad rohkem pannkoogid hakkliha või singiga kui maasikamoosiga," jätkas neiu, kuid puhkes siis naerma ja raputas pead. Talle meenus lihtsalt see, mis oli juhtunud, kui tüdruk ise kunagi pannkooke üritas teha ja kaks korda täiega pange suutis panna. Seda oli hetkel naljakas meenutada, ehkki Mona polnud üldse kindel, kas ta seda lugu Hunterile oli rääkinud. Kui auto lõpuks ühe kitsama tänava juures peatus, tuli ka Simona sõidukist välja ning noogutas, kui Hunter ütles, et pole palju minna. Tüdruk vaatas hetke sellel tänaval ringi, sest sellesse pisikesse Eastside'i kõrvaltänavasse polnud ta varem sattunudki, kuid see koht oli üllatavalt ilus, vaatamata sellele, et oli lihtsalt keset mingit kitsast tänavat. "Siin on nii ilus," märkis neiu, kui nad Hunteriga kaare alt ühe hoone sisehoovi läksid. "Ma arvan, et jääks välja," vastas neiu, kuigi oli veidi külm. Ta lihtsalt tahtis koos Hunteriga selles ilusas kohas olla ja siis oli külm ilm küll vähim mure.

Hunter kuulas hea meelega Simona vastust tema küsimusele, kuid kas see kõik talle ka meelde jääb on küsitav. Viimane jääb kindlasti - ainult soolased pannkoogid. Kuidas saab nii olla üldse? Hunter ei suutnud seda ette kujutada, aga ei hakanud samas selle kohta ka midagi ütlema. Kui Mona ei söö, siis ei söö. "Tore, kui sulle meeldib," lausus poiss, "minu arvates annab see restoran lisaks toidule ka itaalia tunde." Hunterile tundus alati siin olles nagu ta oleks hoopis ookeani taga mõnes Itaalia pisikeses restoranis, mitte USA väikelinnas. "Sellisel juhul, kuhu sa istuda sooviksid?" esitas poiss uue küsimus, silmitsedes ka ise pakutavaid kohti. Lisaks nendele oli välihoovis veel üks neljaliikmeline perekond ja üks vanem paarike. Seega mitte just väga lärmakas seltskond.

See oli üks neist hetkedest, kui Simonal tõesti õnnestus jutusoone peale saada ja siis võis ta ikka päris palju rääkida. Muidugi ei öelnud ta, et ta magusaid pannkooke ei söö. Sööb küll, kuid talle meeldivad soolased ikkagi rohkem. "Ma pole kunagi Itaalias käinud," naeris tüdruk, kui Hunter mainis, et see koht annab Itaalia tunde. "Aga selles mõttes on sul õigus - ma oleks nagu üldse mingisuguses teises kohas, mitte Tree Hillis," lisas tüdruk. Võib-olla kuskil ilusas unenäos või midagi. Unenäod... right. Praegune nägi juba kõvasti mingi kohtingu moodi välja, aga Mona ei hakanud selle kohta midagi ütlema. Tal oli tore ja talle tõesti täiega meeldis see, mis nad Hunteriga ette võtsid. "Kuskil mõnusamas ja natuke tuulevaiksemas kohas," arvas Mona, kuid ei osanud kindlat kohta hetkel pakkuda. Vabu laudu tundus igatahes piisavalt ja äkki leiavad mõne tuulevaiksema koha, kus ehk nii külm ei olegi.

"Mina ka mitte," sõnas Hunter kerge muigega, aga sellisena kujutaks ta Itaaliat ette küll. Vähemalt on see hetkel parim, mis tal anda on. Kunagi saab võibolla päris Itaalia restoranis õhtustada. Poisile meeldis, et Mona temaga üsna samamoodi mõtles. Siiani võis ta kõigega rahul olla. "Okei," lausus poiss ja otsustas siis ise neile laua valida. Tema valikuks langes üks laud, mille lähedal oli keskmist kasvu sidrunipuu, mis kasvas suures potis. Nende koha pealt oli võimalik kenasti tervet hoovi näha. Täiuslik. Hunter juhataski neiu selle kohani ning istus ühele pool lauda. Nad ei pidanud mõnda minutitki ootama, kuni neile menüüd toodi. "Lihtsalt, et sa teaksid, siis kuna mina su välja vedasin, siis on see õhtusöök minu kulul. Nii et vali julgesti, mida iganes sa soovid," sõnas nooruk, lootes sisimas, et ei kõla liiga mõne rikkuri võsukese moodi, kes enda papiga kekutab.

"Kui ma kunagi juhtumisi Itaaliasse muidugi satun, siis eks saab näha, kas seal on sama ilus kui see koht siin," muigas Simona. Võib-olla tekib veel võimalus niimoodi mööda Euroopat kunagi reisima minna. See oleks päris lahe ju. Samas oli Simona kindel, et Itaalia ongi seda maagiat täis, millest kübeke oli just selles kohas, kuhu nad Hunteriga tulid. Tüdruk järgnes Hunterile ning istus lõpuks lauda, jäädes hetkeks seda vaadet nautima. "See vaade on lihtsalt võrratu," ei saanud Mona mainimata jätta. Ta hakkas isegi juba mõtlema, kas see kõik on päriselt, sest see tundus lihtsalt liiga hea, et tõsi olla - tema ja Hunter kuskil ilusas kohas söömas. See ei ole ju kohting, ega? "Eh... okei, eee... nagu ütled," muutus Mona korraga kohmetuks, sest ta tundis end ikkagi natuke imelikult, kui keegi tema peale raha kulutas ja see koht siin tundus küllaltki kallis ka. Samas ei arvanud ta kunagi, et Hunter on mingi rikkurite võsuke, kes oma rahaga kekutab, sest noormees oli sellest ikka vääääga kaugel. Mona nägi temas suurepärast sõpra ning armsat ja hoolivat noormeest, kellega oligi kogu aeg meeldiv koos olla. "Ma võtan siis vorsti-tomati ravioli Marinara kastmega ja ananassimahla," tegi Simona lõpuks oma valiku.

Hunterile ei jäänud Simona kohmetus märkamata ja seega kirus ta ennast natuke peas. Oleks võinud ju lihtsalt neiul rahulikult tellida lasta ja siis alles lõpus öelda, et maksab ise. Mnjah, mis tehtud see tehtud. Vähemalt ei olnud näitsik üks neist, kes sellise teate peale kohe kõige odavama toidu valib, et mitte liiga ahne paista. "Mmm... kindlasti hea valik," muigas poiss, silmitsedes endiselt enda menüüd, "aga vaata, et sul ikka magustoidu jaoks ka ruumi jätkuks, sest me ei saa siit lahkuda ilma kuulsa Tiramisuta. Siin restoranis viib see lihtsalt keele alla." Ilmselgelt võis noormehe jutust välja lugeda, et ta on siin ka varem käinud. "Ma võtan siis Tortellinid lõhe ja neljajuustu kastmes. Joogiks jääb minu puhul apelsini mahl," sõnas poiss ning tõstis pilgu kohale tulnud kelnerile, kes nende tellimused üles kirjutas. "Ja pärast võtaksime kaks Tiramisut," lisas Hunter teenindajale, kes ka selle üles kirjutas. See järel korjas mees menüüd kokku ning lahkus noorte juurest. "Tead, ma mõtlesin ju kunagi kõik Tree Hilli söögikohad läbi käia, aga pärast viiendat restorani andsin ma juba alla," sõnas poiss lõbusalt, kui see talle korraga meenus. Kogu see ümbrus ja õhkkond oli lihtsalt nii ilus, et Hunter ei osanud kuidagi head jututeemat üles saada.

Simona ei valinud kõige odavamat ega ka mitte kõige kallimat toitu, sest nüüd, kui ta hinda vaatas, jäi see ikka üsna mõistlikuks ja pealegi võttiski neiu seda, mille järele tal parajasti isu oli. "Magustoit? Are you serious?" küsis Simona turtsatades. "No kui ei jää, siis aitad mul minu magustoitu ka süüa." Tiramisu kõlas muidugi isuäratavalt, aga Mona kartis, et tema taldrikul on juba nii suur ports, et ta hakkab selle lõpetamisegagi vaeva nägema, mis siis veel magustoidust üldse rääkidagi. Kuulnud seda, kuidas Hunter mõtles kõik Tree Hilli söögikohad läbi käia, hakkas Simona naerma, sest see idee tundus ikka tõeliselt hull. "Päriselt või?" küsis tüdruk naerdes, suutmata Hunteri sõnu uskuda. "Miks sa alla andsid? Oli tõesti nii hull, et kaotasid usu Tree Hilli söögikohtadesse või leidsid just enda arvates parima?" küsis neiu lõbusalt.

Hunteril ei olnud vaja Simona küsimusele vastatagi, sest ta andis ju kelnerile tellimuse juba ära ja seal seisis uhkelt kirjas ka Tiramisu. "Olgu," nõustus poiss, kuigi mõtles, et võibolla ta ei jõua, sest need portsud on siin üsna parajad ikka. Tavaliselt on poiss aga endale ilusti prae ja magustoidu sisse mahutanud. "Ikka päriselt," naeris nooruk Mona reaktsiooni. "Noh, rahakotile hakkas see mõjuma ja kui ma uurisin Internetist kui palju siin toidukohti on, siis mul hakkas oma figuurist ka kahjus," hakkas Hunter naerma, "halvad nad küll ei olnud, aga parimat ei ole ma leidnud, sest ma ei ole kõiki proovinud veel. Hetkel on see üks mu lemmikuid. Sunset Sushi meeldib mulle asukoha poolest." Sushi sõber ta nii väga ei ole, aga samas söömata ka ei jäta.

Mida rohkem Hunter sellest söögikohtade läbikäimisest rääkis, seda vähem suutis Simona tõsiseks jääda, ja nii naeris ta päris tükk aega, nii et pisarad tulid juba silma. Mona polnud vist naljakamat lugu varem kuulnudki, aga samas tundus see lihtsalt nii lahe, kui välja jätta see, kuidas see kõik rahakotile mõjuma hakkab. "Sina ja muretsed figuuri pärast," muigas Simona ja raputas pead. Tavaliselt on ikka tüdrukud need, kes jumala eest oma figuuri hoida üritavad. "Siin meeldib mulle ka. Tõesti hea valik, Hunter," lausus tüdruk naeratades. "Aga kui sa juba midagi naljakat rääkisid, siis tahad ühte minu naljakamat lugu kuulda?" pakkus tüdruk.

"Kuule, ega noormehed ka ei soovi, et neil mingi hiiglaslik kõht üle püksivärvli oleks ja rasv igal pool vohaks," sõnas Hunter turtsatusega, kuid kui ta mõtles veel kord üle, mida ta just öelnud oli, hakkas ta lihtsalt naerma. Ta peaks suud natuke aega kinni hoidma, siis jääb temast võibolla normaalse inimese mulje. "Mul on hea meel, et sulle meeldib," lausus poiss, "üks itaalia restoran jääb veel silla poole ka, aga seal olen ma paaril korral mitte just kõige parema toidu peale sattunud." Loomulikult tahab poiss ka Simona jutte kuulata ja seega andis ta sellest ühe agara noogutusega märku. Las räägib. Saabki neidu paremini tundma õppida.

"Aaaaa, õllelihas. Saan aru," naeris Simona. Kust sellised naljad nüüd järsku tekkisid? Igatahes tundus ka Simonale, et teda ja Hunterit vaadatakse juba imelikult ning kindlasti mõeldakse, kust need loomad veel lahti on lastud. "Ja siis leidsid sa toidu seest prussakad, onju?" küsis neiu lõbusalt. Kuni praeguseni ei osanud neiu arvatagi, et Tree Hillis üldse mingi Itaalia restoran veel on. Come on, väike linnake, üllata veel! "Okei, aga ära vaata mind pärast nagu tõelist hädapätakat," sõnas neiu, enne kui oma juttu rääkima hakkas. "Noh, see oli siis, kui ma proovisin esimest korda pannkooke teha. Esimene kord läks nii, et ma suutsin panni põlema panna, kuid õnneks sai see kustutatud veel enne, kui tuli pahandust jõudis tegema hakata. Ja noh, siis proovisin ma uuesti ja läks täitsa kenasti, kuni mul oli vaja pannkooke õhku visata. Siis ma viskasin ja... panni käepide murdus ära ning kogu see pannil olnud kupatus kukkus suure kolinaga maha ja lõpuks sai nii, et oli vaja uut panni ja pannkoogitainas tuli seniks seisma panna," rääkis neiu. See oli ka põhjus, miks ta enne pannkookidest rääkides nii naerma hakkas. See lugu tuli lihtsalt meelde.

Hunter turtsatas ja lihtsalt vaatas Simonat, näol naeratus. "Ei, midagi nii hullu ma kogenud ei ole," sõnas noormees, "korra sain ma külma toidu, siis toodi üldse vale tellimus ja kui ma liha tellisin, siis oleksin enda hamba väikese konditükiga ära murdnud. Seega ei saa väga pahandada, et ma seda kohta eelistan. sealne teenindus on ka kohati natuke nadi." Muidugi on ta ka teises häid asju saanud, aga negatiivne hakkas korraga rohkem silma ja pärast seda pole ta sinna enma kippunud. "Ei vaata," lubas nooruk ja kuulas rahulikult kogu teksti ära, tuues vahepeal kuuldavale mõne turtsatuse või ilmeka näo. "Ma vist hakkan varsti kahetsema, et ma sulle need raamatud ostsin. Põletad veel enda maja maha või tekitad niisama köögis kaose," muigas Hunter.

"See on umbes niimoodi, nagu mul ühes kiirtoidukohas oli, kuigi ma ei ole tegelikult eriline kiirtoidu fänn," tuli Simonale tema negatiivne kogemus meelde. "Noh, siis mul oli kõht tühi ja ei olnud paremaid kohti läheduses, nii et võtsin lähimast kiirtoidurestost ühe juustuburgeri ja kui ma seda sööma hakkasin, oli see ka pooleldi külm, ehkki teeninduse üle eriti nuriseda ei saanud." Külmast burgerist aga piisas, et Simona sinna enam tagasi ei läheks. Pealegi sõi ta kiirtoitu ikka väga harva, kui tõesti midagi normaalsemat kuskilt võtta pole või siis isu nii suur on. Pitsaga oli muidugi teine asi, sest see Monale meeldis. "Come on, sa just lubasid, et ei vaata mind kui hädapätakat," torises Simona, kui oli oma jutu lõpetanud, ja hakkas siis naerma. "Sellepärast ma tahangi sind appi endale, kui ma nendest raamatutest midagi tegema hakkan. Sa hoiad mul lihtsalt silma peal, et ma mingi hullema katastroofiga hakkama ei saaks ja noh, teisest küljest on sinuga lõbusam ka kui üksinda."