They're killing us with homework

Simona ainult muigas selle peale, kui Hunter naerma hakkas. Tore teada, et isegi tema kedagi naerma suutis ajada, kuigi Hunteriga oligi lõbus. Poiss suutis Simona ka alati naerma panna. Neil olid lihtsalt nii ägedad naljad, kuigi vaevalt keegi teine neist aru saaks. "Ja ma olen päris kindel, et sina jääksid nende ajal magama," muigas Simona, võttes viimaseid ampsukesi oma praest. Okei, hetkel on see magustoidu värk täitsa lootustandev, sest natukene ikka veel läheks. "Mina vaatan ka Supernaturali, see on mõnikord täiega naljakas," sõnas Mona. Muidugi oli veel Pretty Little Liars, The Vampire Diaries ja The Originals ka tüdruku sarjalistis, kuid neiu polnud kindel, et ka Hunter neid vaatas. Vist mitte. "Aga millest see The Tomorrow People räägib?" uuris ta.

"Kuuule, ära alahinda mind," muigas noormees laialt, kuigi ta oletas, et midagi sellist võib väga vabalt juhtuda. Tüüp on varemgi enda jaoks igavate filmide ajal silma looja lasnud. "On," oli Hunter tüdrukuga täiesti päri, "need tegelased on lihtsalt ülihästi üles ehitatud." Kutil mingit lemmikut ei olnud. Siiski pidi ta tunnistama, et Deani ja Crowley naljad jõudsid alati tüübini ja panid ta naerma. "See on mingi võimetega inimestest, kes saavad teleporteeruda, telepaatiat kasutada ja telekineesi kasutada," seletas Hunter, "ja siis muidugi sair algab sellega, et ühest tavalisest inimesest saab see võimetega inimene ja tuleb välja, et tema paps oli ka selline ja ta oli kõige võimsam, aga et asja natuke keerulisemaks teha, siis on sinna veel pahad lisatud, kes neid võimetega inimes kütivad. Natuke sarnane Heroesele minu arvates."

"Okei, ma katsun seda mitte teha, kuni ma pole sind ühte Sparksi filmi vaatamas näinud, aga noh, ma tean, et poistele on sellised filmid tavaliselt igavad ja siis ma kardan, et see võib sulle ka natukene igavaks jääda," rääkis Simona. Kõige parem oleks neid ikkagi poisiga koos vaadata, aga eks näis, kas Monal õnnestub Hunter kunagi vähemalt notebookida. "Kas sa neid gag reele oled vaadanud?" uuris Simona, huuled kaardumas laiaks muigeks. Tema võis neid mitu korda vaadata ja ikka oli naljakas. Kuidas need tüübid üldse midagi filmitud saavad? "Heroes ei ütle mulle küll eriti midagi, aga see tundub põnev. Vahepeal võib sci-fi ka päris hea olla," arvas neiu ning sõi oma praetaldriku tühjaks. "Ja rõõmusta, sest mul jäi magustoidu jaoks ka natuke ruumi."

"Saan aru. Tänapäeva maailmas on palju stereotüüpe ja see on ilmselt üks neist," sõnas Hunter õlgu kehitades. See on sama, nagu tema arvas, et kõikidele neidudele meldib romantika. "Olen," lausus poiss, "need on veel oma ette ooperid. Mõnikord isegi naljakamad, kui osad ise." Eriti palju aega noormees arvutis ei veeda, aga vahel tuleb seda ikka ette ja miks mitte ennast siis YouTube'is lõbustada. "See on ka mingi taoline võimetega inimeste sari, ainult et seal on igal inimesel erinev võime. Kusjuures see sari on vist nüüdseks läbi saanud... aga ma ei ole kindel," lausus Hunter ja sättis enda söögiriistad kella viie suunas. Huvitav, kui kiiresti läheb söömine, kui sul on tore vestluskaaslane. "Tore, sest ma juba kartsin, et pean ise kaks magustoitu ära sööma," turtsatas ja muigas Hunter.

"Tegelikult vastupidist oleks päris lahe näha," muigas Simona. Ta oleks päris üllatunud, kui Hunter peaks leidma, et Sparksi filmid on tegelikult ka täitsa vaadatavad, kuid samas oleks see nii lahe. "Kuidas nad üldse midagi filmitud saavad?" turtsatas Mona. "Kui puhtalt selle põhjal vaadata, kui lõbus neil võtteplatsil paistab, ei olegi vist näitlejakarjääril midagi viga." See oleks ehk isegi päris lõbus, kuigi Simona ise ilmselt näitlejaks saada ei taha. Talle ei meeldi liigne tähelepanu ja ta on selleks kaugeltki liiga arg, et kuskil tola teha ja niisama inimestele esineda. "Okei, ma pole seda kunagi vaadanud," lausus Simona. Ilmselt seetõttu ei öelnud Heroes ka talle mitte midagi. Tundus, nagu oleks tegemist ühe väga vana sarjaga, kuigi nii vana see ikka polnud nagu McGyver. "Ma ei välista võimalust, et äkki saad sa minu omast pool ikka endale või lohisen ma ise pärast seda magustoitu autoni," muigas Mona, sest oli kindel, et saab kõhu nii täis, et ei taha enam pikka aega söögist midagi kuuldagi.

"Eks neid stereotüüpidest välja langevaid inimesi on ikka ka ja sageli on nad palju huvitavamad," sõnas Hunter. Tema ise on ilmselt küll üks korraliku teismelise musternäidis, kuigi tema hinded koolis just kõige tugevamad ei ole. "Matt, rääkis, et ega nad filmivadki nii kaua, kuni stseen tehtud saab. Mõnikord läheb filmimine järgmise päeva varahommikusse välja," sõnas poiss, "nooh, ega see ainult lust ja lillepidu ka ei ole." Vähemalt selline arusaam on Hunteril enda venda vaadeldes tekkinud. "Noh, eks me vaatame seda," sõnas poiss. Nende juurde ilmus taaskord sama teenindaja, kes asetas lauale nende magustoidud ning viis ära tühjad taldrikud. Hunter võttis pärast teenindaja lahkumist lusika kätte ning vaatas Simonale otsa. "Küll me varsti näeme, kes meist siin autosse lohiseb," muigas noormees ja võttis ühe suure ja maitsva ampsu tiramisut.

"Jah, sest nad erinevad sellest nii-öelda hallist massist," ütles Simona targad sõnad. Seda neiu vist enda kohta muidugi öelda ei saanud, sest tema oli tavalise müürilillekese musternäidis - vaikne, arglik ja peaaegu nähtamatu, kuigi ta oli hea sõber neile, kellel oli võimalus tüdrukut tundma õppida. "Vaevalt teatrinäitlejatelgi kergem on," lausus Simona. "Nendel võivad ka proovid poole öö peale välja minna." Seda teadis neiu ainult ühe oma tuttava kogemusest, kes hetkel viimast aastat näitlejaks õppis. Temaga suhtleb Mona hetkel ainult interneti vahendusel, sest see tuttav on rumeenlane nagu Simona ise ja Ameerikasse tal just asja polnud. Hunteri sõnade peale Mona muigas ja võttis ise ka ühe ampsu tiramisut. "Seda tahaks osata ise teha," teatas tüdruk. See tiramisu oli tõesti maitsev.

Jah, nii tavaliselt öeldi. Samas ei saa öelda, et halli massi kuulumine kuidagi halb oleks. "Teatrinäitlejatel on ju veel hullem. Nad peavad kõik enda repliigid pähe jätma ja ühe korraga ette kandma. Filminäitlejad saavad ühte lauset mitu korda öelda ja nad ei tee kõike ühe päevaga," sõnas Hunter. Ta ei olegi ammu teatris käinud. Vahel ikka kui poiss väike oli, siis vanemad vedasid teda sinna. Nüüd käib ta meelsamini kinos, kuigi võiks ju ka teatrit külastada. "See ei peaks väga keeruline olema," sõnas poiss, sest ideeliselt oli see ju lihtsalt kihiline magustoit.

"Neil peab ikka üks ütlemata hea mälu olema," muigas Simona. "Mul on üks tuttav, kes näitlejaks õpib ja vahepeal etendustes kaasa teeb. Tema rääkis ka, et hullult raske on." See oli veel üks neist põhjustest, miks Simona just näitlejakarjääri ei igatse. Ta ei kujuta ettegi, kuidas keegi üldse vastu peab sellise pinge all ja nii palju teksti meelde suudab jätta. "Mina olen tegelikult mõelnud sellele, et äkki võiks minust saada arheoloog või raamatukoguhoidja," rääkis Simona. Teda huvitas ajalugu ning arheoloogia tundus tüdruku jaoks põnev. Päris lahe oleks leida midagi, mis pärineb juba teab mis ajast ja ilmselt oma koha millalgi muuseumis leiab. Samas raamatukoguhoidja amet meeldis talle sellepärast, et ta armastas lugeda ja ta leidis lihtsalt rahu seal, kus olid raamatud. Raamatukogud olid pealegi Simona meelest päris mõnusad kohad. "Vähemalt saan ma hakkama võileibade ja küpsisetordiga," oli Mona positiivne. Seal ei olnudki ju midagi erilist vaja teha.

Hunter kuulas tüdrukut, kuid ei astunud esialgu ise vestlusesse. Simona arheoloogi või raamatukoguhoidjana ei tundunud sugugi halb mõte. "Arheoloog on kindlasti huvitav olla," sõnas poiss, kuigi talle ajalugu ei meeldil, tundub see amet päris äge. Kaevad kuskilt asju välja ja pärast näed seda veel muuseumis. Põnev. "Väga tubli," muigas Hunter, vaadates Monale otsa.

"Ma arvan ka. Nii lahe oleks kaevata midagi kuskilt välja lihtsalt selleks, et seda sama asja hiljem kuskil muuseumis näha. Samas annavad need leiud ajaloolastele uusi teadmisi ka millegi kohta," rääkis neiu. Tal oleks küll hullult uhke tunne, kui ta ajalukku mingi asja leidmisegagi oma panuse saaks anda ja pealegi saaks ta külastada nii paljusid huvitavaid kohti, kust midagi välja üldse kaevata. "Eks saab veel näha, kui tubli ma olen," muigas Simona ja sõi oma magustoitu, mis keele lausa alla viis. "Ja las ma arvan... sinust saab kindlasti loomaarst?" pakkus Simona.

Hunter sõi rahulikult enda magustoitu ning kuulas Simonat, lubades vahepeal mõne muige enda näole. "Ma ei tea... See on ilmselt miski, mida enamik arvavad," lausus poiss muiates, "tegelikult ma ei teagi, mida ma teha tahan, aga see oleks kindlasti üks variant." Tal on siiski aega ka, et natuke mõelda. Aga ilmselt kuskile sinna looduse poole ta valik jääb. See on lihtsalt ainuke asi, mis talle huvi pakub ja mida ta tõesti oskab ka.

"Ega ma ise ka päris kindel veel ei ole," lausus Simona. "Need on hetkel praegused variandid, kuid võib-olla arvan ma lõpetamise ajaks teistmoodi." Sellega oli nii palju aega, et vahepeal võis vabalt mõni muu asi Simonat huvitama hakata. Võib-olla õpib ta süüa tegema ja siis saab temast tulevikus mõne söögikoha omanik nagu tema vanemad olid Rumeenias. Ta sõi oma magustoitu edasi, kuni täpselt pool oli otsas. "Nüüd läheb küll raskeks," lausus tüdruk, kui üritas oma magustoitu edasi süüa. Pool otsas, pool veel. "Ma ikkagi arvan, et sa pead mind kas autoni tassima või ma lihtsalt lohisen ise sinnani," muigas ta.

"Meil on aega veel," sõnas Hunter jutu lõpetamiseks ja võibolla ka nende mõlema rahustamiseks. Kes ütleb, et noormees pärast keskkooli hoopis kuskile välismaale loomadega tegelema ei lähe. Kõik on võimalik. "Meil on aega... söö rahulikult," muigas Hunter, leides et tema jõuab küll ena omaga lõpuni, aga Simona teist poolt ta küll vist süüa ei jõuaks. Noh, eks siis jääb järgi, kui Mona ei jõua rohkem. "Küll me kuidagi autoni jõuame," naeris poiss.

OT: Hah, mind hakkas sinu pärast see Põhja-Tallinna lugu kummitama

"Seda küll," kehitas Simona õlgu. Ta nii palju nüüd ka oma tulevikule ei mõelnud, kuigi võis oodata, et järgmisel aastal hakatakse temalt küll juba tulevikuplaanide kohta küsima. No mõni ei tea seda isegi pärast kooli lõpetamist, mida edasi teha. Mona üritas enda magustoitu edasi süüa, kuigi kuidagi väga raskelt läks see juba alla. Samas järele ta ka seda jätta ei tahtnud, sest Mona meelest oleks see maha visatud raha ja magustoit maitses iseenesest hästi. "Kuidas sul endal hetkel on?" tundis Simona siirast huvi. "Läheb veel ilusti alla?"