Football - a game or a religion?

"Või nii," lausus Xav mõtlikult, üritades endamisi mõistatada, mis põhjusel keegi Tina-sugune peaks vaba ja vallaline olema. Julgusest, huumorimeelest, jutuoskusest ega välimusest ei paistnud küll näitsikul puudu olevat. Samas ta ju alles kolis Tree Hilli. Äkki pidigi seetõttu oma varasemast peikast lahti ütlema. Või oli ta lihtsalt ise valiv - võimalusi oli palju. Igatahes ei kavatsenud Xavier küsimustega liiga isiklikuks minna, sest oli ju Tinagi teda piinlikematest teemadest säästnud. "Muide, lõbustuspark paistab," viipas Xav atraktsioonidele, mis juba kaugelt silma hakkavad.

"Miks nii mõtlik?" küsis Tina kergelt naerdes, "valmistasin sulle enda vastusega pettumuse või?" Tüdrukul olid tõesti kõik need omadused olemas, aga ilmselt võis tõesti öelda, et ta oli lihtsalt valiv, kuna tahtis ka kogeda sellist esimesest silmapilgust armastust nagu tema vanemad. "Jeee! We made it," hõiskas tüdruk ning tõstis hetkeks mõlemad käed üles ja ajas pea kuklasse. Lihtsalt random. Selline ta ongi. "Kas ma pean sisenedes juba pileti ostma või iga atraktsiooni jaoks eraldi?" uuris Tina, kui oli jälle rahulikum ja kõndis ikka inimese kombel Xavieri kõrval edasi.

"Ei valmistanud. Ma lihtsalt mõtlesin endamisi, mis põhjusel keegi sinusugune vallalisena ringi jalutab," tunnistas noormees ausalt. Kui mõnele võiks ehk Xavi sõnade peale jääda mulje, et Xavier üritab vaikselt maad kuulata, et siis ise Tina ümber tiirutama hakata, siis ta eksib - kutt oli lihtsalt uudishimulik. Ja isegi kui neil Elizabethiga polnud praegu kõige muretumad ajad, ei tähendanud, et Xavier kellelegi teisele silma peaks viskama. Tina hõiske peale noormees turtsatas kergelt. Tal oli selle tšikiga ikka päris lõbus, sõbratasandil. "Võid kohe ka osta ja nii saad ligipääsu kõikidele atraktsioonidele, aga see pilet on päris kallis. Ma arvan, et eraldi on mõistlikum," vastas kutt.

"Minusugune? Milline ma siis olen?" uuris tüdruk lõbusalt lihtsalt huvi pärast. Oleks ju tore teada, millisena Xavier teda siis näeb. Ise ütleks ta, et ta on lihtsalt üks hull. Ime pole siis, et keegi temast väga huvitatud pole olnud. Tal on rohkem olnud lihtsalt sõpru meessoost, kui midagi tõsisemat. Ilmselt sellepärast tüdrukud teda ei salligi, et ta tüüpidega hästi läbi saab. "Okei, siis ostan atraktsiooni juurest, sest miljonär ma just ei ole," kehitas Tina muretult õlgu, jalutades edasi.

"Seltskondlik, lõbus, julge, kena välimusega, millele lisaks huvitab sind jalgpall. Selliseid naisi pole väga kerge leida," vastas Xavier ausalt. Selline oli tal vähemalt esmamulje. Xav ei pidanud Tinat mitte hulluks, vaid huvitavaks inimeseks, kuid eks ole igaühel oma isiklik arvamus. "Nii on mõistlikum küll, kui sa nagunii igale atraktsioonile minna ei kavatse. Vaateratas on ju siiski peamine teema," lausus Xav, kuigi Tina võib veel hiljem avastada, et tahab näiteks Ameerika mägedel ka ära käia - see oli Xavieri lemmikatraktsioon.

"Noh, kui kõik poisid mind sinu silmade läbi näeksid, siis oleks mul ehk tõesti võimalust," lausus tüdruk heakskiitvalt noogutades ja siis kergelt naerdes. Kui kunagi peaks see õige tulema, küll ta siis vedu võtab. Praegu pole nagu seda õiget veel kohanud, aga aega on ka selle kiire asjaga. Tina kuulas poissi ning astus lõbustusparki sisse, lastes silmadel alguses niisama ringi käia, enne kui vaateratta poole jalutama hakkas. Seda oli suhteliselt raske mitte märgata. "Kavatsed mulle seltsi jääda või pead juba lahkuma? Ma ei hoia sind kinni," lausus Tina, hoides pead kuklas ja silmitsedes seda suurt ratas, mille peale ta peagi ronib. Loodame, et vaade on seda kõike väärt.

"Võimalust on alati, aga see tuleb ise üles leida," teatas Xavier. Võib-olla ei oska Tina ise seda näha või on tema ootused tõesti liiga kõrged. Ehk ei lepi ta vähemaga kui printsiga valgel hobusel. Ainult et neid tuleb teatavasti päris kaua oodata, sest mõni vaeseke võib ju ära eksida, puu otsa lõksu jääda ja nii edasi. Ei läinudki aga enam kaua aega, kui nad ühel hetkel juba lõbustuspargis kohal olid. "Ma jään sulle seltsiks, kuni oma esimesed sõidud siin ära teed. Võin su pärast ära ka saata, kui tahad," sõnas noormees. Tüdrukutega tuli ju ometi viisakas olla. Pealegi polnud Xavil täna kiiret kuskile.

"Noh, eks vaatame, kuhu see päeva läheb," lausus Tina ning astus lühikesse järjekorda, mis liikus vaateratta poole. Ega seal palju rahvast ei olnudki ja peagi sai ta enda pileti. Roninud ühele vabale kohale, ootas ta rahulikult Xavieri ka ära, enne kui turvapiirde(?) alla tõmbas. Nii oli kohe palju kindlam. "Sa oled kindlasti sellega juba väga palju kordi sõitnud," pakkus tüdruk ning võpatas kergelt, kui ratas liikuma hakkas. Selle peale tõi ta aga kuuldavale enda heleda naeru. Enda üle peab ikka oskama ju naerda.

"Eks ta vaikselt õhtu poole juba liigub. Aga ma pean ütlema, et siiani on mul tore olnud. Ma ei mäletagi, millal viimati nii lõbusalt aega veetsin," tunnistas Xavier. Juba mõned hetked hiljem said nad oma pileti kätte ning läksid vaaterattale. "Nooremana sai küll palju sõidetud, aga viimastel aastatel küll mitte," sõnas noormees, üritades endamisi meenutada, millal see viimane kord tal siin üldse oli. Kui Tina võpatas, sai temagi natuke naerda. Ja see on kõigest vaateratas... Huvitav oleks teada, mida Tina veel Ameerika mägedel teeks?

"Ausalt öeldes ma ei mäleta, millal ma viimati lõbustuspargis käisin. Ma pidin siis ikka tõeline titt olema," lausus Tina, jälgides maapinda ja seal ringi sibavaid inimesi, kes aina väiksemaks ja kaugemaks jäid, kui vaaterattas muudkui tõusis. Aeg-ajalt jäid nad seisma, et parasjagu tipus olevad inimesed saaksid vaadet imetleda. "Kuss, see ei ole kuidagi seotud sellega, et ma kõrgust kardaksin, kui sa seda arvad. See oli lihtsalt... ootamatu," kaitses tüdruk enda äkilist võpatust.

"No näed. Lähed uude linna elama ja hakkad kohe lapsepõlve meelde tuletama," sõnas Xavier mõtlikult. Vaevalt keegi midagi sellist oodata oskaks. Uus koht peaks tekitama aja jooksul ka uued mälestused, mitte minevikku tagasi pöörduma. Kui vaateratas järjest tõusis, võttis ka Xav endale pisut aega vaate jälgimiseks, selle asemel et lakkamatult edasi lobiseda. "See oleks sulle endale parem, kui sa kõrgust ei karda, sest me pole päris üles veel jõudnudki," muigas noormees. Millegipärast ta siiski uskus Tinat.

"Jah, aga see on rohkem nagu kaks ühes - meenutan lapsepõlve, aga samal ajal saan ka uusi mälestusi," sõnas Tina, kellel oli nii palju, mida uurida ja jälgida, sest kõik oli tema jaoks uus. Mida kõrgemale nad tõusid, seda rohkem sai tema silm haarata. Linn oligi peagi peaaegu tervenisti tema nägemisulatuses. "Tead... kui ma lõbustuspargis käin, siis tuleb mulle alati meelde see "Lõpp-punkti" osa, kus nad lõbustuspargis olid," turtsatas näitsik korraga. Khm, loodetavasti on siinses atraktsioonid kindlad ja hooldatud. Noh, seda oleks võinud muidugi enne uurida, kui ta selle ratta peale ronis.

"Nojah. Ma ei mõelnudki enne, et see on täiesti kahe otsaga asi," lausus noormees hetke pärast, pilk ringi rändamas. Ta võib ju pikaajaline Tree Hilli elanik olla, aga see ei tähenda, et Xav ei oskaks praegu avanevat vaadet hinnata. Vaevalt ta siia vaaterattale niipea üldse tagasi tuleb. "Vinge. Huvitav oleks ju sellele mõelda, kuidas meist saaksid äkki õudusfilmi peategelased," lausus tüüp väikese muige saatel. Aga võib ju loota, et nii kaugele asjad ikka ei lähe. Siiani pole vähemalt kuulda olnud, et mõne siinse atraktsiooniga oleks õnnetus juhtunud.

"Hea, kui meist just peategelased saaksid, sest nemad jäävad tavaliselt ellu," muigas tüdruk, "kuigi tavaliselt kipuvad õudukates blondid tüdrukud esimeste seas surema. Jama värk." Peaks enda juukseid vist värvima? Eih, Tina on uhke, et tal sellised kenad heledad juuksed on. Vähemalt on millega välja vabandada ennast, kui midagi väga totakat peaks lausuma. Kui nad tippu jõudsid ja ratas korraks seisma jäi, urgitses näitsik taskust enda mobiili välja ning klõpsas vaatest paar pilti. Telefoni piltide kvaliteet on, mis ta on, aga vähemalt on mälestus olemas. Libistanud vidina tagasi taskusse, vaatas näitsik hoopis otse alla. Natuke kõhe oli, aga inimesed nägid välja nagu sipelgad. Lahe.

"Ma olen just palju selliseid õudukaid näinud, kus isegi peategelastele armu ei anta," rääkis Xavier, mõeldes filmidele, mida ta viimati vaadanud oli. "Ütleks nii, et blondide suhtes on see ebaaus. Nad võivad ju lollid välja paista, aga nad on ilusad. Välimus korvab puudujäägid mõistuses," muigas Xav lõbusalt. Tina jaoks võis see kõlada narritamisena, kuid tegelikult ei mõelnud kutt üldse midagi paha. Xavier oligi selline - üks tema omadustest, millega teistel lihtsalt harjuda tuleb. "Minust ei teegi pilti?" manas kutt solvunud ilme näole, kuigi solvumisest oli tegelikult asi kaugel.