Football - a game or a religion?

Kui Xavier kuulis, et Tina tahab linna näha, sai ta aru, et tegemist peab olema kas värske Tree Hilli elaniku või sootuks turistiga, kes juhtus siit lihtsalt mööda jalutama. Tüdruk nägi välja enam-vähem samas vanuses nagu tema, mis tähendas, et suure tõenäosusega on ta veel õpilane. "Kõik oleneb sinu huvidest ja sellest, mida sa teha tahaksid, sest vaatamata linna väiksusele on siin piisavalt kohti, mida külastada," rääkis noormees elavalt. "Näiteks on siin kino, mitmed kohvikud, lõbustuspark, rand, noortekeskus, suur kaubanduskeskus, muuseum ja veel mitmeid teisigi kohti," lisas Xav. Valigu ainult koht välja ning Xavier näitab talle teed.

Tina kuulas noormeest ja jäi mulje, et Xavier oskab kohale päris kenasti reklaami teha. Selliste väikeste linnade puhul kipub tõesti muidugi tekkima arvamus, et ega siin midagi teha ei ole. Ilmselt kui ümbrust ei uuri, siis ei ole tõesti midagi teha ka. "Muuseumis hakkan ma tööle. Seega seda kohta jõuan ma veel kõvasti uurida. Kohvikus ma juba käisin ja randa on siit vist ikka pisike jalutuskäik... aga mis seal noortekeskuses huvitavat on?" tundis tüdruk siirast huvi. Äkki leiab endale sealt mõne laheda tegevuse, kuigi kooli pabereid viies oli ta pannud ennast kirja Glee klubisse. Osati ilmselt samanimelise sarja tõttu.

Selles polnud midagi imestada, et Xavier linna hästi tundis. Ta pole küll Tree Hillis sündinud, aga on siin juba aastaid elanud. "Seal on võimalik vaba aega veeta. Tüdrukutele sobivad vist hästi tantsutrennid, kuhu ennast seal kirja saab panna. Samuti on võimalik bändiruumi kasutada. Või äkki huvitab sind hoopis joonistamine," seletas noormees. Ise polnud ta küll eriti sagedane noortekeskuse külastaja, kuid mõned korrad pärast koha avamist oli kutt seal ikka käinud. "Aga kust sa ise pärit oled? Inglismaalt?" uuris Xavier. Aktsendi järgi võiks arvata, et Tina on britt, aga ta võis enne ka kusagil mujal elada.

"Tantsida ma võin üksinda oma toas, kui keegi ei vaata. Sama kehtib mu muusika kohta, kuigi ma panin ennast kooli Glee klubisse kirja. Kunstiajalugu mulle meeldib, aga vot joonistada ma ise küll ei oska. Muideks, kas see Glee on siin sama lahe, kui seal inglise teismeliste sarjas?" uuris tüdruk jutukalt edasi. Ta lihtsalt oli selline inimene, kellel ei olnud hirmu võõraste ees. "Inglismaalt jah. Tegelikult suhteliselt Šotimaa piiri äärest, aga teeb sama välja," kehitas Tina enda õlgu, "ma olen suhteliselt terve enda elu Inglismaal ringi rännanud, elades kord ühes, siis teises linnas. Seega ma oletan, et mu inglise keel on segu neist kõigist kohtadest, kus ma pikemat või lühemat aega elanud olen." Tina võttis maast enda kardigani ja kaelakee, mille ta ümber enda kaela pani. "Ja kuidas on lood sinuga - sündinud ja kasvanud Tree Hillis?" uuris Tina, kes leidis, et nüüd võiks Xavier midagi enda kohta ka avaldada.

"Selles oleme sarnased, sest ka mulle ei meeldi kellegi teise nähes tantsida. Või noh... tegelikult ei meeldi üldse. Muusikalist annet mul samuti pole ning joonistada oskan ainult kriipsujukusid," lausus noormees muigega. "Ma ei oska isiklikku hinnangut anda, kuna ei osale Glee klubis, aga nende esinemisi olen paar korda juhtunud nägema ning see jättis mulle küll üsna positiivse mulje. Ja liikmed on samuti rääkinud, et seal pidavat lahe olema," rääkis Xav. "Minu isa elab praegu Inglismaal. Ta on Liverpooli jalgpallitiimi noortetreener," sõnas noormees. Kuulnud tüdruku küsimust, raputas Xavier pead. "Ma sündisin Birminghamis, kuid olen elu jooksul päris mitu korda kolinud. Tree Hillis olen kaheksa aastat elanud." Sünni järgi on Xavier inglane, kuigi suurema osa elust on ta veetnud Ühendriikides, mistõttu puudub tal ka britile omane aktsent.

Tina naeris kergelt Xavieri kiire kokkuvõte kohta enda kohta. Polnud nad tõesti nii erinevad, kuigi tüdruk on muusikaga täitsa sina peal. "Tore, siis ei pea ma terve tuleva kooliaasta seal tülpinud näoga istuma ja mõtlema, milleks mul oli vaja ennast sinna kirja panna," turtsatas näitsik, viies enda pilgu korraks pargile ja siis uuesti tagasi noormehele. "Uuu. Sealt tuleb ilmselt ka sinu huvi jalgpalli vastu," pakkus Tina üsna ilmselget. "Nii et oled ka ikkagi inglane. Poleks arvanudki seda," oli tüdruk väga otsekohene ja aus, "noh, kui sa siin nii kaua olnud oled, siis oskad sa mulle kindlasti linnast ja koolist rääkida. Eriti viimasest, sest mingil imelikul põhjusel ma isegi pelgan seda natuke." Tüdruk vaatas Xavierile otsa ning nõksatas pead jalgraja suunas, hakates aeglaselt liikuma. "Mitmendasse klassi sa lähed?" tundis Tina huvi.

"Ma arvan, et sul oleks võimalik sealt ka ära tulla, kui avastad, et see pole ikkagi sinu jaoks," sõnas Xavier, kuigi ta millegipärast ei uskunud, et Tina sellise käigu teeks. Juba ainult seltskonna pärast võiks tüdrukul seal huvitav olla. Vähemalt jäi Xavile küll näitsikust mulje kui inimesest, kellele meeldib teistega suhelda. "Mis minusse puutub, siis tegelikult olen hoopis korvpallur. Ma mängin kooli esindusmeeskonnas, kuigi sport üleüldiselt pakub mulle suurt huvi, " seletas noormees. "Erinevalt sinust lihtsalt kõne järgi on vist tõesti keeruline aru saada, kui minu mineviku kohta ei tea," nõustus Xavier Tinaga. "Muidugi. Tasub sul ainult lagedale laduda, mis sind huvitab, ning juba ma räägingi," lubas noormees, kuna sarnaselt Tinale polnud temagi suu peale kukkunud. "Sügisel tuleb eelviimane aasta, seega on veel piisavalt käia," vastas Xav, järgnedes rahulikus tempos tüdrukule.

"Mnjah, ilmselt küll," lausus tüdruk, kes pigem kartis, et kui ta enda koolitööga hakkama ei saa, siis peab ta sellest nagunii loobuma. Loodetavasti läheb tal sellel aastal paremini. "Lahe. Ma tegin enne siia tulekut ikka korraliku taustauuringu sellele linnale. Tõite eelmisel aastal selle kõige magusama karika koju. Peate ikka ikka päris kõvad olema. On mingi hull trenn ka siis taga?" uuris Tina, kes küll korvpalli eriti ei mänginud, aga muidu oli ta spordiga täitsa sina peal. Kui on hea seltskond ja hea mäng, siis lööb tüdruk alati kaasa. "Noh, põhimõtteliselt tahaks teada, mida noored siin linnas teevad enda vabaajaga," lausus Tina õlgu kehitades, "noh, mulle meeldib muusika ja sport ja igasugused mõistatused ja nende lahendamine." Kuulnud, et Xavier läheb temaga samma klassi, ilmus neiu suule kerge naeratus. Noh, siis on esimene tuttav leitud. "Eks siis sügisel otsin su üles, kui hätta jään... klassivend," muigas Tina.

"Trenni teeme küll päris kõvasti, sest keegi peab ju ometi linna mainet üleval hoidma," vastas Xav, üritades mitte kõlada nagu mingi hullult kõrge egoga tüüp. "Ma pidin korvpalli pärast isegi suitsetamise maha jätma, sest muidu oleks treener mu ilmselt varem või hiljem minema kupatanud," lisas noormees muige saatel. "Ma pakun, et noored on siin ka samasugused nagu igal pool mujal. Igaühel oma huvid. Mõni tahab pidutseda, mõni istub ninapidi raamatus. Ah jaa, koolis leidub ka peale Glee klubi ja korvpalli veel korralikult huviringe ja trenne. Kõik, kes vähegi huvitatud, peaksid endale midagi leidma," rääkis Xavier. Kui ta korvpalli ei mängiks, käis noormees ilmselt kergejõustikus. "Muidugi. Mind pole üldse mitte raske leida. Kui sa näed, et kõik õpilased on puntras kellegi ümber, siis olen see keegi mina," ütles noormees naljaga.

"Ahah, selle peale ütleksin ma, et kisakoor on teil ka päris särav. Okei, see aasta läks natuke halvasti teil see kevad nagu ma lugesin," lausus tüdruk jäädes lause lõpus natuke tõsisemaks ning lubades enda näole kaastundliku ja pisut nukra ilme. Uurivakirjaniku tütrena oleks ta muidugi tahtnud selle koolitulistamise kohta veel palju küsida, aga tal on siiski pisut ka taktitunnet. Seega ei hakanud ta selle kohta rohkem uurima. Võib-olla kunagi tulevikus. "Suitsetamine ongi nõme ju," turtsatas Tina täiesti julgelt, öeldes välja täpselt selle, mida ta arvab. Seega tegi Xavier endale näitsiku silmis lausa teene, kui suitsetamise maha jättis. "Ma uurisin neid trenne ja huviringe, aga kahjuks ei ole teil jalgpalli, aga ma olen kindel, et leian endale piisavalt tegevust ka ilma selleta," oli Tina üsna muretu. Muidu võiks tüdruk isegi korvpalli proovida, aga neil ei ole kahjuks tüdrukute meeskonda. Ujumisega tegeles ta kuskil algklassis paar kuud, aga see ei sobinud talle. Kergejõustik? Seda võiks isegi kaaluda. "Aaaa, nii et sa oled koolis siis see pop-poiss, jah?" hakkas Tina naerma. "Ma ei imestaks, kui sa nüüd teataksid, et sa oled korvpalli meeskonna kapten," lisas ta turtsatades.

"See osa kisakoorist, mis veel alles on," sõnas Xavier süngel toonil. Ta küll üritas oma lõbusat ilmet säilitada, kuid see ei tahtnud nagu hästi õnnestuda. Paljude tüdrukutega sealt sai Xav hästi läbi, mistõttu oli ikka veel raske möödunud kevadet meenutada. Vähemalt nüüd pole enam võimalust, et midagi sarnast koolis korduda võiks, kuid miski ei suuda minevikku olematuks muuta. "Ma tean, aga sellisest halvast harjumusest ei ole kuigi kerge lahti saada," tunnistas Xavier. Tahtejõudu on ikka meeletult vaja, et midagi muuta. "Selles ma ei kahtlegi," nõustus Xav neidise sõnadega. Kuigi ta alles sai Tinaga tuttavaks, tundus ta tüdrukut ja tema iseloomu küllaltki hästi mõistvat. "Ma ei oska öelda, kui populaarne ma olen. Seda peaks pigem kelleltki teiselt küsima," jäi Xav tagasihoidlikuks. "Aga kapten ma siiski pole," raputas kutt pead, kui Tina selle mõttega lagedale tuli.

"Ma ei oleks tohtinud vist seda teemat üles võtta. Halb idee," sõnas tüdruk, krimpsutades enda nägu ja vaadates Xavierile otsa. Alati ei tasu ka kõike rääkida, mis sülg suhu toob. Loodetavasti ei viinud ta nüüd tüübi tuju terveks päevaks alla. Ise tundis ta ennast küll natuke halvasti. Kindlasti võis ju nende seas ka poisi sõpru olla. Mõtle, Tina, mõtle, enne kui sa suu lahti teed. "Olen kuulnud jah," lausus Tina. Alustada on alati lihtsam, kui pooleli jätta. "Kuidas sa nüüd siis nii tagasihoidlikuks jääd? Aga eks ma siis vaatan ise sügisel kui populaarne sa oled," muigas tüdruk kergelt. Oma silm on ikkagi kuningas. "Noh, sul on veel aega selleks saada, kui sa seda tahad," kehitas näitsik enda õlgu.

"Ei, see pole sinu süü, et ma liiga tihti mälestustesse takerdun," raputas Xav pead. Õnneks polnud see asi enam nii hull nagu varem. Luupainajad, mida Xav oli öösiti veel paari kuu eest näinud, olid nüüdseks kadunud. Aja möödudes läheb kõik kergemaks, mis muidugi ei tähenda, et ta unustada suudaks. "Sinul ei ole ühtegi halba harjumust küljes?" tundis noormees huvi. "Ma ei arva, et mul oleks vaja millegagi kekutada. Aga vaata muidugi ise - teised võivad ju sulle igasugust loba ajada," arvas kutt. "Siiani pole ma küll selleks vajadust tundnud. Vaevalt ma sellega palju kaotan, kui kapteniks ei hakka," lausus Xav, kui oli natuke aega selle üle mõelnud.

Xavier võis öelda, et see ei ole Tina süü, aga natuke halvasti tundis ta end ikkagi. "Peale selle, et ma räägin liiga palju ja tavaliselt enne kui ma mõtlen? Emm... kindlasti on, aga ma ei oska küll hetkel midagi välja tuua," lausus Tina kergelt õlgu kehitades ja tüübile otsa vaadates. Kui nad peaksid edaspidi sõpradeks jääma, siis saab noormees ise need harjumused ära näha. "Tõsi," noogutas tüdruk, "ega vist. Kuigi ilmselt näeks see su ülikooli avaldusel ilus välja." Nii palju kui Tina filme vaadanud oli, siis ameeriklastele oli ülikool vist üsna oluline. Või oli see nii ainult filmides?

Tina vastust kuuldes hakkas Xavier naerma. Oli temalgi sama probleem, kuid viimasel ajal suutis noormees end rohkem tagasi hoida kui aastate eest. Ilmselt hakkas vanus ka juba vaikselt enda mõju avaldama. "Mina olen alati arvanud, et parem on palju rääkida kui üldse mitte. Liiga tasaste inimestega on raske suhelda," rääkis noormees omadest kogemustest. Mõni inimene võib ju tunduda igati meeldiv ja puha, aga kui temaga üldse jutule ei saa, võib olukord päris keeruliseks muutuda. "Ilus näeks see kahtlemata välja, aga ma ei usu, et mul selliseks positsiooniks meeskonnas võimalus on. Ma olen juba korra treeneri usalduse reetnud ja sellest peaks piisama," sõnas noormees. Mis puutus ülikooli, siis sinna tahab Xavier loomulikult minna ning eelistatud on võimalikult hea korvpallitiimiga kool - eks ikka edaspidiseks arenguks.