Football - a game or a religion?

"On tõesti. Eriti kui sa ise oled jutukas, sest siis nad arvavad tihti, et sulle meeldibki palju rääkida ja tähelepanu keskpunktis olla. Ühesõnaga jääb sinust neile mitte just kõige parem mulje," sõnas Tina, kellel on Inglismaal sõpru vaid käputäis. Peale selle on nad kõik sama energilised ja lõbusad nagu tema. Vaikseid inimesi seal eriti ei leidu. "Sa mõtled seda suitsetamise asja?" küsis tüdruk üle, et näha, kas ta on ikka Xavieriga samal lainel. "Noh, kunagi ei ole hilja proovida, aga kui ei taha, siis ei taha. Kõik ei peagi kaptenid olema," kehitas Tina soojalt naeratades enda õlgu.

"Mulle meeldibki rääkida, aga ei saa öelda, et liigne tähelepanu mind tõmbaks. Pigem hakkab närvidele käima," rääkis Xavier. Tree Hillis elades oli raske märkamatuks jääda, sest uudishimulikke silmi-kõrvu võib leiduda kõikjal. Ei tea, kas tuleks Tinat ka selle eest hoiatada? "Jah. Aga ma ei usu, et on üldse mõtet sel teemal pikalt jahvatada. Kisub ainult vanu mälestusi üles," arvas noormees. Mida vähem ta tubakast räägib ja mida vähem sellest mõtleb, seda parem talle. Mitte et see tähendaks seda, et kui keegi koniga tema nina alla tuleb, peaks Xavier tüübile virutama. Nii segane kutt küll pole. Xav muigas näitsiku sõnade peale, suunates pilgu korraks ühe hoonekompleksi poole, millele nad lähenesid, kui park oli seljataha jäetud.

"Liigne tähelepanu ei meeldi vist kellelegi," arvas tüdruk, aga kes teab. Mõni inimene tahtis küll alati kõikjal ees otsas olla ja enda häält võimalikult kõigile kuulutada. Tüdruku puhul on tavaliselt tegemist inimesega, kes sõprade juures võib täiesti hull olla, aga klassis näiteks täiesti vaikselt istuda. Koolis on Tina juba lapsest saati tagasihoidlikum olnud ja ta ei tea, kust see tuleb. Mõnikord peab ta lausa enda vastust kordama, sest ta räägib liiga vaikselt. "Nagu soovid," noogutas Tina, jättes selle teema sinna paika. Khm. Okei, nüüd oli küll natuke veider vaikus ja neiu vaatas lihtsalt linnas ringi. "Räägi mulle teie kooli õpetajatest. Teil mõni selline... hull õpetaja ka on?" uuris Tina. Igas koolis oli mõni ju. Ta peab ennast ikka sügiseks valmis seadma, et õpsidega kohe alguses kenasti läbi saada.

"Neid inimesi siiski leidub, usu mind," sõnas Xav, pidades meeles mõnda kekutist, kellega ta juhuslikult samas klassiski käis. Erinevalt Tinast meeldis Xavierile tunnis sõna võtta, aga ta ei teinud seda siis, kui parajasti käsitletav teema talle huvi ei pakkunud. Tahvli juurde minek ei kuulunud aga klassiruumis kuti lemmiktegevuste hulka - võib-olla ainult siis, kui ta küsitut väga hästi oskas. Kui vahepeal vaikus tekkis, lasi Xav erinevatel jututeemadel oma peas ringi käia, aga noormees ei tulnudki millegi väga paeluva peale. Ei olnud temagi nii suur jutupaunik, et suudaks teise inimese "surnuks rääkida." "Isiklikku vimma pole mul ühegi õpetaja vastu. Kurjaks muutuvad nad tavaliselt ainult siis, kui nendega plõksida, seega on mul raske mõnda konkreetset nime nimetada."

Ega Tinagi klassi ette väga ronida ei taha. Eriti sellepärast, et enamik ajast ei saa ta tunnis räägitavast midagi aru. Ta lihtsalt ei laksa asju nii kiiresti, kui teised. Mõnikord võib ta mitu päeva enne testi õppida, aga tulemus on ikka allapoole arvestust. Loodetavasti suudab ta sellel aastal ennast kokku võtta ja klassi vähemalt ära lõpetada. "Kellele ikka meeldiks, kui nendega plõksitakse. Õpetajad on ka siiski inimesed," sõnas tüdruk, hoides pilku hoonetel, millest nad möödusid. Xavieri jaoks olid need lihtsalt mingid ehitised, aga näitsik nägi neid kõiki esimest korda ja seega tal oli, mida uurida. "Suhteliselt random küsimus, aga kus on Tree Hillis selline kõrgem koht, kust sa näed tervet linna. Mõne hoone katus näiteks, kuhu muidugi võib minna ka," uuris Tina, kes alati tahtis uues linnas olles kuskile kõrgele minna, et ühe korraga kogu linna haarata. See oli mõnus. Nagu terve linn oleks peopesal.

Õppimisega Xavil eriti probleeme polnud, sest noormees oli üsnagi lahtise peaga ning paljud asjad jäid talle juba tunnist meelde. Oleks tal halvem mälu, läheks kutil ilmselt väga raskeks, sest korvpall on talle siiski olulisem kui kodused ülesanded ning töödeks tuupimine. Ilma korvpallita suudaks ta ehk isegi ainult A-dele ja B-dele õppida, kuid need on muidugi kõigest oletused. "Ma mõistan neid ning nende tööd ja vaeva, aga leidub inimesi, kes õpetajate närvidel trampimisest tundides elatuvadki," lausus Xavier mõtlikul toonil. "Ega siin selliseid kõrghooneid väga polegi, kust võiks terve linna ära näha. Eriti veel selliseid, kuhu minna tohiks. Aga kui sa tahad kena linnavaadet näha, siis ajaks vast lõbustuspargi vaateratas ka asja ära," rääkis Xavier. Kui Tina aga tõesti just katust soovis, siis võiks kutt ta ju enda kodu katusele vedada - keegi ei keelaks. Mitte et sealt eriti palju näha oleks.

"Põhikoolis oli eriti palju neid, kes õpetajate kannatust proovile panid. Üllatav, et ma ise selle aja üsna rahulikult ära sain kannatatud," muigas tüdruk samuti pisut mõtlikult. Ta kuulas Xavieri juttu ning kortsutas kergelt enda kulme. Siin ei ole tõesti ühtegi kõrget kohta, kuhu pageda? Jama värk. "Noh, kui hetkel midagi paremat ei ole, siis ajab see tõesti asja ära. Kuhu kanti see vaateraats siis jääb?" uuris Tina, vaadates tüübile ootavalt otsa. Ilmselgelt oli neiul plaanis seda täna külastada, kas enda uue sõbraga või ilma on küll Xavieri enda otsustad.

"Põhikool oli täielik hullumaja. Ma olin sel ajal ikka täielik laps. Mitte et ma vahel praegugi lapsikult ei käituks, vaatamata sellele, et saan vaid mõne kuu pärast isaks," rääkis Xavier, kuid taipas alles natuke hiljem, et oli liiga palju rääkinud. Olgugi et Tina talle täitsa meeldis, et pidanud ju kutt ometi talle kohe esimesel päeval oma elulugu jutustama hakkama. Aga juhtub ikka... "Eastside'ile. Sinna on ikka arvestatav teekond. Kuid elab vast üle," arvas noormees. Muidugi kavatses Xav Tinaga lõbustusparki kaasa minna. Mida muud tal praegu teha olekski? Jälle Elizabethiga tülitseda?

"Eks meis kõigis ole see sisemine laps olemas," lausus tüdruk, sest kui keegi näeks tema isa ja teda koos, siis ilmselt arvataks, et Tina paps on küll liiga lapsik, et enda last kasvatada. Kuulnud, et Xavier saab isaks, ei osanud neiu küll alguses midagi öelda, vaid maigutas lihtsalt suud. "Emn... perhaps too many information?" sõnas Tina veidralt naeratades ja õlgu kergitades, "kuigi ee... palju õnne?! Tead ka, kas tuleb poiss või tüdruk?" Õnneks ei olnud siinkohal tegemist inimesega, kes hakkaks Xavieri kuidagi teisiti vaatama või paneks talle kohe mingi sildi külge. Noh, kui on selline olukord, siis on. "Minul pole jalutamise vastu midagi," ütles tüdruk nii muuseas.

"Nii see paraku on," pidi Xavier nõustuma. Pealegi öeldakse, et mehed jäävadki alati lasteks. Xav sai ise ka aru, et ta lobises liiga palju, aga nii jutukate inimestega alatihti juhtubki. "Tänan. Ma ei tea lapse sugu. Otsustasime tüdruksõbraga, et jääme kuni lapse sünnini teadmatusse," rääkis noormees. Lapsele on seni ostetud sellist värvi asju, mis sobivad nii poisile kui ka tüdrukule. "Tore, minul samuti mitte, kuigi oleksime vabalt võinud ka takso võtta," sõnas Xav. Kuna aga ilm oli ilus, ei näinud ta selleks erilist vajadust. Nii saavadki nad kauem omavahel juttu rääkida.

"Siis on ju seda enam, mida oodata. Oled sa üks neist noormeestest, kes tahab, et esimene laps poiss oleka või oled sa noormees, kes leiab, et laps on laps ja vahet ei ole?" uuris Tina, kui jutt juba laste peale läks. Tüdruk üritas juttu mitte liiga isiklikuks Xavieri jaoks ajada. Kui aus olla, siis Tina ise ei ole siiani üldse sellele mõelnud, kas ja kuna ta lapsi tahab. "Oh, sa võid mulle Tree Hilli takso numbri sisse panna," lausus näitsik, urgitsedes enda mobiili taskust välja ning ulatades selle poisile.

"Ma loodan, et ta on lihtsalt terve. Muu pole oluline," vastas Xavier lühidalt. Olenemata soost suhtuks noormees lapsesse ikka ühtemoodi. Vanavanemad aga nunnutaksid ta täielikult ära ning kuhjaks lapse kõikvõimalike kingitustega üle. Juba praegu pakuvad nad erinevaid nimekombinatsioone, kuigi tulevased vanemad pole midagi kindlat veel tõsiselt kaaluma hakanud - sellega on aega küll. Võtnud Tina mobiili vastu, avas noormees kõrvale enda telefoni kontaktide loetelu ning trükkis selle abil näitsiku omasse taksofirma numbri. Kuna tal oli endal auto olemas, juhtus seda väga harva, et Xavil taksot vaja läheks, mistõttu polnud tal number peas. "Aga palun. Ma isegi ei kasutanud võimalust, et endale vastamata kõne teha ja endale nii sinu number hankida," lausus kutt lõbusalt, ulatades mobiili tüdrukule tagasi.

Tina noogutas ja leidis, et eks see ole kõige olulisem, kuigi eks mõned puudega lapsed võivad ka täitsa täisväärtuslikku elu elada. Kui Xavier tema mobiiliga tegeles, kasutas tüdruk juhust ning uuris erinevaid hooneid, kust nad möödusid. "Aga ma tänan. Sa võid enda numbri mulle täitsa mobiili panna, kui sul endal selle vastu midagi pole. Siis ma saan sinuga ühendust võtta, kui mul väga suur jalgpalli isu peaks tulema ja ma ei keela seda vastamata kõnet ka teha," muigas Tina, võtmata mobiili tagasi enda kätte. Olekski tal kontakt kasvõi ühe inimesegagi, kui kodus eriti igavaks peaks minema.

Xavier muigas endamisi, kui Tina keeldus telefoni enda kätte tagasi võtmast. No olgu siis pealegi. "Nagu soovid," kostis tüüp ning salvestas veel ühe numbri näitsiku telefoni - sel korral enda nime all. Samuti tegi ta Tina mobiililt endale ühe vastamata kõne, enne kui selle tüdrukule tagasi andis. Eks ta siis annab teada, kui seltskond järgmist jalgpallimängu plaanima hakkab. Ilmselt saab Tinastki varsti tema pundi täieõiguslik liige - ta oli praegugi sellele juba väga lähedal, kuigi on alles uus nägu, kellest keegi eriti midagi ei tea. "Aga räägi mulle, kuidas sinul kuttidega lood on? Käid kellegagi, pakub keegi huvi? Või sootuks vaba?" proovis Xav teemat endalt kõrvale juhtida ning sellega ka Tina kohta rohkem teada saada. Oli ju näha, et Tinal oleks tema kaaslaste seas lööki küll. Mitte et Xavier nüüd kosjamoori mängima peaks hakkama.

Saanud enda mobiili tagasi, libistas Tina selle pükste taskusse tagasi. Nüüd on vähemalt teada, et tal on võimalik ilusti taksoga koju saada ja vajadusel kellegagi välja minna. "Mina olen täiesti vaba ja vallaline," vastas tüdruk Xavieri küsimusele, kehitades lõbusalt enda õlgu, "ja pole kedagi ka silma piiril." Tema elustiili puhul ei ole see eriti suureks üllatuseks. Pidev kolimine siiski mõjub su igasugustele suhetele. Olgu need siis niisama sõbrad või midagi enamat.