Football - a game or a religion?

"Tõesti?" oli näitsik kergelt üllatunud, "võid mind selles osas valgustada, siis mul ongi, mida õhtul teha." Kui mõelda, et tüdruk elab metsa sees linnast eemal majas, kus kunagi pandi toime mõrv, siis on vist päris lahe seal õhtul õudukat vaadata, kus kõik surma saavad. "Ma ei tea nüüd, kas võtta seda komplimendina või solvuda, aga kuna viimane on pigem nõrkadele, siis mnjh... ma tänan! Ma pean tunnistama, et mul on ka kindlasti mõistuses puudujääke, sest niisama vist kedagi istuma ei jäeta," krimpsutas Tina pisut enda nägu. Vähemalt ei olnud tal seda häbi tunnistada. Ta teadis ju väga hästi, et osalt oli selle põhjuseks lihtsalt vähene koolis käimine ja enda papsi aitamine. Ilmselt sellepärast Neal teda selle raamatu juurest eemale hoiabki. "Tahad või? Ega mul sellise kena näolapi vastu enda mobiilis midagi ei ole. Saangi sulle helistaja pildi ka panna," teatas Tina ning võttis mobiili jälle välja, et tüübist üks pilt klõpsata. "Noh, pooseta nüüd," naeris tüdruk.

"Noh, ma võin need filmid kas sinu poole kaasa võtta või tuled äkki ise mulle külla, kuigi mu vanemad peaksid täna kodus olema," rääkis noormees. Kuna ta elas suures majas, siis poleksi tegelikult vanematest mingit tüli. Pigem häiriksid Xavi need küsimused, mis pärast Tina lahkumist nende suust tulema hakkaksid. Ups. Ta läks vist tõepoolest oma jutuga liiale. Nii juhtub alati, kui Xavier liiga hoogsalt rääkima hakkab ning mõtlemise ära unustab. "Ma ei mõelnud seda üldse halvas mõttes," lausus tüüp kiiresti. "Mis ainetega sul kõige rohkem raskusi on?" uuris Xav järgmisena. Võib-olla saaks ta tüdrukut aidata. Kui just istumajäämine polnud millestki muust põhjustatud. Kuulnud näitsiku vastust, sai Xavier korraliku kõhutäie naerda. Ta võis endast tänasega näitsikule ikka väga edeva mulje jätta. Võtnud ühe totaka poosi sisse, venitas Xav naeratuse kõrvuni ning jäi siis ootama, et tšikk pildi ära teeks.

"Heaaa," naeris neidis poisi ilusa poosetuse peale. Tina vabastas poisi üsna kiiresti sellest eriti lõbusast poosist klõpsates kiirelt pildi ära, kui Xav valmis oli. Kohe läks see ka nooruki helistajapildiks. Nüüd võis Tina enda mobiili küll kindlalt taskusse tagasi panna. "Noh, kui sa mind kohe enda juurde kutsud, siis mul pole selle vastu midagi, aga mingeid probleeme ma sulle su vanematega seoses küll ei soovi tekitada. Me võime seda mõni teinekord ka teha... või siis anna mulle need filmid ja ma vaatan neid kodus üksinda. Tuleks üks õudne õhtu," muigas Tina, kes oli õige pisut üllatunud Xavieri kutses enda juurde. Jah, nad said algusest peale kuidagi sõbralikult läbi, aga kohe esimesel kohtumisel polegi Tina kellegi juurde läinud. "Ära põe. Ma olen enda juuksevärvi kohta väga palju huvitavaid kommentaare saanud. Ma isegi kirjutasin ühe suhteliselt iroonilise ja naljaka laulu enda blondiks olemise kohta," turtsatas tüdruk ja hakkas kergelt naerma - mis kõik ei ole muusikutele inspiratsiooniks. "Mul oleks lihtsam öelda, et hakkama saan ma matemaatikaga, füüsikaga, kunstiajalooga, muusikaga ja kehalisega. Keemiaga oleneb mul kõik teemast," seletas Tina, "kõige raskem hahh... see on nüüd küll irooniline aga inglise keel."

Vabanenud sellest kahtlasest poosist, sai Xav nüüd jälle tema ise olla. Kuigi nooremees oli harjunud aeg-ajalt kaamera ees poseerima, ei kuulunud see kindlasti tema lemmiktegevuste hulka. Korra piilus Xav ise ka näitsiku telefoniekraani, et näha, kuidas klõps välja tuli. Polnudki kõige hullem, mistõttu tõstis ta selle peale püstise pöidla. Hästi tabatud. Kuulanud Tina juttu, mõtles noormees järele. Tõsi, võib-olla ei olnudki see mõte tüdruk kohe enda juurde kutsuda kõige parem. Kui Tina nagunii Tree Hilli jääb, ei ole neil sellega mitte kuskile kiiret. "Äkki tõesti toon sulle need DVD-plaadid ja siis saad järgmisel korral, kui me kokku saame, öelda, mida nendest arvasid," mõtiskles kutt peaaegu omaette, aga siiski piisavalt kõvasti, et tema häält kuulda oleks. "Saan ma seda kunagi kuulda?" tundis noormees huvi. Seda ei tule just tihti ette, et keegi iseendast taolisi laulukesi kirjutaks. Kui Tina väitis, et talle valmistab raskusi inglise keel, oli Xav küll imestunud. Ise oleks ta pakkunud just füüsikat, matemaatikat ja sellist värki. "Kõikidel on ju oma nõrgad ja tugevad kohad. Aga minu jaoks pole inglise keeles küll midagi ületamatult raskelt. Kui tahad, võin sind sügisel sellega aidata," pakkus kutt välja. Muidugi võis tüdruk endale ka tutori muretseda.

"See kõlab nagu üks väga hea plaan," lausus tüdruk heakskiitvalt. Loodetavasti ei jää tüübile nüüd mulje, et Tina ei soovi Xavieriga lihtsalt koos aega veeta ja seega vaatab ta filme parema meelega üksinda. See lihtsalt ei oleks tõsi. "Võib-olla," kehitas neiu enda õlgu, sest ta tõesti ei osanud sellele kindlalt vastata. Ta ei olnud väga selline inimene, kes teistele enda laule esitaks, aga samas oli ta ennast Glee'sse kirja pannud. "Mul sellel aastal inglise keelt ei ole. Pean sellega viimasel aastal pusima hakkama. Mul on sellel aastal ee... keemia, ühiskond, geograafia, saksa keel ja kehaline kasvatus. Tore oleks, kui sa mind häda korral ühiskonna, geograafia ja saksa keelega aidata saaksid," seletas näitsik. Samas eks inglise keelt läheb igas aines vaja. Las enne hakkab kool pihta ja siis võib Tina muretsema hakata.

"Selge, nii teemegi," noogutas Xavier näitsiku sõnadega kaasa. Ta oli kindel, et see aeg, mil nad kahekesi või koos pundiga filmiõhtu teevad, ei jää kaugele. See "võib-olla" ei kõlanud just paljulubavalt, kuid Xav otsustas, et ei hakka praegu tüdrukut rohkem pinnima. Võib-olla kunagi tulevikus, kui nad rohkem omavahel suhelnud on. Mõni asi on liiga isiklik, et seda kohe mingi esimese juhututtavaga jagama hakata. Hea seegi, et Tina tänavusel aastal inglise keelega maadlema ei pidanud, mistõttu on tal ehk lihtsam. "Pole probleemi. Kui midagi on, siis võid julgelt küsida," sõnas kutt. Need ained, mida Tina nimetas, ei tohiks küll Xavil üle jõu käia. Vahepeal oli aga vaateratas oma tiiru ära teinud ning inimesed said vaikselt atraktsioonilt lahkuma hakata.

Tore, et tüdrukul juba mingid plaanid tulevad, siis ei pea ta mõne aja pärast lihtsalt kodus istuma, sest linnas pole midagi kellegagi teha. "Kas sa annad need plaadid mulle juba täna või...?" jättis näitsik küsimuse õhku rippuma. See lihtsalt jäi Tinale arusaamatuks. Oleneb muidugi, kui kaugel noormees üldse elab. "Jätan meelde, aga ise oled siis süüdi, kui endale üha lauajalast õpilase saad, kes midagi ei mõhka," muigas Tina kahjurõõmsalt ning ronis siis atraktsioonilt maha. See oli lahe ja vaade oli kindlasti seda piletihinda väärt. Neiul ei oleks olnud isegi kahju natuke rohkem maksta. "Tead, enne kui me lahkume, võiksime kuskil sellise atraktsiooni peal täpsust katsetada, kust midagi võita saab... mälestuseks," täpsustas Tina ning hakkas rahva sees edasi jalutama.

"Kui sa tahad neid juba täna, siis miks mitte, aga võib ka kunagi hiljem. Lähipäevadel näiteks. Aega mul praegu on," pakkus Xavi näitsikule valikuvõimalust. Muidu ei olnud siit tema koduni üldse nii pikk maa, kui seda võrrelda teega, mille nad pargist siia kõndimiseks läbima pidid. "Väljakutsed mulle üldiselt meeldivad," teatas Xav, kui kuulis, kuidas Tina end lauajalaks nimetas. Miskipärast arvas ta, et tüdruk liialdab ning tegelikkuses pole asi nii hull midagi. Natukese aja pärast olid mõlemad juba vaaterattalt lahkunud ning hakkasid edasi jalutama. Kui Tina talle oma mõttest rääkis, noogutas kutt nõustumise märgiks. "Miks ka mitte, kuigi ma ei tea, missugused sinu suhted selliste täpsusmängudega on. Eks saab näha."

"Olgu, eks ma siis võtan sinuga ühendust, kui mul õudukate järele suur isu peaks tulema," lausus Tina, kellel oli ju noormehe number nüüd täiesti olemas. Pealegi võiks neidis varsti kodu poole ka minema hakata, sest sinna on ka täitsa korralik jalutuskäik. "Tore. Ses tuleb ainult kasuks," muigas tüdruk ning vaatas uurivalt ringi, otsides mõnda atraktsiooni, mis ei oleks väga keeruline ja millega ta hakkama ka saaks. Õhupallide lõhkumine nooltega ei tundunud väga ahvatlev nagu ka relvaga täpsuslaskmine. Hmm... aga traditsiooniline plekkpurkide laiali viskamine tundus täitsa normaalne. "Hoia mulle nüüd pöialt," teatas tüdruk, sammudes enda välja valitud leti juurde. Teenindaja müüs talle pileti ning seletas põgusatl reegleid, mis ei olnud sugugi rasked. "Sa parem soovi, et ma võidaksin, sest ma ei lahku siit enne," lisas Tina, enne kui esimese palli lendu lasi. See viskas paigast vaid kõike ülemise purgi, jättes teised endiselt püsti. Teine pall lendas hoopis pärapõrgusse, pannes Tina naerma. Kolmandaga keskendus ta natuke rohkem ning nägi isegi vahelduseks tõsine välja. See lendas kenasti vastu kõige alumist keskmist purki ja lennutas kogu torni uppi. "Hah, vot see on tase," naeris Tina ja valis endale auhinnaks ühe paraja suurusega Tweety.

"Ära kell kolm öösel helista, sest siis ma suure tõenäosusega magan," muigas Xav. Olgu, suvel juhtus vahel seda ka, et kutt isegi kauem üleval oli, aga tavaliselt läks ta magama nii ühe-kahe ajal. Edasi hakkasid nad otsima kohta, kus mäng ära teha. Varsti jõuti ühe leti juurde, kus pidi plekkpurke palliga pikali loopima. "Kui sulle isegi jalgpall probleemiks ei ole, siis vaevalt selle mänguga teisiti läheks," püsis kutt positiivsena. Justkui tema sõnade kinnituseks saigi Tina pärast viimast katset kõik purgid pikali. See oli igatahes hästi sihitud. "No näed, polnudki nii ületamatu," kommenteeris noormees, kui Tina oma mänguasja kätte sai. Xav otsustas, et ise ta sel korral proovima ei hakka.

"Jätan meelde, kuigi ma olen üsna kindel, et kell kolm öösel olen ma ise paras laip," turtsatas Tina. Pealegi ei ole ta unisena kõige lõbusam inimene. Selle on tema paps juba ammu selgeks saanud, et hommikuti tasub lasta neiul omaette olla. "Aga nüüd ma ei teagi, kas sa lähed koju või mis me teeme," uuris tüdruk, sest kell ei olnud iseenesest palju, aga väga hilja ei tahtnud ta ka koju jõuda. Uues kandis võib veel ära ka eksida. Oodates noormehe vastust, jalutas Tina lõbustuspargivärava juurde, et sealt välja saada. Rohkem atraktsioone teda väga ei tõmmanud. Noh, ameerika mäed on muidugi ka tore asi, aga ega lõbustuspark siit ära ei kao. Neiul on nüüd terve aasta aega seda külastada.

"Mina ei ole tavaliselt eriline öökull, aga hommikul tõusen varem kui paljud teised minuealised," sõnas Xav. Ta ju pidi millegi arvelt selle aja võtma, et oma eratreeneri käe all korvpalli harjutada. Mitte et ta iga päev treeniks, aga ka vabadel päevadel ei armastanud kutt kaua voodis lesida. "Oleneb, mida sina teha tahaksid, sest minul peale kojumineku tänaseks enam muid plaane ei ole, kuid seda on võimalik edasi lükata," kehitas noormees õlgu. Keegi teda praegu just taga ei otsinud, aga Xavier ei teadnud, kas Tinaga on sama lugu. Varsti jalutati juba koos väravast välja, jättes lõbustuspargi ja sealsed atraktsioonid järgmist külastust ootama.

Tina võis selliste sõnade peale ainult turtsatuse kuuldavale tuua, sest tema ja varajased ärkamised nüüd küll sõbrad ei olnud. Ta on alati koolis see, kes esimese tunni ajal veel enda und tasa teeb. "Ma võin su siis koju ära saata ja kui sa mulle õige suuna kätte annad, siis jõuan ma loodetavasti ka ise õhtuks koju," pakkus näitsik õlgu kehitades. Ta silmitses mänguasja, mille ta endale täna võitnud oli ning võttis ta siis endale kaenlasse nagu pisikese lapse.

"Kas ma kuulsin õigesti, et sa tahad mind koju saata?" tõi Xavier kuuldavale turtsatuse. Peaks ju vastupidi olema, kuna noormees on selles linnas ikka tunduvalt kauem elanud ning pealegi oli täna hoopis tema ülesanne teejuhti mängida. "Kui sa mulle oma aadressi ütled, võin su ise koju saata. Siis pole ohtu, et sa ära eksisid," arvas kutt. Kui see koht peakski väga kaugel olema, võib ta ju vabalt takso tellida. Väga ebaviiskas oleks temast oma värske tuttav lihtsalt linna peale ekslema jätta.

"Mhm, väga õigesti," noogutas tüdruk naerdes, "asi on selles et... esiteks ma ei teagi enda aadressi. Ma elan linnast väljas metsa sees vanas vesiveski hoones. Seega on mul ju mõttekam sind ära saata ja seejärel ise koju minna, sest sina elad ju linnas, õigus?" Tina vaatas Xavierile küsivalt otsa, jalutades samal ajal rahulikult edasi ükskõik, mis suund neil ka ees ei oleks. "Muidugi kui sul ei ole midagi ülipika matka vastu ja siis üksi tagasi tulemise vastu, siis võid ju dežentelmeni mängida ja mind koju saata," kehitas tüdruk mõtlikult õlgu.