If today was our last day

Kosutav vaheaeg läbi, ei olnud Helena ikkagi tollel esmaspäeval koolis, sest tal oli lauluvõistlus. Ta esitas Hall Of Fame'i ning andis endast parima, mis lõpuks viis neiu ka üle pika aja võiduni. See oli üks parimatest asjadest, mis juhtuda sai. Lisaks sellele oli võistlust vaatamas üks produtsent, kes tüdruku esitusest nii vaimustuses oli, et ta Los Anglesse stuudiosse kutsus ning kahtlemata võttis Helena pakkumise vastu. See tähendas seda, et tuleb ette teha nii palju töid, kui saab, pakkida asjad ja nädala pärast juba L.A-sse lennata. Nii palju, kui neiu teab, peaks ta vähemalt Colini stuudio avamise ajaks tagasi olema ja kuna ta teadis, kui tähtis see üritus noormehele on, ei tahtnudki ta sealt puududa. Nende mõlema unistused hakkavad ju lõpuks ometi teoks saama. Koolist sai Helena täna õnneks varem ära ning ta ajas seal ka paar asja korda - nimelt otsustas Marie loobuda Tutori kohast, kuna on suur tõenäosus, et ta ikkagi jääb maha ning tuleb palju järgi õppida. Selle kõrvalt aga Tutor ilmselt olla ei jõua ja end nii lõhki rebida ka ei saa. Niisiis tagastas Marie oma võtme, kuigi see tutoriaeg oli ka tore.

Pärast tundide lõppu oli Helena tulnud kaubanduskeskusesse ilusalongi, et oma juustega üht-teist teha ning oma soengut veidi värvikamaks muuta. Niisiis olid nüüd tema pikkades mustades juustes mõned heledad salgud, mis rohkem küll alumistesse juustesse jäid, ent sellegipoolest üsna nähtavad olid. Väljunud juuksurisalongist, imetles neiu veel oma uut soengut ning heatujuliselt naerdes jalutas ta siis lillepoodi, kust nalja pärast omale ühe tulbi ostis. Nagu ta neid lilli (ning õnnitlusi ja kallistusi) eile juba palju ei saanud. Helenal tekkis lausa raskuski nende ärapanemisega, kui ta lõpuks pärast võistlust koju jõudis. Jõudnud lilleõie eest ära maksta, helises Marie käekotis telefon ja neiu otsis selle ruttu välja. Selge, Colin. "Jah, kuuldaval," vastas neiu telefonile. "Ma olen hetkel...lillepoes. Ära küsi, mida ma seal teen, ma lihtsalt otsin sealt seda kevadet, mis kuidagi tulla ei taha ja imetlen neid ilusaid lilli." Täna oli ilm muidugi võrdlemisi soe ja isegi päike paistis, kuigi hommikul oli veel täitsa krõbe pakane. No näitab see kevad ka ikka nägu. Rääkinud veel tükk aega telefoniga, lubas Helena noormeest lillepoe juures oodata, lisades veel, et ta kaamerat ei unustaks, ja niimoodi väljuski ta, käes üks ilus punane tulbiõis, lillepoest ning istus selle juures olevale pingile. Ta kandis kitsaid siniseid teksasid ning ühte hallikat kootud kampsunit, mille peal oli hallikas mantel. Peas oli tüdrukul valge kootud müts ja käes hallid sõrmedeta kindad, kaelas aga roosa sall.

Outfit:

SPOILER: Click to show

OT: Für Colin

Colin astus kaubanduskeskusesse sisse ning võttis loogika põhjal enda suuna sinna, kus asus lillepood. Väga kaugele Helena ilmselt liikunud ei ole ja kui on, eks siis tuleb tüdrukule helistada. Ta ei pianud neidu kuigi kaua ootama, sest too istus täitsa lillepoe lähedal pingil. Jõudnud Helanani, vajutas Colin tema pealaele ühe suudluse ning maandus siis tema kõrvale pingile. "Hei," lausus noormees, "mis sa siis ära ostsid endale?" Tüüp asetas enda ühe käe pingi seljatoe äärele neiu taha ning vaatas talle enda siniste silmadega otsa.

Helena istus lihtsalt pingil, näol eriti õnnelik ilme. Noh, ta oligi õnnelik ega kartnud seda näidata. Ta nuusutas veel hetke ka oma tulpi, mida käes hoidis. Mõnus lõhn. Hakkaks sellised juba enda aias ka kasvama. Lasknud oma pilgu hetkeks rändama, nägi ta juba kallist noormeest lähenemas ning neiu silmad lõid särama. "Oled sa ikka kiire," muigas näitsik, kui musi pealaele sai. "Tead, kallis, ma ei suutnud vastu panna sellele, et osta endale ka üks lilleõis, kuigi eile sain ma neid nii palju, et mul ei olnud neid kodus kuskile pannagi...ja siis käisin juuksuris," vastas neidis muiates ning heitis hetkeks pilgu tulbile, mida ta käes hoidis. Huvitav, kas mees oma tüdruku juuste juures märkas midagi teistsugust? "Ja ma arvan, et ma unustasin midagi," lisas ta kavala muigega ning vajutas oma huuled tüübi omadele ja suudles teda pikalt. "Noh, istume siin või...liigume ka kuskile?" uuris neidis ja vaatas Colinile otsa.

"Edev, naine on edev lihtsalt," muigas noormees, "ja mida sa õige enda juustega teinud oled? Eelmine polnud küllalt hea enam?" Colin mõõtis tüdruku uut soengut ning leidis, et see on täitsa huvitav, kuigi pisut harjumatu veel. Eks ta võtab mõne päeva aega. "Ainult ühe lille pärast tulidki poodi?" kergitas tüüp küsivalt enda kulme, kuid ei saanudki sellele vastust, kuna Helena otsustas talle hoopis ühe suudluse anda, mis eriti pikaks venis. "Ma ei tea, kuhu sa minna tahad või mida sa üldse teha tahad?" laiutas mees enda käsi.

"Mina ja edev?" naeris Helena. Vot sellist asja kuuleb tüdruk küll alles esimest korda. Või nüüd siis edev. "Mitte seda," vastas neiu Colini küsimusele. "Ma tahtsin sellele lihtsalt rohkem...no tead küll...värvi anda. Ja noh, eks iga naine tahab ju ilus olla," selgitas ta. "Noh...tavaliselt mehed ju ise imestavad, miks naised end kogu aeg nii üles peavad lööma," naeris tüdruk. Mitte, et ta ise end eriti üles oleks täna löönud. Lihtsalt mõned heledad salgud mustades juustes ja kerge meik. "Tegelikult ma üldse ei mõelnudki omale lille osta, vaid lihtsalt juuksuri juures ära käia," vastas Helena Colini küsimusele, mis enne vastuseta jäi. "Aga kuna lillepood on siin lähedal ja see hetkel nii kutsuv tundus, siis astusin ikka läbi ja see, et ma ise omale ühe õie ostsin, oligi lihtsalt hetkeline mõte. Täpselt nagu see, kui sa mulle ahvipärdiku ostsid," selgitas näitsik. See pärdik on nüüd ilusti Helena voodil koos tema kaisukaruga ja mõnikord Helenal öösiti kaisuski. Kindlasti võtab tüdruk ta ka L.A-sse kaasa, sest alati, kui ta seda pehmet loomakest vaatab, mõtleb ta Colinile. "Noh, alustuseks...oled sa proovinud külmutatud jogurtit?" küsis Helena, kui eemal külmutatud jogurti letti nägi. "Minu kulul," lisas ta nagu muuseas.

"Tunnista, et iga artist, kes esineb on mingil määral edev ja ega see siis kohe negatiivne pole, kui sa seda muidugi mõõdukalt oled," lausus Colin õlgu kehitades. Tavaline inimene ei roniks niisama lavale ja kui ronikski, siis ei naudiks ta seda kohe kindlasti. "Enne siis ei olnud ilus?" küsis noormees pead raputades. Saa nendest naistest nüüd aru. Selle lille jutu peale mees lihtsalt noogutas kaasa. Noh, kui oli tuju, siis oli. Spontaansus on ka tore vahepeal. "Ikka olen," sõnas Jeff, "kui sa nii väga enda raha tahad raisata, siis ega mina selle vastu ei ole." Noormees ajas ennast pingilt püsti ning ootas ka Helena ära, enne kui liikuma hakkas.

Colini sõnade peale Helena muigas ning raputas pead. "You got me," lausus neidis. Noh, ju ta siis natuke edev ikka oli, aga ainult natuke. Colinile ta igatahes vastu vaielda enam ei osanud, sest mees oli tal just suu kinni pannud. Head argumendid mõnel. "Sellele küsimusele ma nii hästi vastata ei oska, aga ma kahtlen, et sa inetu tüdrukuga käima oleksid hakanud," vastas Helena kergelt naerdes ning ajas end samuti pingilt püsti, et siis külmutatud jogurti leti juurde minna. Ta vaatas täidiseid ning mõtles siis, kuni otsustas, et tema tahab maasikajogurtit ananassitükkidega. "Millist sa tahad?" küsis ta Colinilt. "Valijogurt ja täidis."

Colin muigas kergelt. Tal ei olnud plaanis neiule kuidagi ära teha, aga juhtus noh. "Näita mulle mõnda koledat tüdrukut palun. Mina tea küll, et kuskil maailmas mõni tüdruk kohe oleks," lausus noormees. Igas inimeses on ilu. Natuke totter on jagada inimesi ilusateks ja koledateks. Fotograafina teab tüüp ju suurepäraselt, et igast inimesest on võimalik suurepäraseid pilte saada. Ja suurepäraste piltide peal ei saa olla koeldaid inimesi, mis tähendab, et koledaid inimesi pole olemas. "Ma võtan banaanijogurti kiivi- ja maasikatükkidega," sõnas Colin.

See ei olnudki nii mõeldud, nagu jagakski Helena inimesed ilusateks ja koledateks. See oli nagu niisama lihtsalt öeldud. "Okei, sorry, ma ei näe ühtegi," muigas Helena. "So...next argument invalid." Ja siit tuli välja, et Helena sai juba teist korda oma kutilt ära, mis tüdrukule lihtsalt nii naljakas tundus. Öelnud jogurtileti taga olevale neiule oma tellimused, ootas Helena natuke, kuni kaks topsi ja lusikad kätte sai ning ulatas ühe Colinile, silmad noormehel. "Mis sa täna snowtubingust arvad?" uuris tüdruk. Saab siis natukene seal olla ja pärast veel pildistada ka. Ilm oli ju ilus ning ega Helena asjata noormehele meelde ei tuletanud, et ta kaamera kaasa võtaks. Hiljem võib veel neiu juurde minna ning siis saab Helena Colinile uudist ka rääkida ja lihtsalt õhtu temaga veeta veel enne, kui L.A-sse põrutab.

Colin võttis enda topsi kätte ning vaatas tüdrukule otsa. "Sa tahad tõesti snowtubingusse minna?" küsis noormees üle, võttes topsist lusika välja. See asus kindlasti kuskil linnast väljas ja siis oli vaja jälle sõita. "Sa midagi rahulikumat ei taha teha? Mõni siin vanainimene juba," muigas Colin ning võttis jogurtist enda esimese suutäie, püüdes lusikale ka ühe kiivitükikese.

Helena võttis enda topsikesest samuti ühe ampsu, saades lusikale ka mõned ananassitükikesed. Kahtlemata oli tüdruku arust külmutatud jogurt parem kui jäätis ning see lausa sulas suus. "Sina ja vana?" turtsatas Helena, mõõtes oma pilguga veel Colinit. "Ma ei näe ühtegi halli karva või siis oled oma vanuse kohta ikka uskumatult hästi säilinud," lausus näitsik lõbusalt, kui oma jogurtist järgmise ampsu võttis. Tal oli liiga hea tuju. "Aga austades sinu soovi, mu kallis, siis minu mõte on see, et olemegi looduslapsed ja lähme kuhugi ilusasse kohta ja pärast minu juurde," arvas Helena. Tree Hillis ikka on mõni selline koht ka, kuigi neiu tervet linna läbi pole käinud. Pealegi polnud tüdrukul täna kedagi kodus, sest isa oli tööl, Sam jälle New Yorgis ja ema kuskil spaas. Siis võiks kaminasse tule teha ja lihtsalt mõnusalt soojas olla pärast. Vaataks ehk mõnda filmigi ja naudiks teineteise seltskonda. "Või noh...kui sul just mõnda muud mõtet ei ole," lisas ta, kuigi oli mehe jutust aru saanud, et ta ei viitsi linnast välja sõita.

"Ma olen lihtsalt hästi säilinud," muigas noormees ning jalutas tüdrukuga koos läbi kaubanduskeskuse. "Kus on Tree Hillis ilus koht? Rand?" uuris Colin, mis Helenal täpsemalt peas ringi liikus. Temal endale küll mingeid erilisi ideid ei olnud, aga linnast välja ta tõesti minna ei viitsinud. Võibolla mõnel teisel korral.

"Mida ma arvasingi," muigas Helena, kui oma sõnadele kinnitust sai. No nii vana see mees ju ka ometi ei olnud, aga jah, kuradi hea nägi ta välja küll. Helena sõi läbi kaubanduskeskuse jalutades oma külmutatud jogurtit ning heitis aeg-ajalt ka pilke Colinile, kui noormehe küsimust kuulis. Rannas on juba käidud. "See ka," lausus Helena ja vaatas noormehele otsa. "Aga ma tean veel ühte ilusat kohta, mis jääb üsna jõe äärde. See ei ole päris Wilmingtoni sillal, aga väga lähedal," rääkis näitsik. Jäi küll rohkem Westside'i poole metsatuka sisse, aga see oli omamoodi maagiline. Praegu võib see veel eriti ilus olla, kui päike jõel sillerdab. Suurepärane koht pildistamiseks.

"Lähme siis sinna. Pääseb sinna autoga ligi?" uuris Colin, sest tal ei olnud õrna aimugi, millest tüdruk räägib. Ju ta ei ole siis veel sinna jõudnud. Noormees vaatas enda ette, et ta kellelegi otsa ei jalutaks ning nõutis samal ajal jogurtit, mis tekitas pisut jaheda tunde. Nagu sööks jäätist. Eks ta tegelikult sellele üsna sarnane oligi.

"Kui sa ei karda lume all olevaid puujuurikaid ja praegu päikese käes sulavaid märgi jäälombikesi, siis peaks pääsema küll, sest see jääb üsnagi ühe väiksema metsatuka sisse," rääkis Helena. Ilmselt natuke raputab, kui Colin sinna üldse autoga sõita julgeb, aga muidu väga hea koht. Suvel suurepärane telkimiseks ja lihtsalt lõkke ääres chillimiseks. "Võin kaardilugeja olla, kui vaja," pakkus näitsik muiates. Jogurt oli tõesti jäätisele väga lähedane, kuid Helena arvates isegi parem kui jäätis, kuigi natuke väiksema topsi sees. Vahetevahel on ikka hea sellega maiustada.