If today was our last day

"Aga mis mulle selle jõe juures meeldib, on see, et vesi tundub nii puhas," lausus Helena. Kindlasti puhtam kui ookeanis. Kui Helena peaks valima ookeani ja selle jõe vahel, siis ilmselgelt valiks ta selle jõe, kuigi ookean on põhiliselt maja juures ning saab sealgi suvel ujumas käidud. "Mhm," noogutas Helena, kui Colin väga üllatunud oli. "Me Samiga oleme vähemalt saanud siit küll ja siis pärast lõkkel küpsetatud kala on väga hea," rääkis neiu. See oli küll oma mitu suve tagasi, aga ehk on võimalik siit praegugi midagi saada.

"Kas tead, et kui vees on konnad, siis on vesi puhas, sest konnad ei ela musta veega veekogus. Eriti rohelised konnad," lausuc Colin nii muuseas kui see talle meenus. Kuskilt ta seda kunagi kuulis. Võimalik, et enda emalt. "Noh, küll me ka siis mõne üles suudame leida vast," muigas noormees. Tema sinised silmad jälgisid päikeses käes sillerdavat jõge. Kena oli.

Helena kuulas Colini juttu ning jäi hetkeks ikka väga üllatunud ilmel noormeest vaatama, kuni lõpuks naerma turtsatas. Tema kuuleb sellist asja küll esimest korda. "Tõesti?" imestas neiu. "Ma ei ole seda varem kuulnudki." Vot, kui huvitav. "Aga praegu, noh veel talvel vaevalt mõni konn sealt jääaugust välja hüppab, teeb krooksu ja siis on nagu hello," muigas Helena. Muidugi pole see aeg enam kaugel, sest kevad on teadagi aeg, kui konnad paljunevad ka. Ehk tekib võimalus veel mõnda kullestki näha. "Eks see kalapüük ole omamoodi õnnemäng," muigas Helena. "Kui sul veab, siis saad ka. Noh, mina pole kunagi näiteks loteriiga võitnud."

"Vot siis midagi uut sulle jah. Neiu, kas sa oled bioloogis tunnist poppi pannud või - konnad on talvel muda sees veekogu põhjas. Loomulikult ei ulbi nad kuskil jääaugus," muigas Colin. Mingi aeg hakkavad nad muidugi liikuma, aga selleni on veel natuke aega ikka. Vesi peab soojemaks minema ja jää peab ära sulama. "Seda küll jah," noogutas mees, "sa ei ole tõesti mitte kunagi loteriiga võitnud? Isegi mitte paari senti?" Mingeid minisummasid on Colin küll saanud.

Kuulnud neid sõnu, ei suutnud Helena enam kuidagi naeru tagasi hoida ja hakkas lihtsalt naerma. "Jah, ma tean seda, aga nad on seal praegu veel ka edasi," rääkis Helena. Veidi külm on hetkel tõesti selleks, et nad saaksid välja tulla. Vaevalt keegi mõnda elusat konna talvel jäätunud vee peal rõõmsalt hüppamas näeb. "Paar senti küll, aga dollarit päris mitte," vastas Helena. "Ma lihtsalt ei ole seda paari senti nii väga võiduks lugenud." Palju ta üldse neid loteriipileteidki ostab? Nooremana sai neid küll ostetud, aga praegu enam mitte. "Ja sul on siis lucky hand?" küsis neiu muiates, silmad Colinil.

"Isegi üks sent on võit. Mõnel inimesel pole sedagi," lausus noormees. Colin mõtles hetke ning raputas siis pead. "Mitte täitsa, aga ühtteist olen ikka saanud," sõnas noormees. Mõnes asjas oli õnne, aga mõnes mitte. Kõik oli suhteline. "Kaugele me jalutame?" küsis ta, vaadates Helenale otsa ja seejärel auto poole, mis kaugemal seisis. Kui nad väga kaugele lähevad, siis oleks vist mõtekam auto nii igaksjuhuks lukku panna.

"Aga mida sellega peale hakata, kui ühe sendi eest midagi just osta ei saa?" esitas Helena küsimuse. See oli pigem kui kõva häälega mõtlemine, aga siiski oli huvitav. Kodutuid see üks sent vaevalt kuidagi aitab, kui nad ei leia just pudeleid või midagi, mida ära viia, et natuke juurde saada ja omale toitu või midagi leida. "Tead, see meie jutuajamine lihtsalt tekitab tahtmist Just My Luck uuesti ära vaadata," muigas Helena. Ta vaatas seda nii ammu, aga tore film oli küll. Nalja sai ka piisavalt. "Kaugele sa minuga jalutada viitsid?" vastas neiu omakorda küsimusega. Väga kaugele nad enam niikunii minna ei saa, sest siis tulekski ring peale ja nad võivad veel sillani välja jõuda.

"Kogud kuni saad mitu ühte senti ja lõpuks midagi osta saad," lausus Colin enda arvates vägagi loogilise vastuse. Mõnikord võib just seda ühte senti vaja minna ja siis ei ole. "Sa räägid kogu aeg sellest filmist, kas ta oli siis tõesti nii hea või?" küsis noormees. Tema teada oli see üsna lihtne Disney film, kus pidavat kindlasti ka armastus sees olema ja otse loomulikult õnnelik lõpp nagu enamikus filmides. "Ma ei tea...tagasi peab ka lihtsalt veel jalutama," kehitas tüüp enda õlgu.

"Makes sense," noogutas Helena Colini loogilise vastuse peale. Jah, siis oleks ilmselt midagi, mida oma kassasse panna. Helenal oli kunagi nooremana selline asi täitsa olemas, aga mitte enam. Ta kogus selle täis ja ostis siis omale jalgratta, millega praegugi täitsa kenasti sõita saab. Kahjuks ei sõida neiu sellega talvel, vaid ootab suve. "Jah, see oli väga hea film," vastas Helena. Võib-olla Colini jaoks ei olnudki see midagi erilist, aga Helena jaoks ilmselt klassika. "Noh, kui me veel edasi lähme, siis meil tuleks lihtsalt ring peale ja me jõuaks otsapidi sillale," rääkis näitsik. "Aga samas võime minu juurde ka minna." Kõht hakkaski vaikselt tühjaks minema ja enne lahkumist oli Lana söögi valmis teinud. Saab seda ka siis soojendada.

"Lähme siis tagasi," lausus noormees ning keeras ringi, oodates neiu ka ilusti ära, et vaikselt tagasi kõndida. "Ja mis me seal sinu juures tegema hakkame?" uuris Colin. Vaatavadki seda sama filmi või chillivad niisama. Noormees kohendas natuke kaamerat ning pööras enda pilgu seejärel Helenale.

Helena noogutas ning järgnes Colinile. Oli ka aeg hakata tagasi minema, sest päike oli juba madalamal. Mis see kell üldse olla võis? Viis? Tundub, et mõned tunnid veel ja päike loojub. "Eks vaatab seda," vastas Helena. "Kõigepealt tahaks igatahes süüa ja nii palju, kui ma tean, on ema midagi valmis teinud ja me saame selle soojaks lasta." Arvatavasti pole Helena ainus, kellel kõht tühi on. Siis tõesti ehk chillib, kuigi filmi laseks Helena Colinil endal valida, kui filmivaatamiseks läheb. Ei taha teist selle Disney filmiga siis piinata. Ja noh Helena pidi muidugi veel kitarri ka mängima ja eks seda tõesti näha ole, mis veel teha saab.

"Okei," noogutas noormees ja pani kaamera tööle, et veel mõned pildid klõpsata selle aja jooksul, kui nad autoni jõuavad. Avanud Helenale ukse, lasi ta tüdruku sisse ning läks siis ise enda kohale. Ta pani kaamera ilusti tagasi oma kohale ning alles siis lükkas autole hääled sisse. Et siis tüdruku juurde nüüd. Colin vaatas koha peal ringi ning hakkas manööverdama, et enda sõiduk ringi keerata. Saanud sellega hakkama, sõitis noormees tuldud teed tagasi.

OT: Kas teeme teemat veel edasi või lõpetame ära?

OT: Edasi

Jõudnud lõpuks autoni, istus Helena sisse ning tõmbas turvavöö peale. Ta heitis sellele ilusale kohale veel viimase pilgu, kuni nad sealt lihtsalt ära sõitsid. "Noh, nüüd tead vähemalt mu salajast nii-öelda peidupaika," lausus tüdruk muiates ning viis oma hallikassinised silmad Colinile. "On sul ka mõni koht, kus sa end vahetevahel maailma eest peidad...peale sinu mõnusalt hubase toa?" uuris neiu lõbusalt. Sulaks lumi ära, saaks sinna tagasi minna ja siis oleks mõnusamgi, kui seal kõik roheline on. "Aga muidu ma olen täna üksi kodus...või noh, Sissy on ka, aga üldiselt on terve see suur maja meie kahe päralt," rääkis näitsik, kulm kergelt kerkimas.

"Ma olen siin linnas veel liiga vähe aega olnud, et mul selline koht oleks," lausus noormees. Hetkel oli tema kindluseks kas tema magamistuba või stuudio, sest nendes kahes kohas veetis ta kõige rohkem aega. "Mm," noogutas Colin näitsiku uudise peale, hoides pilku teel. Ta keeras nad ilusti siledale ja hooldatud teele tagasi ning võttis suuna Helena maja juurde.

"Nojah, sul on veel, mida avastada," kehitas Helena õlgu. Ühte kohta mees nüüd teab, aga jõuab veel näha, kui rohkem linnas ringi liigub. Nagu tavaliselt, hoidis Helena sõidu ajal pilku enamasti Colinil. Talle lihtsalt meeldis meest vahepeal ka niisama vaadata. "Ma arvan, et mul hakkab L.A-ga alguses üsna samamoodi olema," muigas tüdruk. "Loodan, et juba esimesel päeval kuhugi ära ei eksi." See hirm oli alati olemas, kui Helena läks mingisse uude kohta, aga seekord veel ilma ühegi tuttavata. Põhiliselt ihuüksi, kuigi hotelli saabumisest järgmisel päeval tullakse talle vastu ja juhatatakse stuudiosse.