If today was our last day

"Noh, eks ma vaatan, kui kohale jõuame. Ei ole mõtet autot niisama lõhkuda," lausus Colin ning astus keskuse ustest välja. Õues oli küll päikese poolest soe, aga õhk oli siiski kevadiselt külm ja kergelt tuuline. See on see ookeani äärne väikelinn. "Eks sa natuke pead mind nagu nii juhendama," sõnas noormees, otsides silmadega enda autot. See on see, kui sa suudad ära unustada, kuhu sa enda sõiduki parkisid. Siiski suutis Colin enda auto üles leida ja ühe kiire nupuvajutusega avanesid kõik uksed.

"Äkki joppab ja leiab siis lagedama ala seal lähedal, kuhu auto jätta," arvas Helena. Mingi selline lagedam ja tasasem koht peaks seal igatahes olema küll, aga päris silla juurde jätta jääks ilmselt natukene kaugeks. Kaubanduskeskusest välja jõudes tundis Helena sooje päikesekiiri oma nägu paitamas ning kerget jahedat tuuleiili, mis tüdruku pikad juuksed kergelt lehvima pani. Mõnus ilm oli ikka. Jogurtitops oli ka nüüdseks juba tühjaks saanud ning lendas enne parklasse jõudmist keskuse kõrval olevasse prügikasti. "Juhendan hea meelega," naeratas Helena. "Arendangi enda orienteerumis- ja kaardilugemisoskust ka," lisas tüdruk muiates. Mitte, et ta selles nii lootusetu oleks olnud. Kui ta ikka käinud on mõnes kohas varem, siis oskab juhendada küll. Natuke aega otsimist ning jõutigi pruunika Toyota Rav4, kuhu Helena sisse istus ning turvavöö peale tõmbas. "Ma loodan, et siin on sellele ilusale kevadlillele ka kohta, ma kardan, et armatuurlaual kärbub juba õhtuks ära," muigas näitsik, lastes hetke oma pilgul autos rännata.

"Ma arvan, et mul ei ole siin eriti midagi, kuhu seda lille panna," sõnas Colin, tõmmates endale turvavöö peale ning surudes võtmed süütesse. Peagi hakkas auto käima ning raadio läks kohe tööle. Keeranud selle natuke vaiksemaks, vaatas ka Colin autos ringi. "Pane lihtsalt taha siis. Seal ei ole vähemalt pideva päikese käes," pakkus poiss ning hakkas parklast välja sõitma. Natuke sõelumist oli, aga peagi oli ta kindlalt tänaval, vaadates küsivalt Helenale otsa - kuhu nüüd?

Helena ei näinud samuti kohta, kuhu selle ilusa punase tulbi võiks panna, aga okei siis, peaasi, et liigse päikese käes ei oleks. Tagumine iste tundus tõesti hetkel hea koht ja nii viskaski Helena kergelt lille sinna. Seal ei juhtu vast midagi ja pärast neiu juurde jõudes saab tulbi kohe vette teiste lillede juurde panna. "Oh," sõnas Helena, kui oma kallima küsivat pilku märkas. "Võta esialgu suund Westside'ile, aga enne Wilmingtoni silda pööra paremale," juhendas neidis Colinit.

"Okeeei," venitas noormees ja hakkas mööda erinevaid tänavaid edasi sõitma. Ta kruttis natuke raadiojaamu, kuni viimaks ühe leidis, kus keegi ei rääkinud, vaid käis hea muusika. Kes ikka seda mula raadiost kuulata viitsib, kui see just uudis ei ole.

Nii, sellega peaks tõesti Colin hakkama saama ning silla juurest öeldud suunda pöörates peakski olema nähtav üks teerada, mis pisikesse metsatukka viib. Või noh, hetkel ilmselt kerge jäätee, sest päris lume all see koht ei ole. Kuulnud raadiost ühte oma lemmikumat lugu, hakkas Helena sellele kergelt kaasa laulma ja end muusika rütmis liigutama. "Muutun vist liiga elavaks juba," muigas näitsik, kui lugu oli lõppenud. Hea, kui Colin veel ei arva, et tema tüdruk midagi tarvitanud on. "Aga see lugu oli üks mu lemmikutest," lisas näitsik lõbustatult.

Colin keskendus küll sõidule, aga siiski oli tal võimalik kuulata samal ajal neiut laulmas. See pani ta kergelt muigama, aga ta ei öelnud midagi. "Minu poolest jätka," sõnas mees, vaadates korraks tüdrukule otsa. Ei ole vaja ennast tagasi hoida. See on omamoodi naljakas ja armas, kui tüdruk niimoodi autos laulab ja tantsida üritab. "Hmm....jätan meelde," muigas Colin.

Selle peale, kui Colin arvas, et Helena võiks isegi jätkata, hakkas tüdruk naerma. "Sellega tuli mulle meelde, et ma pole nii ammu sulle midagi mänginud, kuigi pärast õhtu poole võin ma seda teha," lausus näitsik, silmad Colinil. Mnjah, veidi kitarri tinistada oleks iseenesest tore, eriti veel, kui Helena oma pooliku laulu lõpuks valmis oli saanud. Jah, selle sama, mida Colin ükskord Helena juures lugeda sai, kuigi nüüd on seal rohkem märkmeid juures ja hea, kui midagi sellest tihedast tekstist arugi saab. Helena ise vähemalt saab, sest ta kirjutas teise värviga juurde, kui midagi ära mahtuda ei tahtnud. "Väike ülestunnistus - ma laulan duši all ka," lisas näitsik naerdes, enne kui raadiost Pitbulli Give Me Everything tuli ja näitsik sellele kõvemini kaasa laulis ning end liigutama hakkas, kuni äkki üks ilus aevastus kuuldavale pääses. Terviseks.

"Kui sa tahad ega mul selle vastu midagi ei ole," sõnas Colin, hoides enda silmi teel ning lastes mõtetel enda peas rännata. "Huvitav info," muigas noormees turtsatades ja kergelt naerdes. "Terviseks," pööras tüüp enda sinised silmad hetkeks Helenale. Ei tea, kas hakkab haigeks jääma või pigem tervis tuleb. Kevad on selline salapärane aastaaeg, kunagi ei või teada.

"Siis ma laulan sulle," lausus Helena naeratades. "Muide, ma õppisin veel ühe vinge asja ära...kui The Cup Song sulle midagi ütleb," teatas näitsik. Rütmi õppimine võttis aega, aga iseenesest oli see lahe. Hea vaheldus kitarrile. "Jap, see oli mu väike räpane saladus," muigas neidis selle duši all laulmise jutu peale. Oma aevastuse peale puhkes tüdruk aga kõvasti naerma. Laulab, laulab ja on niisama hyper, kuni poole pealt üks korralik aevastus teda takistab. See tundus neiule lihtsalt nii naljakas. "Kui hea see oli," naeris Helena. "Aga aitäh. Tervis tuleb, I guess." Hakkaks ta haigeks jääma, tunneks ta end pigem uimaselt või valutaks lihtsalt pea. Praegu ei saanud aga enesetunde üle üldse kurta. Heitnud hetkeks pilgu aknast välja, nägi neidis lähenevat silda. "Nüüd pööra paremale," juhendas ta Colinit. "Ja siis kui sa sõidad natuke maad edasi, peaksid nägema ühte pisikest metsatukka ja midagi teeraja sarnast, mida mööda peakski sinna kohta saama. Hoiatan ainult, et seal on hetkel jää ja võib isegi natuke märg olla, kui päike seda jälle sulatanud on."

"Kes siis The Cup Songi ei tea," muigas noormees. Ülikooli ajal sai sellega kõvasti naerda ja nooremana laagrites käies. Selle õppimine on alati üks paras pähkel, aga kui selgeks saad, siis on väga mõnus seda muudkui järjest lasta. Colin keeras näitsiku juhatuse järgi paremale ning sõitis rahulikult edasi. Väike metsatukk ilmus peagi nähtavale. "Seal lõpus saab pärast auto kuskil ringi ka keerata?" uuris noormees. Kuskil metsas manööverdamine pole kohe kindlasti midagi, mida Colin just rõõmuga reeks.

"Ma õppisin seda rütmi juba oma nädal aega," muigas Helena. Oleneb muidugi inimesest. Kellel rütmitunnetust pole, õpib ehk kauemgi, aga see on tõesti väga kihvt, mis lõpuks välja tuleb. "Aga mõtte sain filmist Pitch Perfect, kus Anna Kendrick seda tegi," rääkis näitsik. Seda filmi vaatas tüdruk juba enne seda, kui ta Danielaga ühe tüdrukuteõhtu maha pidas. Kindlasti vaataks veel. "Jah, ikka saab," noogutas Helena Colini küsimuse peale, kui mees autoga metsa poole sõitis.

"Nädal aega? See ei ole ju niiii keeruline," hakkas noormees kergelt naerma, vaadates pead kallutades neiu poole. Võibolla oli tüüp lihtsalt väga kiire õppija. "Ülikoolides ja laagrites on see ka üsna tuntud värk. Seda muidugi siis, kui sa õige grupiga tutvud," sõnas Colin ning võttis hoogu maha, kui nad metsatukani jõudsid ja mööda künkliku maad edasi hakkasid sõitma. Oli see alles tee. Õnneks polnu pind enam nii libe, sest päike oli natuke sulatustööd teinud.

OT: Uuu...nice avatar. I like it

"No mõne rütmitunnetus on selline, et ei saa kohe paugu pealt selgeks. Või noh, vähemalt mitte siis, kui tahad, et see ikka veatult välja kukuks," muigas Helena. Sellepärast õppis ta ka kitarril mõnda laulu tükk aega. Esialgu nootidega, siis pani lehe juba kõrvale ja lõpuks ilma. Või siis kuulmise järgi seni, kuni enamvähem tundub. "Ja millises grupis sina olid?" uuris Helena, silmad Colinil. "Sa polegi mulle väga palju oma ülikooliajast rääkinud, seega ma kuulan."

OT: Ma tänan

"Ju mul siis on hea rütmitunnetus," kehitas tüüp õlgu. Polnud sellele nagu varem eriti mõelnud. Noh, tantsimisega sai ta tõesti hakkama. Ju siis midagi ikka pidi olema. "Oii, mina käisin sellise gurpiga, kus oli igasuguseid hulle inimesi, kellega mööda linna jalutades tekis küll tunne, et oled just hullumajast välja astunud. Tead küll neid kunstiinimesi," muigas Colin. Olid head ajad. Mõnega suhtleb õnneks siiani.