If today was our last day

"Selles ma ei kahtlegi," sõnas Helena. "Tantsimine tuleb sul päris hästi välja ja ma tunnen sellest juba puudust, et sinuga jälle tantsida saaks." Tuleks mõni üritus siis või midagi, kuigi õhtul saaks Helena juures ka, kuna muusika on kohe võtta. Kui mõni üritus, siis ilmselt Diana pulm, kui Helena Colini oma kaaslaseks võib võtta. Aga noh, ei tea, millal see veel toimub, sest kutse Helenani veel jõudnud pole ja ta ei tea, kas kutsed üldse on laiali saadetud. Daniela pole ka veel midagi rääkinud. Marie kuulas huviga Colini juttu tema ülikoolipõlvest, silmad noormehele kinnitunud. "See võis päris lõbus olla," lausus Helena. "Mis tuletab mulle meelde seda, millised me Danielaga kahekesi tavaliselt oleme. Siis tuleb esile minu see külg, mida sa näinud ei ole ja ma kahtlen, kas sa üldse siis enam arvaksid, et ma terve mõistuse juures olen," naeris neidis kergelt. Hea oli, et see tüdrukute õhtu tookord ikka tüdrukuteõhtu oli, vahepeal kiskusid seal jutud ikka täitsa käest ära.

Colin jälgis silmadega hetkel rohkem teed, aga ta kuulas ka kõrvalistmel rääkivat neiut. "Oli küll jah. Ülikool on kindlasti üks elu lahedamaid osasid," lausus noormees, olles enda sõnades täiesti kindel. Kõik see ühikaelu ja peod ja tunnid ja raamatukogus istumised. See on lihtsalt võimas, kui sa endale õiged sõbrad leiad. "Eks me kõik ole enda sõprade juures natuke teistsugused," sõnas noormees.

"Kui sa õpid ala, mis sulle meeldib ja sul ägedad kursakaaslased on, siis ma ei kahtlegi, kui lahe see olla võib," lausus Helena ning naeratas. "Pealegi räägib Sam mulle täpselt sama juttu, et ülikool on elus üks kõige lahedamaid asju." Tema ise ülikooli minna ei kavatsenud ning oli selles kindel, et lähiajal seda ei juhtu ka. "Seda küll," nõustus Helena. "Aga üldse on nii hea, et on olemas inimesed, kelle juuresolekul saab end täiesti vabaks lasta." Sõbrad, kallim, kes tahes. Nii hea on lihtsalt olla see, kes tegelikult ollakse. "Aga kallis, mul on nüüd sulle üks jutt," muutus Helena veidi tõsisemaks. Nüüd leidis tüdruk vähemalt õige aja, et rääkida sellest, kuidas ta L.A-sse nädala pärast sõidab.

Ju tüdruku vend siis teab, millest räägib. Arstiks õpib ju veel eriti kaua, siis oled peaaegu kümme aastat ühtede inimestega koos. Nii kasvatakse juba nagu perekonnaks. "Jah. Mõnikord on tõesti sellist inimest vaja, kellega ei pea kogu aeg sellele mõtlema, kuidas ta reageerib. "Ma kuulan," sõnas Colin, hoides silmi veel viimasd meetrid teed. Peagi jõudis Toyota tee lõppu ning Coln parkis auto sobivasse kohta ära. Ta lülitas muusika välja, pani võtmed taskusse ning lasi turvavöö pealt ära.

Jah, mõne Sami sõbraga kohtus Helena sügiselgi New Yorgis olles, kui nendega ühel õhtul niisama väljas sai käidud. Lahedad tüübid olid, kuigi seltskonnas oli ka tüdrukuid. Samas räägitakse ka, et ülikoolist leitakse sõbrad kogu eluks. Sami puhul võib see ütlus ilmselt isegi paika pidada. "Niisiis eile pärast oma esinemist tuli minu juurde üks produtsent, kes mulle lepingut pakkus ja see tähendab seda, et ma sõidan nädala pärast Los Angelesse stuudiosse ja sul tuleb mõnda aega ilma minuta hakkama saada," rääkis Helena, hoides oma silmi Colinil, kui mees auto juba seisma jättis. "Nii palju, kui ma aru sain, peaksin vähemalt stuudio avamiseks tagasi jõudma, aga just selle pärast, et ma nädala pärast ära lähen, tahaksingi sinuga rohkem koos olla, sest ma tean, kui palju ma sinust puudust hakkan tundma," rääkis näitsik, jäädes Colini reaktsiooni ootama.

"Palju õnne sulle! See on ju hea uudis. Sa oled seda ju alati tahtnud. Saadki sammukses võrra enda unistusele lähemale," lausus noormees, vaadates tüdrukule otsa. Ausalt öeldes Colin veel mõtles neiu sõnadele, aga niisama vaikida oleks natuke totter olnud. "Küll ma hakkama saan siin ilma sinuta. Mis puutub rohkemasse vabasse aega sinuga, siis selles osas ma ei oska midagi öelda," sõnas mees, sest tööd on tal ikka vaja teha ju. Samas eks ta midagi saab vast heal juhul endale lubada.

Colini sõnu kuuldes lasi ka Helena oma turvavöö lahti ning kallistas lihtsalt kõvasti noormeest, kui viimane teda õnnitles, jäädes veel mõneks ajaks Colini embusse. "Aitäh sulle, et sa nii toetav oled olnud ja mind mõistnud, et mul selline unistus on. Võin täitsa öelda, et sa oled maailma parim poiss-sõber...isegi, kui sa ei saa 24/7 minuga olla," lausus tüdruk vaikselt. Emotsioonid olid hetkel sarnased nende eilsetega, kui tüdruk oma võidust teada sai ja õnnepisarad lihtsalt silma tahtsid tulla. "Meil on vähemalt tänane," lausus näitsik, kui Colin ütles, et ei tea veel selle rohkema vaba aja kohta. "Ja noh, ma kindlasti hoian sinuga Skype'i või noh...mõne muu tehnikavahendi abil ühendust. Arvatavasti teen omale sellise reisiblogi ka, kust mu tegemiste kohta lugeda saab," rääkis Helena õhinal. See oleks ilmselt uus katse alustada blogi ja seda Helena ilmselt unarusse ei jäta. Ta ei peagi seda kogu aeg pidama. Lihtsalt terve selle L.A-s oldud aja. "Aga noh, meie mõlema unistused on vähemalt täitumas," turtsatas Helena. Kes oleks võinud arvatagi, et see kitarriga tüdruk pargist veel nii kaugele jõuab? "Sinul stuudio ja minul see muusikavärk. Meie ambitsioonikus on meid ikka kuhugi viinud, nagu näha." Helena avas auto ukse ja astus välja, lastes vaiksel tuuleiilil enda pikad juuksed hetkeks lehvima panna. Seejärel heitis ta pilgu jõele, mis päikese käes sillerdas. Oli tõesti ilus koht.

Colin küll ei tundnud, et tema midagi väga selle heaks ära oleks teinud. Pigem ikka Helena ise. Aga ju ta siis kuidagi ensele märkamata oli neidu aidanud. Noormees astus autost välja, kuid luku ta ei hakanud seda panema, sest peale nende ei ole siin ju nagu nii kedagi teist. Ta võttis tagumisets istmelt kaamera nagu Helena tahtnud oli ning jalutas siis jõele lähemale, jäädes seda mõneks hetkeks niisama vaikides silmitsema. See tuletas talle natuke meelde Jamesi jõge Richmondis, kuigi too oli kordades laiem. Tõstnud kaamera silma ette, klõpsas ta paar pilti. "Kus sa seal LAs siis elama asud?" uuris Colin, kui oli seda teemat natuke seedinud. Seejärel pöördus ta neiu poole ja pildistas ka teda.

Helena oli see, kes usku ei kaotanud, aga tal oli see veel meeles, kui Colin isegi ütles, et usub temasse. See oli igatahes väga julgustav ning andis jõudu veel rohkem oma unistuse poole püüelda. "Kuna mul seal tuttavaid ei ole, kelle juurde jääda," turtsatas Helena Colini küsimuse peale. "Siis ma arvan, et esialgu ikka hotelli. Mitte, et ma sinna L.A-sse väga pikaks ajaks jääks, aga samas natuke kahju on ka lahkuda," vastas ta. Jah, stuudio avamise ajaks peaks ikka tagasi olema. Kui Colin Helenat pildistas, vaatas tüdruk oma säravate silmadega otse kaamerasse, näol õnnelik naeratus, kui tuul samas tema juuksed lehvima pani.

"See aeg läheb kindlasti kiiresti, sest sul on seal nii palju teha," lausus noormees vaadates samal ajal juba tehtud pilte ning vajutades erinevaid nuppe, enne kui ta hetkeks enda silmad Helenale suunas ja siis jõest ja muust loodusest veel mõned pildid klõpsas. "Mis sa teed seal siis üldse lõpuks? Allkirjastad kohe lepingu või hakkad lausa plaati tegema...või lihtsalt niisama uurid maad?" langetas Colin hetkeks enda kaamera.

"Selles ma ei kahtlegi, kuid sellegipoolest oli su sõnu väga lohutav kuulda," lausus Helena poosi sisse võttes, kui Colin veel temast mõned pildid klõpsas. Samas esimesed päevad saavad rasked olema, sest kõige kallim inimene on nii kaugel ja siis ei saa teda pikemat aega isegi mitte kallistada. Hea seegi, et tehnika neil ühendust võimaldab hoida. "Esialgu on plaanid sellised, et ma allkirjastan lepingu," lausus Helena. "Siis laulan mõned demod sisse ja siis vaatab, mis selle plaadiga saab. Võib-olla hakkan sellega midagi tegema ka. Ja nagu ma aru sain, siis mind tahetakse seal päris mitmele üritusele laulma ka," rääkis tüdruk. Ei tea, kas jõuab tema ka siis esimest korda punasele vaibale või jääbki asi seekord pigem stuudios olemiseks ja üritustel esinemisteks.

"Nad kindlasti armuvad sinusse seal kohe ära," muigas Colin ning jalutas tüdruku juurde, asetades enda käed neiu puusadele. Ta vaatas neiule otsa ning naeratas talle, enne kui enda huuled tema omadele pani ja teda head mitu sekundit suudles, libistades enda käed näitsiku seljale, et teda endale lähemale tõmmata. "Eks sa tee, mis sa tegema pead," lausus noormees tasasel häälel, kui ta viimaks Helenast eemale tõmbus pisut.

Colini sõnade peaela hakkas Helena kergelt naerma ning tüdruku põsed tõmbusid kergelt roosakaks. "Nad võivad ju minusse armuda, aga mu süda kuulub ainult sulle ja nad peavad austama seda, et ma olen juba võetud," lausus näitsik Colinile sügavalt silma vaadates, kui noormehe huuled äkki tema omadel olid. Ta suudles pehmelt noormeest vastu ning pani ühe oma käe noormehe põsele, mida samal ajal õrnalt silitas. Tõmbunud viimaks kutist eemale, vaatas Helena talle veel silma ning naeratas õrnalt. "Ma arvan, et varsti on ilmselt see aeg ka käes, kui ma peaks autogrammi kirjutamist harjutama hakkama," naeris Helena kergelt. Praegu neidis selle pärast aga nii väga ei muretsenud. Vaatab, kuidas seal L.A-s läheb. Ilmselt muretseb ta autogrammi pärast alles siis, kui plaat valmimas on või ta juhtumisi raadiost mõnda enda lugu kuuleb. "Aga mul on selline mõte ka, et võiks hüppamise pealt pilti teha, kui sa saad niimoodi. Hüppepildid on ka väga kihvtid," tegi Helena ettepaneku.

"Loodame, et nad on seal siis tõelised džentelemenid seal," muigas noormees kergelt. Üllataval kombel Colin ei põdenud väga sellepärast, et türuk mõneks ajaks ära läheb ja seal ilmselt uusi inimesi kohtab. Ta pigem lootis, et ta ise sellel ajal midagi lolli korda ei saada, mida hiljem kahetseks. "Ma ootan siis endale ka ühe plaati sinu autogrammigam," sõnas Colin, hakates kergelt selle üle naerma, et keegi enda allkirja peab harjutama hakkama, sest inimesed tahavad neid endale koju saada ja need peavad ilusad olema. "Eks midagi saab ikka korraldada," oli Colin kindel. Ta astus tüdrukust eemale ja võttis kaamera kätte. Ta pani sellele erinevaid programme peale ning noogutas siis neiule. "Vali koht ja ma ei tea...teeme kolme peal?" vaatas Colin Helenale otsa.

"They better be," naeris Helena. "Kuigi natuke huumorit pole ka kunagi paha. Mulle meeldivad inimesed, kes mind naerma ajavad." Tüdruk ise ei teadnudki täpselt, mis emotsioonid tal selle lahkumise suhtes domineerivad, ühest küljest oli ta hästi põnevil, et kohtub uute inimestega ja saab oma unistuse täitumise heaks ka jälle midagi teha, aga samas kartis ta, et alguses on valus Colinist eemal olla. Muidugi ta usaldas noormeest ja seega lootis, et temaga ei lähe nii nagu Daniela ja Mattiga, kuigi see paar oli ikka koos ja tore oli näha sõbrannat õnnelikuna. "Usu mind, sa oled esimene, kes selle üldse saab," muigas Helena. "Ja ära siis kanalit vaheta, kui mõni minu laul peaks raadiosse sattuma." Võib ju sedagi juhtuda, kui hästi läheb. "Aga noh, kui ma L.A-st tagasi tulen, siis ma kindlasti toon sulle ka midagi," lubas Helena. Natuke aega jääb ju ka niisama kolamiseks. Tüdruk polegi nii väga seal varem käinud ja see tundus põnev. Kui Colin Helenal koha lasi valida, seisiski Helena niimoodi, et jõgi jääb tema selja taha ning päike nii paistab, et tüdruku nägu selle käes õrnalt justkui kumaks. "Jah, kolme peal," noogutas tüdruk, jäädes siis märguannet ootama, millal kõrgele õhku hüpata.