If today was our last day

"LA on kordades suurem kui Tree Hill. Selle avastamisega läheb ikka kõvasti kauem aega," sõnas noormees, "aga tänapäeval on sul muidugi oma mobiili abil kõik kohad üles leida. Seega pole midagi muretseda, kui telefon taskus." Kõige lihtsam on muidug taksosse istuda ja aadress öelda. Siis ei pea ise üldse kohta üles otsima. Saad lihtsalt sõidukiaknast linna uurida. "Ma ei usu, et sa seal ära eksid," arvas Colin.

"Jah, kui mõelda, siis mul ei olegi seal eriti palju aega nagu niisama ringi koladagi, kuna see aeg pole pikk, mis ma seal veedan ja lisaks veel see, et ma ilmselt teen palju muusikat, mis tähendab päris palju stuudios viibimist ja ehk isegi esinemisi ja siis tuleb mul veel õppida ja katsun sinu jaoks ka aega leida," rääkis Helena oma plaanidest. Nii et õpikud pakib tüdruk kindlasti ära, et tagasi tulles nii palju nina raamatus ei peaks olema. Kui Colin mobiili mainis, otsis Helena selle igaks juhuks välja, et vaadata, kas GPS on peal. Seda pole varem nii väga lihtsalt vaja läinud, aga olemas see app oli. "Aga mis tunded sinul olid, kui sa siia kolisid?" uuris Helena. Ta ei mäleta, et Colin talle sellest rääkinud oleks, aga linn oli igal juhul noormehele uus. "Olid sa ärevil või pigem positiivsete tunnetega?"

"Mul ei olnud mingeid erilisi tundeid, sest ma olin häiritud pigem mõttest, et mu paps lihtsalt niisama meie juurest lahkus. See linn langes valikuks, sest see tundus väike ja rahulik. Emps sai siin tööd ja majad ei olnud ka kõige kallimad. Sama hästi oleks võinud me minna ükskõik mis linna ja mul ei oleks ilmselt vahet olnud," seletas Colin. Eks iga uus koht ole uus ja huvitav, aga mingeid erilisi tundeid ta küll ei kogenud. Ilmselt oli tal lihtsalt liiga palju muud, millele mõelda.

Selle peale, mis Colin oma isa kohta ütles, ei öelnud Helena väga midagi. Muidugi ei kiitnud neiu seda heaks, kui keegi nii teeb, aga tema asi polnud noormehe vanemaid kritiseerida. Samas mõtles neiu sellele, et kui Colin oleks kuhugi mujale kolinud, poleks ta selle imelise noormehega ilmselt kohtunudki. "Noh, mind võib ilmselt põliselanikuks nimetada," naeris Helena. See oli muidugi kerge liialdusega."Aga üks asi, mida mina sellest L.A ajast kindlasti ootan, on hunnik kogemusi ja ma loodan, et enamik neist on pigem positiivsed," rääkis neiu. Noh, kogemused tulevad niikuinii igasse uude kohta minnes.

"Su suguvõsa on siis pikalt Tree Hillis elanud?" uuris noormees, sest see oli tegelikult lahe, kui terve perekond elab ühes linnas juba mitmeid põlvkondi. Tekitab sellise traditsiooni ja ühtekuuluvuse tunde ilmselt. "No, neid sa ilmselgelt ka saad," lausus Colin, sest uusi kogemusi saab inimene põhimõtteliselt iga päev.

Vot, see on üks huvitav küsimus. Alguses Helena turtsatas, kuid jäi siis kergelt üllatunud pilgul Colinit vaatama. "Tead, kallis, see on hea küsimus," lausus neidis. "Ma ei ole seda asja nagu nii palju uurinud, kuhu mu juured ulatuda võivad," rääkis Helena. "Aga ma tean seda, et mu emapoolsed vanaema-vanaisa elasid küll siin ja siin nad ka kohtusid, nii et jah, nemad on terve elu olnud. Või noh, vanaema tegelikult siiani elab siin, aga mitte koos meiega, vaid kuskil seal üsna Eastside'i ääres. Ja mu ema ja isa kohtusid ka siin, seega elan ma enda sünnilinnas. Aga ma ei tea kaugemate esivanemate kohta, võib-olla lähen mingi päev pärast tagasitulemist vanaemale külla ja uurin, kui ta midagi mulle rääkida teab," sõnas tüdruk. Noh, Helenal oligi ema poolt järel vaid vanaema, kuid isa poolt mõlemad vanavanemad. Viimased elasid Tree Hillist mõned kilomeetrid väljas, kus Helena maakoht peaks olema. Mitte, et ta viimasel ajal just kuigi tihti maal käiks. Mnjaa, tüdruku vanavanematega Colin ilmselt kohtunud pole, aga Helena pole ka neid väga ammu näinud. Tore, et nad ikkagi meelde tulid, sest nüüd on neiul plaanis neile külla küll minna. Neil oleks ka ilmselt hea meel üle pika aja oma lapselast näha. "Eks ma saan jah rohkem suurlinnaelu nüüd nuusutada," muigas näitsik selle kogemustejutu peale.

Coli kuulas tüdruku vastust ja see oli tegelikult päris huvitav. Võib siiski öelda, et neiu ise on põline elanik - sündinud ja kasvanud Tree Hillis. Kes teab, äkki on ühel heal päeval ka Helena enda perekond siin. "Ega see suurlinna elu nii väga lahe polegi. Samas eks oleneb inimesest. Võibolla o suurlinn just see, mis sulle sobib. Ma ise vist isegi eelistan viimasel ajal Tree Hilli rohkem," lausus noormees. Suure linnad on alguses muidugi ägedad, aga siis viskab ühel hetkel üle lihtsalt.

Jah, kes seda veel teab. Siin olid igatahes Helena lapsepõlv ja mälestused ja tüdruk ei saanudki öelda, nagu ta nii kangesti Tree Hillist ära tahaks minna. Neiu kuulas Colini juttu ja noogutas. "Ma ei tea, mul on ka see Tree Hill ikka kuidagi südames," rääkis Helena. "Mu lapsepõlv on siin...ja ühed parimad mälestused ka," lisas ta ning saatis Colinile ühe sooja naeratuse. Ka noormees oli üks osa neist parimatest mälestustest. "Sulle tundus see elu siin juba siis meeldivat, kui ma sinuga pargis kohtusin," sõnas Helena nagu muuseas. Üks tore ja kena sügispäev oli. "Ma ei usu, et ma kunagi siit mõnda suurlinna tahaks kolida," seletas näitsik oma silmi Colinil hoides. "Ja üldsegi arvan ma, et suurlinnaelu sobib hästi nendele, kellele pidutseda meeldib. Mina...noh, ma ei tea, kas asi on selles, et ma hakkan suureks kasvama või oled sina mind muutnud, aga klubid ei tõmba mind enam," rääkis Helena edasi. Ausalt öeldes ei tulnudki Helenale meelde, millal ta viimati klubis käis. Oligi vist see ainus kord, kui ta Coliniga tantsida tahtis, aga noormees talle ära ütles. Hea, et ta selle tantsu ikkagi lõpuks kisakooritreeneri pulmas tagasi sai. Aga nüüd oli ka nii, et kui mõni üritus TRICis ikka on, siis Helena tavaliselt ei viitsi enam.

"Vaatame, mida sa siis räägid, kui sa LAst tagasi tuled," muigas noormees, keerates laisalt rooli, et uuele tänavale keerata. Nüüd ei olnudki midagi muud, kui pikalt otse edasi sõita ja siis peaks ühel hetkel Helena maja nähtavale ilmuma. "Ei pea tingimata pidutseja olema. Mõnda inimest lihtsalt tõmbab suurlinna müstika ja seal on siiski enamat kui ainult pidutsemine. Kuigi muidugi eks see ole ka osa sellest," sõnas Colin.

Yeah, right. Need sõnad panid Helena turtsatama. "Okei, mille peale veame, et ma räägin tagasi tulles sama juttu?" küsis Helena, kulm kavalalt kerkimas. Tüdruk oli üsna kindel, et ta ikkagi ei tahaks L.A-sse kolida. "Ma olen siiski üsna kindel, et mulle võib seal meeldida ja ma võin sulle sellest lõputult rääkida, kui äge seal oli, aga see ei pruugi tähendada veel seda, et ma selle armsa väikse linna just mõne fancy suurlinna pärast ära unustaksin. Ma ei saa neid mälestusi ka lihtsalt minema visata," lisas tüdruk.

"Ma ei vea kihla," raputas noormees naerdes enda pead. Pole kavaski. Eriti veel sellise asja peale, mida ei saa just kõige paremini kontrollida. "See ei tähenda, et sa Tree Hilli ja sellega seotud mälestused ära peaksid unustama. Inimesele saab kaks kohta ka ühe aegselt meeldida," lausus Colin, "see, et sa kuskile mujale elama asud ei tähenda ju, et sa eelmise elukoha ära unustad. Võta kasvõi enda parim sõbranna - vaevalt ta Mehhiko ära on unustanud."

"Aga sa olid nõus minuga selle peale vedama, kas ma panen sulle järgmise aasta talvel ka lund krae vahele või mitte. Kui panen, olen sulle šokolaadi sees," naeris Helena, kui talle see päev meenus, kui lihtsalt üks korralik jalutuskäik Tree Hillis tehtud sai ning rannas lumele südagi joonistati. Või ei vea kihla, mhm. Okei, praeguses olukorras vist polekski mõtet, kuna tõesti ei saa kontrollida ka, kas Helena räägib seda, et asja enda kasuks pöörata või mõtlebki päriselt nii, kui ta tagasi tulles ütleb, et ei taha L.A-sse kolida. "Sul on õigus," noogutas Helena Colinit kuulates. "Tegelikult mainis Daniela mulle midagi, et ta suvel vist läheb jälle mingiks ajaks Mehhikosse tagasi ka. Mingitele sugulastele ja vanadele sõpradele ilmselt külla või midagi," rääkis neidis. "Aga noh, ma ikkagi ei usu, et ma ise suurlinna kolin," jäi Helena endale kindlaks.

"Sul on ka kõik meeles," lausus noormees pead raputades. Tal oli see juba meelest läinud vahepeal. Noh, siis on vähemalt üks neist see, kes midagi mäletab ka. "See tuleb tal kindlasti üks tore reis siis," oli Colin kindel, kuigi ega te neidu nüüd selle ühe õhtusöögiga just kõige paremini tundma ei õppinud. Esimene arvamus on vähemalt olemas. "Sul on sellega aega ka veel päris kõvasti," sõnas tüüp nii muuseas ja vajutas suuna sisse, kui näitsiku maja ette keeras.

"No juhtub nii jah," muigas Helena. Ega tal siis asjata koolis silmapaistvad tulemused ei olnud, kuigi nüüd tuli tutori kohast kahjuks loobuda, sest tüdrukul endal tuleb kõvasti järele õppimist, et see ära oldud aeg jälle tasa teha. "Ma arvan ka," lausus tüdruk. "Mis tuletab mulle meelde seda, et peaks ka vanavanematele külla minema ja ehk maalgi ära käima kunagi." Nüüd hea ise minna ka, kui endal auto perse all. Praegu oli see auto igatahes garaažis. "Vanaema Adeline teeb ülihäid pannkooke. Ma õppisin tema kõrval neid isegi tegema," rääkis näitsik nii muuseas. Tihti ta just pannkooke küpsetada ise ei viitsinud, aga mõnel vabamal hommikul oli täitsa tore. Kui Colin auto lõpuks Helena maja ette keeras, lasi neidis oma turvavöö lahti ja haaras maas olnud koti siis sülle. Nüüd tuli veel tagant tulp võtta ja võiski tuppa minna.

Colin astus autost välja ja pani auto lukku. Ta ootas tüdruku ära ning läks tema järel majja. Ta jõudis vaevalt välisukse enda järelt kinni panna, kui mehe mobiil heliseme hakkas. Noormees võttis telefoni taskust välja ja ta oli kergelt öeldes üllatunud, kui helistajaks oli Anna. "Jah?....Oota...Misasja?Sa teed nalja või....jäi terveks vähemalt....kuidas üldse? Ah pole oluline.....Kuna näitus algab?.....See on ju pooleteise tunni pärast.....No, mis mul muud üle jääb....Olgu, ära puutu seda ainult...Tsau!" "Fuck," sõnas Colin, kui oli kõne lõpetanud. Ta vaatas kella ja siis jälle Helenale otsa. "See oli töölt ja mind on sinna vaja. Mul on väga kahju. Ma tean, et see päev pidi meile olema, aga see on tõesti pakiline," lausus Colin, vaadates tüdrukule otsa. "Ma võin sulle hiljem helistada, aga ma ei tea, kui kaua mul läheb," pakkus noormees.