Get into the car, babe!

Daniela noogutas ning silmitses aknast mööduvaid ehitisi, et mõistatada, kuhu nad lähevad. See hoone, mille ees nad lõpuks seisma jäid, oli aga tüdrukule suureks üllatuseks. Hotell. Tõstnud enda sügavpruunid silmad ehitiselt mehele, vaatas ta talle küsivalt otsa. "Me läheme hotelli?" küsis tüdruk kergelt neelatades, "mis me seal veel teeme?"

"Küll sa näed," vastas Matthew. "Ma näitan sulle endast üht külge, millest paljud ei tea," lisas mees. Ta sai aru, et Dany oli kõhklev, aga mehel polnud midagi muud plaanis, kui näidata ilusat vaadet ja enda pilte, mida oli kogunenud juba päris suur ports.

Kõlas huvitavalt, süstides tüdrukusse uudishimu, kuid minig kõhklus oli temas endiselt. Ilmselt ei kao see enne, kui ta päriselt teada saab, mis mehel plaanis oli. Hetkel tuli teda lihtsalt usaldada. "Lähme siis," naeratas Daniela ning päästis end turvavööst, lükates pärast seda autoukse lahti, et välja astuda. Ta ootas, kuni Matt ka sõidukist väljus ning jalutas siis tema kõrval hotelli sisse.

Matt väljus auost ja lukustas uksed. Astunud tüdrukuga hotelli sisse, võttis mees koheselt suuna liftide poole ja vajutas nupule. Üsna pea olid nad hoteli eelviimasel korrusel ja Matthew avas kaardiga ukse ning astus Dany järel tuppa. Tuba oli tavaline hotellituba, suur voodi, telekas, minibaar, laus ja tool. Laua peal oli A3-formaadis paks mapp, mille poole mees viipas. "Sa oled esimene inimene, kes seda vaadanud on," lausus Matt.

Dany järgnes mehele ning astus viimaks ühest uksest sisse, jõudes suurde ja avarasse ruumi. Ta nööpis enda mantli eest lahti ning asetas selle nagisse. Ka saapad said jalast ära võetud, sest vaatamata sellele, et nad olid hotellis, olid nad ikkagi siseruumis ja väljas oli juba porine. Daniela vaatas mehele otsa ning jalutas siis laua juurde. Ta avas mapi kaane ning pidi üllatusest lihtsalt pikali kukkuma. Matthew joonistas?! Ja veel nii hästi? "Vau..." lausus tüdruk tasasel sosinal, hakates pilte ükshaaval vaatama ja kõrvale tõstma. "Need on ilusad. Miks sa neid siin hoiad?" ei saanud Dany aru. Kas see oli nagu mehe mingi salahobi?

Matt järgnes Danielale ja vaatas üle neiu õla enda väga tuttavaid töid, millest enamus oli tehtud vesivärvide, pastellide ja harilikuga. Teisi vahendeid mees ei kasutanud, kuna ei olnud neid ka veel proovinud. "Ma ei taha, et need pildid jõuaksid kuhugi mujale. Ma ei taha nendele meediakajastust, kuna on nii palju andekamaid inimesi," ütles Matthew.

Daniela sai aru, mida mees mõtles selle all, et ta ei taha meediakajastust, sest väljaspool on kindlasti palju osavamaid kunstnike. Aga siiski tüdruku silmis oli mees väga hea. Ta ei peaks sugugi seda varjama. "Aga miks sa neid koju ei vii näiteks?" küsis tüdruk järgmise küsimuse. Või oli see kõik nii salajane, et isegi nemad ei teadnud sellest? Igatahes oli tüdrukul hea meel, et mees neid talle näitas.

"Siin on rahulik teha, kui ma olen kodus, siis on üsna võimatu üle kahe tunni vaikust saada, aga NY-s on ümberringi kiire elu," selgitas Matthew. "Ja vaata, siit aknast on pool Tree Hilli peopesal," osutas mees aknale enda selja taga. Ta tõstis Dany sülle ja kõndis tüdrukuga akna juurde, jäädes Tree Hilli vaatama, mis oli praegu hallides toonides vihma tõttu.

"Aga su perekond ikka teab, et sa joonistad?" küsis Daniela, kuid enne kui ta sellele vastuse sai, leidis ta end mehe sülest ja see pani ta kergelt muigama. Näitsik silmitses vihmast ja sombust linna, mis tundus justkui selle saju sees magavat. "Siin on tõesti ilus vaade," muigas tüdruk, "ma peaksin ka inspiratsiooni saamiseks siia ronima." Dany pani käed ümber mehe kaela ning kallistas teda.

"Midagi teavad, aga töid ei ole keegi näinud. Rosiele tegin kunagi ühe kaardi, aga sellega nende teadmised piirduvad," vastas Matthew. Ta surus ühe musi neiule otsaette. "Tule jah, ma võin ju administraatorile öelda, et sulle teine võti antaks," lisas Matt. Nende oma salakoht. Matt suudles õrnalt Dany huuli, kartes justkui teda katki teha.

"Miks nii salalik," küsis tüdruk õrnal häälel, "sa joonistad väga hästi. Nad üldse teavad, et sul siin nagu....mingi teine kodu hotellis on?" Daniela kuulas Matti ning noogutas siis aeglaselt, "see oleks kena." Saanud mehelt ühe õrna suudluse, vastas neidis sellele sama pehmelt. Hetkel tundus see tõestu nagu nende kahe väike salakoht.

"Sest mis see teadmine neile ikka annab," kehitas Matthew õlgu. Ta istus voodi peale ja suudles Danielat edasi, sest nii mõnus oli enda armsamaga lihtsalt olla. Matt oli äärmiselt õnnelik, et kohtus Danyga, ilmselt pidi tänama vaid kokkusattumust, mis mõlemad õigele tänavanurgale saatis.

Daniela vaatas mehele otsa ning kehitas samuti õlgu, sest mehe sõnades oli mõte täitsa olemas. Ega see teadmine neile tõesti eriti midagi juurde ei annaks. "Kas sa mulle raatsiksid ühe pildi anda? Ma paneksin selle enda tuppa ja kui sa tahad, siis valetan, et sain selle kellegi teise käest," muigas Dany, kui Matt juba voodil istus ja tüdruk tema süles oli, saades ühe pika ja mõnusa suudluse osaliseks, mille ta siiski lõpetama pidi, et rääkida.

"Ikka võid," naeratas Matthew. "Sa võid ju öelda, et minu käest, aga kust mina selle sain...Ma ei usu, et nad minuga kontakteeruvad," muigas mees. Ta kallutas enda pead paremale ja vaatas Dany pruune silmi. "Sa oled nii ilus," lausus Matthew naeratusega, oskamata seda kuidagi kaunimalt väljendada.

Daniela naeris kergelt, "kas Matthew Sommers on tõesti millegi üle ka häbelik? Nagu näiteks enda joonistuste osas." Tüdruku käsi, mis ennist mehe kuklal puhkas, liikus pisut kõrgemale mehe juustesse, millega oli hea Daniela sõrmedel mängida. "Loomulik ilu nagu ma vanematele öelda meeldib, aga see ongi nende kohustus sest, well.... nad on mu vanemad," sõnas Dany, leidmata ise sugugi, et ta niii väga lummavalt ilus oleks. Samas ega ta ennast koledaks ka ei pidanud. Lihtsalt tavaline tüdruk, ütleks Daniela ise.