Kind of drunk

Wade istus juba teist nädalat tööst eemal, polnud ühelgi päeval töökotta ilmunud, ja jõi. Alkohol võttis kuidagi valu ära ja ei olnud enam nii halb olla, kuigi aeg-ajalt lõi masendus hoopis hullemini kokku. Mees ei saanud aru, miks Zoe lahkus peale abieluettepanekut ja üritas nüüd naist unustada, mis oli üpris võimatu ülesanne. Armastus ei kao, eks ole? Mees istus diivanil ja terve korter oli üsna räpane: pitsakarbid erinevates kohtades, õllepudelid diivani ees põrandal, üks katkine köögipõrandal, tühi viskipudel diivanil, pilt Zoe'st ja Wade'st esikupõrandal, klaas raamis muidugi katki. Ta oli ka praegu pooleldi täis, see tähendas seda, et tuju oli veider, masendus jällegi suurem ja kõnevõime pisut blokeeritud.

Kortermaja ees peatus üks Tree Hilli vähestest taksodest ning sealt astus välja Zoe, kes oli kaks nädalat Michiganis veetnud. Naine kandis lihtsat üleni valget suvekleiti ja pruunikaid sandaale. Võtnud taksost enda kohvri, astus Zoe majja sisse ning jõudis vaid loetud minutid hiljem õige korteriukseni. Asetanud käe ettevaatlikult lingile, avastas ta, et uks on lahti, mis tähendas, et mees on kodus. See pani naise südame sellisel kiirusel tuksuma, et ta pidi ennem mõned korrad sügavalt sisse-väjla hingama kui korteriukse lahti tegi ja sisse astus, käes väike must reisikohver. Zoe libistas vaikselt enda sandaalid jalast ära ning hakkas siis ülesse minema, kuid märkas põrandal pilti endast ja Wade'ist. Ta võttis selle kätte ning asetas enda käe suule samal ajal kui tema silmad niiskeks hakkasid muutuma. Mida ta oodanud oli? Et mees ootab teda lilled käes ja kallistab teda, öeldes, et kõik on korras? Jätnud kohvri alla ukse juurde, jalutas ta mööda treppi ülesse, käes pilt. "Wade?!" lausus naine nõrgalt, silmitsedes korterit, mis nägi lihtsakt õudne välja, ja Wade'i, kes ei tundunud kõige kainem.

Lilledest oli asi kaugel. Väga kaugel. "Vaata, kes kodutee üles leidis," lausus mees üsna ülbe hääletooniga. Kainena oleks ta ilmselt olnud ka pahane, kuid üritanud seda normaalsemalt lahendada, praegu oli ta lihtsalt masenduses. Mees viis pilgu tagasi telekaekraanile, üritades saadet vaadata. Tegelikult ta täpselt ei saanudki aru, mida ta hetkel vaatas, see oli üks CSI, aga Wade oli liiga häiritud...Ja purjus. Mehe pilk polnud kõige selgem ja ta hoidus ka Zoe'le otsa vaatamast.

Zoe neelatas raskelt ning tegi endale teed kuni söögilauani, asetades sinna pildi, mis tal endiselt käes oli. "Sul on täielik õigus minu peale pahane olla," sõnas naine rahulikult, liikumata mehele lähemale. Ta justkui kartis pisut seda purjus Wade'i. "Ma tegin enda elu suurima vea, kui ma lahkusin," lausus Zoe ning jalutas viimaks mehe juurde, istudes tema kõrvale. Ta oleks hea meelega tahtnud Wade'i käe enda käte vahele võtta, aga ta kartis, et mees lükkab ta eemale ja seega jättis ta selle tegemata. "I am so sorry..."

Wade ainult naeris naise jutu peale. "Ja elu on nagu Hollywoodis, jah? Ma pean sind kohe tagasi võtma ja kõik saab korda," rääkis Wade üsna aeglaselt, sest kiiremini lihtsalt ei võimaldanud. Wade lonksas viskit ja vaatas telerit edasi. Üsna pea tundis mees, kuidas ta ei suutnud lihtsalt naise juuresolekut kannatada ja tõusis. "Ma lähen sõitma," ütles Wade kindlalt ja võttis suuna esiku poole.

"Mitte kuhugi sa ei lähe sellises olekus," lausus Zoe püsti karates ning mehest mööda tuisates. Kus kurat need auto võtmed veel olema pidid? Viimati olid need esikukapil, aga nüüd? Naine jalutas kapi juurde, kuid sealne väike kauss võtmete jaoks oli tühi. Seega jäi üle mehe jakk, mida ta alati kandis. Sorinud seal natuke taskutes, leidis ta selle, mis ta tahtis leida. "Sa peaksid magama minema," sõnas naine, keerates korteri ukse lukku ning jalutades tagasi mehe juurde. "Ja sa ei pea mind tagasi võtma. Ma lihtsalt arvasin, et me oleme mõlemad piisavalt täiskasvanud, et sellest rääkida," lausus Zoe.

"Anna mu võtmed. Anna mu võtmed siia," korrutas Wade. Ta teadis, et tahab siit korterist minema ja kohe. "Mida siin ikka rääkida, ilmselgelt ei olnud abieluettepanek majakeses sinu jaoks piisav, on vaja vist mingit rikkurit lennukite ja kullast majaga," rääkis mees, saamata ise aru, mida suust välja ajas. "Anna nüüd võtmed tagasi," ütles mees uuesti. Ta ei olnud purjus olnud mingisugused.....7-8 aastat, kuna teadis, et ta ei olnud mitte jolly-drunk.

"Wade, sa ei lähe sellises olekus autoga sõitma," jäi naine endale kindlaks. Ta ilmselt kõlas palju enesekindlamalt, kui ta ennast seal hetkel tundis, sest ta ei olnud Wade'i kunagi sellises olekus näinud ja ta ei teadnud absoluutselt, mis siit veel tulla võib. "Sa tõesti arvad seda?" küsis Zoe pisut haavunult, vaadates mehele enda suurte pruunide silmadega otsa, "i just freaked out, okey? Kui ma hommikul ärkasin ja seda sõrmust enda sõrmes nägin jooksis lihtsalt kõik kokku. Ma ei saanud ennem aru, mida ma tegin, kui ma juba Michiganis olin ja enda õe lennujaama vastu kutsusin," seletas Zoe, kuid ilmselt ei saanud Wade sellest jutust midagi aru, aga vähemalt oli naine ise seda valjul häälel nüüd öelnud.

"Ja-jaa...Misiganes aitab sul hommikul üles tõusta, anna nüüd võtmed siia," läks mees Zoele väga lähedale, ainult mõni sentimeeter lahutas endiseid armastajaid omavahel ja ilmselt tundis naine hingeõhust alkoholi lõhna. Wade pani käed kahele poole naist, jättes ta nüüd seina ja enda vahele. "Võtmed," sisistas mees. Let's face it, he wasn't kind of drunk...He was really drunk. Mees ei andnud endale hetkel aru, mida ta üldse teeb.

Zoe vaatas mehele otsa ning neelatas, pigistades veel tugevamalt enda kätt, kus olid autovõtmed. See siin ei olnud Wade. See siin oli mehe kõige tumedam-tumedam pool, mida naine pole kunagi varem näinud ja see hirmutas teda. "Ma ei anna sulle neid võtmeid ja palun lase mind lahti," lausus Zoe, kuigi Wade ei hoidnud teda otseselt kinni, kuid isegi kui ta oli purjus, pidi ta aru saama, mida naine silmas pidas.

Wade tõukas end naisest eemale ja otsustas minna kööki uue külma joogi järgi. Kükitanud madala kapi ette maha, kus oli kangem alkohol, kaotas mees hetkeks tasakaalu ja pani käe selja taha, et mitte kukkuda, kuid pani käe just klaasikildude sisse. "Kurat," sisistas mees ja ajas end vaikselt üles, üritades aru saada, kus see klaasikild käes on. Verd voolas päris ohtralt, aga silmad ei tahtnud läbipaistvat kildu üles leida.

Zoe hingas kergendatult kui mees minema kõndis. Samas ei riskinud naine võtmeid tagasi panna ja seega kasutas ta juhust ja libistas need luku vahelt enda kohvrisse. Sealt ikka Wade neid otsima ei hakka. Kuulnud mehe vandumist, jalutas Zoe hääle suunas, leides mehe köögist verise käega. Arstlikud refleksid siiski viisid naise kohe vannituppa, kust ta tõi esmaabikarbi ning asetas selle siis köögikapile. Lähenenud vaikselt mehele, võttis ta Wade'i käe enda ühte kätte, üritades teisega kildu eemaldada. Ennem veendus ta muidugi ega sellest midagi ei juhtu, kui ta killu välja tõmbab.

Wade lasi Zoe'l tegeleda enda käega. Miski ta ajus ütles, et see oleks õige. Esimene asi, mida ta täna üldse normaalselt tegi. Mees tundis, kuidas Zoe nii hoolitsev oli ja need pehmed käed. Emotsioonid olid jälle nii segased, et Wade ei saanud ise ka enam aru, mida ta tahab. "Zoe," sõnas Wade. "Teeme seda homme," palus mees. Ta tahtis end välja magada ja hommikul edasi rääkida. Praegu võis ta kõik ainult veel hullemaks ajada.
OT:kaon magama

Zoe eemaldas killu ilma suuremate raskusteta ning peale haava puhastamist sidus ta selle ilusti kinni. Mehel oli õnnestunud see kild ikka väga halba kohta endale vajutada, sest haavast tuli päris palju verd. Saanud mehe käega valmis, lasi ta sellest vaikselt lahti ning hakkas veriseid ja kasutatud vatte ära viskama. Kuulnud enda nime, peatus ta hetkeks ning vaatas Wade'ile otsa. "Okey," sõnas naine ja tema näole kerkis õrn naeratus. Ta keeras end taas ringi ning viskas viimased lapid minema, viies seejärel esmaabikarbi tagasi vannituppa. "Wade...eee...," Zoe neelatas kergelt, "...kas sa tahad....et ma magaksin diivanil....või...?" küsis naine olles tagasi köögis ja hoides enda silmi pigem mehe rinnal kui tema silmadel.

"Maga, kus sa tahad, ma olen ise diivanil," vastas mees ja läks elutoa poole. Seal diivanialusest kastist teki ja padja üles otsinud, võttis ta mõned tühjad pudelid ja pani need põrandale. Ta oli kindel, et ei suuda uinuda, aga üritada võis.
------------------------------------------------
Wade ärkas umbes poole kaheksa ajal, pea lõhkus meeletult ja und oli ta 3-4 tundi saanud. Vähemalt midagigi. Mees tõusis diivanilt ja vaatas end kätt, see olo justkui meenutus eilsest. Wade koristas elutoa ja köögi ära ning avastas, et tühja taarat sai liiga palju. Peavalutabletid sisse võtnud, tegi ta kanget kohvi, et natukenegi parem saaks.