Kind of drunk

Kuna Wade suundus diivanile, siis läks Zoe magamistuppa. Enne tõi ta ukse juurest ära enda kohvri, et endale midagi selga otsida. Lahti ta seda väga pakkima ei hakanud, sest kes teab, mis sellest kõigest veel saab. Võibolla peab ta varsti kõik enda asjad kaasa pakkima. Ilmselt ei oleks ka naine sugugi und saanud, kui ta ei oleks lendamisest ja kõigest nii väsinud olnud. See eest magas ta rahutult, ärgates ikka ja jälle uuesti ülesse ainult selleks, et kella vaadata ja siis edasi magada.
-------------------------
Zoe ärkas lõplikult ülesse täpselt kell üheksa viisteist. Ta tõmbas endale jalga ühed lühikesed teksashortsid ja sinisepõhjaga lillelise särgi. Tõmmanud kammiga läbi enda juuste, astus ta magamistoast välja. Tema üllatus oli päris suur, kui ta avastas et nii köök kui ka suurtuba olid ära koristatud. "Hommikust," lausus naine nõrgalt, jalutades kööki ning valades endale kannust natuke kohvi tassi. Ta surus käe hetkeks taskusse ning võttis sealt siis mehe autovõtmed välja, asetades need köögikapile.

Wade'i pilk läks kohe naisele. Ta ei osanud esialgu midagi rohkem öeldagi, kui üks tasane "hommik" õhku lasta, mis kõlas äärmiselt karedalt. Hääl oli pisut ära. Mees vaatas võtmeid, right. Tal oli meeles, et ta tahtis minna sõitma, sest korteris vajusid justkui seinad kokku. Mees ei tahtnud kohe tüli üles kiskuda, aga oli kindel, et seda teemat ei saa teisiti arutatud/vaieldud. "Miks sa läksid?" nõudis Wade vastust.

Zoe võttis tassist mõned lonksud kohvi enne kui tassi kapile asetas ja mehe poole vaatas. Seda küsimust oli ta juba pikemat aega ka ise endalt küsinud, aga siiani ei osanud ta sellele head vastust anda. See kõik lihtsalt juhtus. "Ma...ma ausalt öeldes ei oska sellele küsimusele vastata," lausus Zoe, "aga ma tean, et asi ei olnud selles nagu ma ei oleks tahtnud sinuga abielluda või et ma ei oleks sind armastanud. Nagu ma juba eile ütlesin kui ma hommikul ülesse ärkasin ja sõrmust nägin....ma isegi ei tea, mis juhtus. Igastahes tekis mul paanika? Või oli see hoopis hirm? Ma ei tea ise ka. See kõlab võibolla natuke veidralt aga ma tundsin end justkui linnuna, kellele on korraga rõngas jala ümber pandud, et iga tema sammu jälgida. Sa tead ju, et mulle ei meeldi suured muutused. Mulle meeldis meie elu sellisena nagu ta oli," üritas naine kas või natukenegi arvestatava vastuse anda, aga naisele tundus, et kõik laused, mis tema peas täiesti korralikud olid, kaotasid temast väljudes sootuks enda tähenduse.

Eilne jutt polnud mehel väga meeles. Tal olid ainult mõned killud säilinud. Kõigepealt otsustas Zoe koju tulla ja seejärel tahtiski Wade sõitma minna. Siis oli vist natuke tülitsemist. Üsna udune, eks ole? "Prsh, ma ole siis keegi, kes tahab sind pidevalt jälgida. Makes perfect sense," lausus Wade mõru tooniga. "Aga miks sa tagasi üldse tulid, kui ma su puuri panin?" küsis Wade. Ta hoiak oli muutunud üsna ülbeks, kuna vabandused kõlasid mehe meelest täiesti idiootsetena.

"Wade," sõnas Zoe, astudes paar sammu mehele lähemale, "it's not like that." Hammustanud õrnalt enda alahuulde, tõmbas Zoe käega läbi enda pruunide juuste. Ta oli sada korda ettekujutanud, milline see vestlus olema peaks, aga praegu tundus, et ükski vastus ei olnud õige. Ja mehe küsimused tundusid korraga nii keerulised. Ta võis lihtsalt tunda, kuidas kõik vaikselt käest libiseb. "Ma ütlesin, et see t u n d u s mulle alguses nii nagu ma oleks puuri pandud. Aga kui ma Michigani jõudsin ja aru sain, millise vea ma tegin, ei julgenud ma enam tagasi tulla. Ma ju teadsin, et ma tegin sulle haiget ja...ma lõhkusin ära kõik, mis me nende kahe aastaga teinud olime....ja...ja ma teadsin, et sa ei andesta mulle seda kunagi," Zoe neelatas ning vaatas Wade'ile otsa, "ma tulin tagasi, sest ma arvasin et võibolla....lihtsalt võibolla kuidagi on meil võimalik sellest üle saada ja kui ei.....siis tahan ma seda vähemalt sinu suust kuulda." Keeranud järsult mehele selja, haaras Zoe kapilt enda kohvitassi, peites enda näo selle taha. Ta lihtsalt tundis, kuidas pisarad tahtsid välja tulla, aga ta ei tahtnud mehe ees nutma hakata.

Wade vaikis, see jutt võis olla tõsi, aga mehele tundus kõik vale. Miski näris sees, et kindlasti oli tegelikult Zoe siin ainult kahjutundest, mitte soovist jälle mehega olla. Mees suunas pilgu naisele, kes keeras nüüd selja. Hakkab nutma, see veel puudus. Wait, miks Wade nii mõtles? "Ära nuta...Lihtsalt...Ma arvan, et sulle ka ei meeldiks, kui ma oleksin lihtsalt ühel hommikul kadunud olnud. Kadunud. Ma ei ole mingi...Vähemalt 5 aastat täiesti täis olnud, viimase 2 nädala jooksul olin ma ilmselt sama palju kordi täis, kui terve elu jooksul. Ma ei taha, et sa jälle oleksid siin ja siis ühel heal päeval kaoksid uuesti," rääkis mees.

Zoe asetas peagi kohvitassi kapile ning hingas sügavalt sisse-välja. Ta ei nutnud...vähemalt mitte otseselt. Tema põskedel olid vaid üksikud hääletud pisarad ja needki pühkis naine kiirelt ära ennem kui end ringi keeras ja mehele jälle otsa vaatas. "Anna mulle andeks...seda ei juhtu mitte kunagi enam. Ma luban, et ma ei kao kuskile," lausus naine ja neelatas, "isegi kui ma ära läksin ja Michiganis olin - ma ei võtnud mitte kordagi seda sõrmust enda sõrmest," sõnas Zoe peaaegu hääletult, astudes mehele lähemale. Ta tõstis ettevaatlikult enda vasaku käe ning asetas selle mehe põsele. "Anna mulle uus võimalus ja ma tõestan sulle, et ma ei jäta sind kunagi," anus naine.

Wade kuulas Zoe ära, kuid ei uskunud siiani naise sõnu 100%. "Ma ei tea," lausus mees lihtsalt, kuid naine teda puudutas. Ta ei teadnudki, mida teha. Mees armastas siiani Zoe't, aga ei tahtnud, et temaga mängitaks nagu mõne nukuga. "Sa tead ju, et ma armastan sind," lisas Wade. Ta armastaski, sellised emotsioonid ei kao paari nädalaga ära.

"Jah, ma tean ja mina armastan sind, aga armastusel ei ole erilist mõtet kui me ei usalda üksteist. I mean ma usaldan sind, aga sina ei usalda mind ja ma olen sulle selleks ka põhjust andnud," lausus Zoe ning langetas enda käe, mis mehe põsel oli olnud. "Ma saan aru, kui sa aega tahad. Sa ei pea täna midagi otsustma....ja kui sa tahad siis ma võin mõne sõbranna juurde ajutiseks kolida. See korter kuulub siiski sulle," sõnas naine viimaks.

Wade võttis naise käest kinni enne, kui see sai täiesti alla kukkuda. "Mida sa siis tahad?" uuris Wade. Kas Zoe ei tahtnud kihlust, kuid soovis olla edasi elukaaslane? Mehe pea lõhkus küll kohutavalt, aga ta üritas asja ratsionaalselt lahendada. Mees oli tegelikult ühe lollaka teo teinud esimesel õhtul, kui Zoe oli ära läinud, kuid praegu see isegi ei meenunud.

"Ma tahaksin, et need kaks nädalat lihtsalt kaoksid ära ja me saaks edasi minna sealt, kust me pooleli jäime," lausus Zoe, "ma tahan sinuga abielluda, kui sina seda veel endiselt tahad," sõnas naine pärast seda kui oli sügavalt sisse hinganud ja enda pruunid silmad mehele tõstnud. Ükskõik, mis nüüd saama hakkab, Zoe ei kavatse enam kuskile kaduda. Vähemalt mitte nii, et ta enne ette ei teata.

Wade tõmbas naise tugevalt enda vastu ja suudles teda. "Don't you ever do that again," lausus ta peale suudlust ning lihtsalt embas Zoe't. Ta oli andestanud, naiseta ei suutnud ta lihtsalt olla. Wade'ile meenus esimene öö baaris. "Zoe...Sa peaksid midagi teadma," alustas mees ja oli enda peale väga vihane.

Neid huuli taas enda omadel tunda oli naisele midagi ootamatut, aga midagi, mida ta tõesti tahtis. Ta ei jõudnud veel suudlusele korralikult vastatagi, kui mees ta juba enda embusesse tõmbas. Zoe pani käed ümber mehe ning hoidis temast tugevalt kinni, "i won't....i promise," lausus ta sosinal. Naine oleks veel ilmselt kaua-kaua meest kaisutanud, kui Wade rääkima ei oleks hakanud. Zoe lasi temast lahti ning astus väikese sammukese võrra eemale. "Ma kuulan," lausus ta särava naeratusega mehele otsa vaadates. Ta oli lihtsalt liiga õnnelik selle üle, et mees teda eemale ei olnud lükanud. Ta oli liiga õnnelik, et taibata, et sealt ei tule ilmselt midagi head.

"Kui ma hommikul üles tulin ja sind ei olnud, siis ma läksin baari," alustas mees juttu. "Ma olin seal õhtuni välja...Ja ma olin üpris purjus," rääkis Wade edasi. Ta ei tahtnud enam seda ööd meenutada, aga sellest vaikimine näris meeletult seest. "Ja ma...Ma ärkasin üles võõras kohas," lausus Wade ääri-veeri. Sellest ei saanud tegelikult midagi väga välja lugeda.

Sõna 'baar' pani naise mehe juttu tähelepanelikumalt kuulama. Tema ilme tõsines ning ta silmitses meest, kulmud kergelt kortsus. "Sa ärkasid ülesse võõras kohas?" kordas Zoe ning ootas nüüd juba kerge hirmuga, kuhu kogu see jutt siit edasi liigub. Naisel tekkisid juba esimesed aimdused, aga ta lootis, et see ei ole see, mida Wade talle kohe rääkida kavatseb. See lihtsalt ei saanud see olla. "Mis juhtus siis, Wade?" küsis Zoe pisut väriseval häälel, "palun ära ütle, et sa....," ta lihtsalt ei tahtnud seda lauset lõpetada.