Kind of drunk

"Okey," noogutas Zoe vaikselt ning haaras laualt enda kohvitassi, kust ta ainult mõned lonksud oli võtnud. Ausalt öeldes ei tundunud see jook üldse ahvatlev. Tõusnud diivanilt püsti, jalutas naine kööki ja valas enda kohvi kraanikausist alla, loputades hiljem tassi ära. Tundnud kerget nälga, avas ta külmiku, kuid see oli tühi. Sõna otseses mõttes tühi. "Keegi meist peaks poes käima millalgi," lausus naine ning asus hoopis kappidesse sorama. Ta tahtis süüa. Viimaks leidis ta mingid hommikuhelbed. Piima küll ei olnud, aga neid oli niisama ka hea süüa. Ta valas need endale ühte väiksemassu kaussi ning jalutas siis magamistuppa. Hetkel mil Zoe enda kohvrit nägi, jäi ta seisma. Okey, peaks selle nüüd lahti pakkima. Naine asetas kausikese voodile ning avas siis enda kohvri, pannes puhtad riided kappi tagasi ning viies osa asju vannituppa. Ta leidis kohvrist ka pataka pulmaajakirju, mis tema õde talle ostnud oli, kuigi Zoe ütles, et nad ilmselt ei abiellu. Aga tema õde oli nii kindel, et nad klaarivad Wade'iga kõik ära ja peavad siis ilusad pulmad. Seega oligi ta need ostnud. Naine ei olnud neist veel ühtegi avanud. Ja hetkel ei teadnud ta, mida nendega teha. Ta otsustas nad panna ühte suuremasse saapakarpi ootama seda aega, kui neid reaalselt vaja läheb. Viimaks sellega ühele poole saanud, pani ta kohvri tagasi kappi kõige kõrgemale riiulile. Ja siis võis ta end mugavalt voodile visata, tõmmates kausi söögiga endale lähemale.

Ega toidu ostmiseks väga aega ei olnud jah. Pitsakarbid olid märku andnud, millest Wade oli toitunud. "Aga...Ma võin ära käia," vastas mees. Oli vaja siis kiirelt duši all käia, riided vahetada ja siis poes ära käia. Ta pesi enda kohvitassi ära ja läks magamistuppa ja leidis Zoe voodi pealt. Mees läks vaikides duši alla ja väljus sealt umbes 10 minuti pärast ja oli täiesti riides. "On mingeid erisoove?" küsis Wade.

"Ei ole," raputas naine enda pead, vaadates mehele otsa ning naeratades kergelt, "tegelikult sa võid lasanje plaate osta. Ma õppisin Michiganis natuke söögi tegemist ka," muigas Zoe. Nüüd ei ole ta selles vähemalt nii saamatu, kuigi arenemisruumi on veel küllaga. Aga see on vähemalt algus. Naine ajas end voodilt püsti ning jalutas mehe juurde, "tee ruttu lihtsalt," sõnas Zoe vaikselt ja väsinult.

Wade noogutas ja surus ühe õrna suudluse Zoe huultele. Ta oli ise ka väsinud.
***
Umbes 15 minuti pärast oli mees tagasi, käes suured poekotid. Enamus kraami külmkappi pannud, viis ta magamistuppa suure karbitäie makaronisalatit, kahvlid, kobara viinamarju ja makroonid. Suuremat sorti hommikusöök. "Näed, ma tõin sulle normaalsemat hommikusööki, kui helbed," lausus mees ja istus voodile ning pani kõik kraami sinna.

Kui Wade ära läks, otsis naine välja enda sülearvuti ning pani sealt muusika vaikselt käima. Kuna talle meeldis selline rahulikum muusika ja eriti jazz, siis pani Zoe mängima Norah Jonesi. Ta viskas end voodile ning lihtsalt sõi enda helbeid. Viimaks kui ta need söödud sai, käis ta korraks köögis, kus loputas kausi ära ja pani tagasi kappi. Ja siis lebas ta niisama voodis, silmitsedes lage. Ja siis jõudis juba Wade tagasi. "Aitäh, sest mu kõht on tõsiselt tühi," lausus Zoe juba pisut lõbusamalt ja vabamalt ehk siis olles rohkem tema ise. Ta võttis ühe viinamarja ning pistis selle endale suhu.

"Ee-ee!" keelas Wade naeratusega. "Enne süüakse ikka soolast," ütles ta seejärel. Tuju läks paremaks, õhkkond vabamaks. Mees avas salatikarbi ja hakkas ühe kahvliga suurt nõud aegamisi tühjendama. Wade oli kindel, et nad ei jõua seda kahekesi ka ära süüa, aga millegipärast oli ikka nii suure topsitäie salatit ostnud.

"Mhhh," kortsutas naine muiates enda kulme ning võttis siis kahvli kätte, hakates kuulekalt soolast sööma, "rahul?" küsis ta lõbusalt. Kui magusat ei anta, eks siis peab hetkel salatiga piirduma. Tavaliselt Zoele need poe valmis värgid ei meeldi, aga see oli päris hea. Ta vaatas meest üsna lõbusal ilmel, täites enda kõhtu, kuulates muusikat ning veetes aega mehega, keda ta armastas. Sounds good to me. "Mis sa arvad, kui vaataks mõnda head filmi?" küsis Zoe kui ruumis väga vaikseks jäi. "Kuule, mis oli see esimene film, mida me koos vaatasime, kas sa mäletad? Me käisime seda veel Wilmingtonis vaatamas Drive-In kinos ja me jäime ligi pool tundi hiljaks ja pidime kuskile taha otsa jääma," läks naine korraga mälestustesse jalutama.

"Vägagi," vastas mees noogutusega. Ta üritas näida lõbus ja rõõmus, aga Wade-i näris ikka veel see tüli. "Võib küll ainult, et ma ei tea, kas on veel meil mõni film, mida me vaadanud ei ole," lausus mees. Tegelikult sai vajadusel netist kiirelt mõni film osta ja siis arvutist seda vaadata või ühendada arvuti telekaga. "Mmm...See oli mingi film, mille saatel paljud noored amelesid," muigas Wade.

"Ma leidsin kodust enda toast West Side Story DVD kui sa seda vaadata tahad. See film on küll aastast 1961, aga ma olen kindel, et see on endiselt hea. Ma vaatasin seda teismeeas ikka väga tihti," lausus Zoe ning tõusis korraks voodist välja. Ta avas ühe kapi ning võttis filmi sealt välja, kuhu ta selle kõigest hetk tagasi pannud oli. Istunud tagasi voodile, ulatas ta selle mehele. "Tahad öelda, et sa ise ei olnud üks neist amelejatest või?" turtsatas Zoe ning naeris kergelt.

"Võib küll vaadata," vastas Wade. Ta polnud seda iialgi algusest lõpuni vaadanud, üksikuid klippe ja kuulsamaid kohti ikka teadis, aga muu oli hall udu. "Võib-olla olin," vastas mees muigega ja suudles Zoe huuli. He still felt guilty as hell. Ta ei osanud seda vastikut tunnet kuidagi ära ka ajada, alkohol aitas pisut.

"Okey," nõustus naine koheselt. Ta tahtis juba minna ja enda arvutit tuua kui Wade teda suudles. Kui mees tundis mingit süütunnet, siis Zoe ei suutnud välja saada peast mõtet, et Wade oli olnud mingi teise naisega. Suudelnud tema huuli, puudutanud tema nahka ja jaganud temaga voodit. Aga ta tahtis sellest üle olla. Ta pidid sellest üle olema. Suudelnud meest õrnalt vastu, eemaldus ta temast ning tõi enda sülearvuti voodisse. Pannud plaadi sisse ja muusika kinni, sättis ta end mugavamalt voodile istuma. Vaadanud mehele justkui küsivalt otsa, pani ta filmi mängima. Samal ajal jätkas ta ka salati söömisega.

Wade oli kindel, et see süütunne jääb teda veel pikaks ajaks kummitama, kuid sellest oli vaja üle saada ja see kuidagi heastada Zoe-le. Näiteks minna ühele reisile, ainult nemad 2. Jõulude ajal ehk? Polnud vaja sugulaste juurde minna, nad said ise ka hakkama. Nojah, kui nad ainult püsivad jõuludeni koos ja ei lagune.

Kuigi Zoe ei olnud seda filmi mitmeid aastaid vaadanud, mäletas ta endiselt mõningaid repliike ja laulusõnu, mida ta vahepeal vaikselt kaasa laulis või ütles. Kuna tegemist oli siiski vana filmiga, siis nägi see kohati koomiline välja, kuid siiski suutis see naisele muljet avaldada. Kuskil filmi poole peal nihkus naine mehele lähemale ning puges talle kaissu, võttes mehe käe enda kätte. Ta oli selle käigu jaoks tükk aega hoogu võtnud, aga kui ta selle ära tegi, tundis ta ennast ainult hästi. Filmi lõpuks oli naisel kõht täis ja tuju juba enamvähem. Viimased stseenid suutsid Zoe silmadesse ka mõned pisarad tuua, kuid ta pühkis need kiirelt. Wade teadis küll, et ta kippus filmidele vägagi kaasa elama ja siis tikkus ta ka nutma hakkama mõne kurvema koha peal.

Wade hoidis kätt kindlalt ümber Zoe. Näinud naise näol lõpuks pisaraid, pühkis ta need ära. "Don't cry, sweetie," lausus mees pehmel häälel. Ta suudles naist otsaette, everything was going to be okay. Ta toetas enda pead Zoe omale ja hoidis silmi ekraanil. Normaalne film, muidugi mitte just Wade-i üks lemmikutest, aga seda sai vaadata. Ta ise armastas rohkem kriminulle ja muud sellesarnast.

Kunagi ei tohiks nutvale inimesel öelda, et ära nuta. See teeb asja ainult hullemaks. Nagu ka see pehme suudlus otsmikule. Kuigi filmis jooksid juba lõputiitrid, voolasid endiselt pisarad mööda naise põske alla. Ei teagi, kas need olid nüüd filmist või kõige selle pärast, mis nende eludes hetkel toimus. Igastahes hakkas Zoe tõesti nutma. Ja see oli päris nutmine. Nutmine, mida sa ei saa mitte kuidagi ise peatada. Nutmine, mis paneb su südame ja kurgu valutama. Nutmine, mis lööb su hingamise segamini. Vot nii hakkas Zoe nutma, peites enda näo mehe rinnale ning hoides temast tugevalt kinni. Naine ei olnd isegi kindel, kas Wade oli teda kunagi niimoodi nutmas näinud. Muidugi oli ta mehe ees ka varem pisaraid poetanud, aga mitte nii.