Kind of drunk

Wade tundis, kuidas kõhus keeras, pea hakkas veel hullemini hõõguma ja süda peksis sees. He was an awful person. "Sa ei taha lõppu teada," ütles Wade ja neelatas. Ta näris alahuult ja painutas närviliselt sõrmi. "Ma ei mäleta tollest õhtust väga midagi," üritas Wade asja paremaks siluda. Mees mäletas seda, kuidas too tšikk tundus sobiv rebound, mis ei toiminud üldse, vaid pani mehe veel rohkem jooma.

"Sa magasid mingi suvalise tšikiga baarist?!" tõusis Zoe hääl, kui ta enda käe otsmikule asetas ja mehest mitu sammu eemale astus. See korter tundus korraga liiga väike ja tundus nagu sealt oleks kogu õhk ära võetud. "Sa tekitasid minus tunde nagu ma oleksin see halb ja õel ja kuri inimene, kes niisama minema läheb ja kes mitte kellegi teise peale ei mõtle, aga ise...sa magasid kellegiga päev pärast meie kihlust. See ei olnud isegi päev...see oli mõned tunnid. Purjus või mitte, aga kuidas sa võisid?" küsis naine, vaadates haavunult mehele otsa. Okey, oma osa oli selles ka Zoel endal. Kui ta ei oleks ära läinud ei oleks seda juhtunud. Ja ta teadis seda, aga lihtsalt kujutada ette Wade'i koos kellegi teisega...

"Kurat küll, mul ei tulnud see peavaluga meeldegi," vastas Wade. Ta oli kõige pahasem enda peale. "Zoe, ma olin kindel, et sa läksidki ära. Alguses. Ma jõin ennast täis ja...Hiljem hakkasin kahetsema ja veel rohkem jooma," ütles mees. Oli jah suvaline tšikk baarist, aga Wade kahetses seda praegu tõsiselt. "Sa ju tead, et ma pole seda varem teinud ja see oli ainult üks kord," rääkis Wade.

"Nii et mina olen selles kõiges süüdi? Mina panin su enda lahkumisega jooma ja see joomine viis su mingi suvalise naisega magama," lausus Zoe, ristates käed enda rinnale. Nende suhe läks just hullust veel hullemaks. Kuidas nad peaksid selle kõik ära parandama? Lihtsalt unustama? "Ma loodan tõesti, et see oli ainult üks kord," sõnas naine üsna tuhmilt ning haaras kapilt enda tassi, jalutades köögist elutuppa. Seal andis rõduukse lahti teha ja korterisse natuke värsket õhku lasta. Lõi pea kohe selgamaks. "Ma loodan, et meile varsti mõni naine ukse taha ei tule, kes meile beebi uudiseid toob, sest sa olid kindlasti liiga täis, et sellele varem mõelda. On mul õigus?" küsis Zoe, vihjates sellele, et Wade ilmselt kaitset ei kasutanud kui ta nii täis oli, et midagi ei mäleta.

"Ei ole, ma ise olin loll, aga sa pead aru saama, et ma ei oleks seda teinud, kui ma oleksin kaine olnud ja ma poleks enda elu armastust päevapealt kaotanud," rääkis mees. Ta järgnes Zoe'le. "Ma ei mäleta...Aga ma arvan, et kasutasin, sest katkine pakk oli öökapi peal," vastas Wade. Talle oli see hästi meelde jäänud. Öökapi peal oli ka raamat, Stephen Kingi oma, kui täpsem olla. Tüdruku nägu oli õnneks/kahjuks ähmane.

"Aga sa ei kaotanud ju mind. Ma saan aru, kui ma oleks sulle jätnud mingi break-up kirja koos sõrmusega. Aga ma lihtsalt ütlesin...või kirjutasin, et ma lähen mõneks ajaks Michigani," lausus Zoe, asetades kohvitassi lauale, sest ta ei suutnud seda hetkel juua. Tema sees oli kõik nii segamini, et ta kartis midagi süüa või juua. See tuleks vist lihtsalt sama teed pidi tagasi. "Vähemalt seegi," sõnas Zoe, tõstes viimaks enda silmad mehele, "ma ei kujuta ette, kuidas me peaksime selle suhte uuesti toimima panema, kui me mõlemad oleme teineteisele nii palju haiget teinud."

"C'mon, me kõik teame, kuidas need värgid tavaliselt lõppevad. Mis sa ise teeksid, kui kihlatu oleks hommikul läinud? It feels like shit," vastas Wade. Ta ei saanud aru, kust see viha tuli, aga praegu oli see täiesti olemas ja ta jälestas hetkel end kohutavalt. Let's have a drink! Nah. "Ma ei tea...Ma tean seda, et ma kahetsen toda ööd, aga ei saa seda olematuks teha," lausus Wade seejärel.

Zoe neelatas mehe viimase lause peale ning viis enda pilgu hetkeks rõdule, et ennast koguda ja midagi mõistlikku öelda. Ei olnud vaja jälle tüli ülesse kiskuda, kuigi see juba suhteliselt rippus õhus. Nad mõlemad tegid midagi, mida nad tahaksid tagasi võtta, aga selleks on hilja. Seega peavad nad lihtsalt tagajärgedega leppima ja edasi elama. "Me kumbki ei saa enda tegu olematuks teha. Me peame lihtsalt kuidagi selle enda selja taha panema ja edasi liikuma," lausus Zoe, "ma ei saa öelda, et ma andestaksin sulle selle, mida sa tol ööl tegid, aga ma saan sinust aru ja ma mõistan, miks see kõik juhtus," sõnas naine.

Mees kuulas naist ja mõtles, mida üldse peaks sellises olukorras tegema. "Ma arvan, et...Me peaksime praegu rahulikumalt võtma. Olla kihlunud sellises jamas on ilmselt loll tegu. Äkki paar nädalat lihtsalt proovime ja vaatame, mis saama hakkab?" küsis Wade. Ta tundis süüd, et magas mingi ettejuhtuva noore tšikiga, aga ta ei saanud seda enam muuta.

"Sa tahad siis kihluse lõpetada?" küsis Zoe, silmitsedes samal ajal enda sõrmes olevat sõrmust. Võibolla on tõesti parem, kui nad hetkel rahulikumalt võtavad ja vaatavad, mis saama hakkab. Äkitselt keeras naine end mehe poole ning lihtsalt kallistas teda, hoides teda tugevalt enda vastas ning peites enda näo tema särgi sisse. Isegi kui nad olid hetkel õhukesel jääl, mis võis iga hetk puruneda, oli Zoel heameel selles korteris tagasi olla. Ja neil oli lootust.

"Ma ei tea. Kanna sõrmust edasi, kui tahad, aga võiksime pisut hoogu maha võtta," arvas Wade. Tundnud Zoe käsi juba enda ümber, võttis mees naise ümbert kinni ja surus ühe suudluse Zoe pealaele. "Me saame hakkama," lausus mees kindlalt. Probleemid teevadki tegelikult suhet tugevamaks. "Mul on nii kahju," lisas Wade.

"Ma kannaksin seda parema meelega edasi. Ma võin vastata küsimustele, miks me pulma kuupäeva paika pole pannud, aga ma ei taha inimestele seletama hakata, miks ma enam sõrmust ei kanna," lausus Zoe, toetades end endiselt vastu meest. Ta ei kavatsenudki temast enam lahti lasta. Vähemalt mitte vabatahtlikult ja ilma võitluseta. "Ma tean, et me saame," kinnitas Zoe, kõlades palju kindlamalt kui ta hetkel ennast tundis. "Minul ka," sõnas naine ohates.

"Teeme nii, et paneme selle näiteks...Paari nädala pärast paika, sobib?" küsis Wade. Ta ei tahtnud kõike hakata planeerima, teadmata ise, kas suhe saab veel parandatud või mitte. Wade tõstis naise lõuga pisut kõrgemale ja suudles õrnalt Zoe magusaid huuli, mis olid hetkel küll pisut kahvatud. "On kõik ikka korras?" küsis Wade naise tervise kohta.

"Me võime selle siis paika panna, kui me tunneme, et me oleme selleks valmis. Pole vaja kiirustada nagu sa juba ütlesid," lausus Zoe, kergitades pisut enda suunurki. Asi oligi selles, et nad ei teadnud isegi seda, mida võib tuua õhtu või järgmine päev. Hetkel oli nende suhe vägagi purunemisohtlik. Saanud ühe suudluse osaliseks, sulges Zoe enda silmad. Ta ei olekski neid veel nii pea avanud, kui mees ei oleks korraga küsimust esitanud. "Ja, kõik on korras. Ma olen lihtsalt natuke väsinud," lausus Zoe. Ta tuli ju siiski alles eile koju ja õhtul magas ta ainult juppide kaupa.

"Kuna ma niikuinii täna tööle ei jõua, siis teeme laisklemise päeva ja oleme voodis," pakkus Wade välja. Siis sai rääkida, puhata ja omaette olla. Homme pidi tööle ronima. Mees teadis, et töökojas saab ta hea sõber hakkama, oli üks kutt, keda sai alati usaldada. Note to self, osta talle mingi äge kingitus.