Kind of drunk

Näinud, kuidas Zoe hakkas nutma lausa paaniliset, tõmbus südame alt jälle külmaks ja see süütunne surus peale. See kõik oli Wade-i süü. Ta oli selles 100% kindel. Ta silitas naise selga ja tundis, kuidas särk aina märjemaks muutus, kuid ei liigutanud. "Zoe," sõnas mees vaikselt. "Kui sa tahad, siis me võime natukese eraldi ka elada. Nii nädal või paar," lausus Wade, olles kindel, et see oleks Zoele parem. Siis saab naine jõuda otsusele, kas ta tahab mehega olla või ei.

Naine tõi läbi enda nutu kuuldavale ühe lühikese 'Ei' ja raputas sellega kaasa ka enda pead. Ta ei tahtnud jälle lahkua minna. Nad alles eile said jälle kokku. See teeks võibolla talle head, aga võibolla teeks see kõik ainult hullemaks ja seda Zoe ei tahtnud. "Ma ütlesin......et ma ei......jäta sind enam üksinda....," suutis naine ühe katkendliku lause kokku panna. Iseasi, kas Wade sellest ka midagi aru sai, sest arst ei tahtnud enda nägu ülesse tõsta, et mehele otsa vaadata. Ta lihtsalt tahtis selle kõik endast välja nutta ja siis otsast alata. Puhas leht. Ainult nemad kaks.

"Hea," sosistas Wade. Ta silitas naise selga edasi ja lihtsalt ootas, kuni Zoe nutuvaling läbi saab. Mees surus uuesti huuled Zoe pealaele ja lootis, et see lohutas pisut naist. Mees vaatas Zoe poole, et äkki hakkavad pisarad juba otsa saama. Mees pani arvutikaane kinni, mis ta seal undab niisama, ja viis silmad uuesti Zoele, kes paistis juba pisut rahunevat.

See selja hõõrumine tõesti rahustas ja tekitas kehas mõnusa sooja tunde. Aegamisi hakkas naise pisaraid vähemaks jääma, kuid tema hingamine oli endiselt natuke paigast ära ja vahepeal tuli kuuldavale üksikuid nuukseid. "Wade," tõstis naine viimaks enda pea ülesse ja vaatas mehele otsa, pühkides samal ajal pisaraid enda põskedelt. Hea, et ta täna vähemalt endale meiki ei olnud teinud. "Ma lähen välja jalutama," lausus naine nõrgalt, kuid siiski kindlameelselt. Tema sõnades peegeldus selgelt, et ta tahab üksinda minna. "Ma tulen enne õhtusööki tagasi, sest ma tahan meile täna ise süüa teha," lisas ta hetk hiljem, surudes mehe põsele ühe õrna suudluse ning libistades end siis voodist välja. Ta võttis arvuti seest filmi plaadi ning pani selle siis tagasi karpi. Arvuti lülitas ta välja. Ja terve see aeg pidi ta pidevalt pühkima ära üksikuid pisaraid, mis endiselt tema silmast tee välja jõudsid.

"Kas sa arvad, et see oleks praegu hea idee?" küsis mees üle. Ta vaatas, kuidas naine tegutsema hakkas ja Wade oli ikka veel kindel, et ei tasuks sellises...Nutuses olekus minna jalutama. Üksinda. Mees lasi end voodile selili, oskamata midagi teha. Peas kumisesid erinevad lausejupid.

Zoe jäi keset tuba seisma ning vaatas mehele otsa. "Ma ei tea...," lausus ta vaiksel häälel, kehitades samal ajal enda õlgu. Sekundid möödusid, kuid naine oli endiselt sama koha peal. Väliselt tundus ta väga rahulik. Tema sees aga valitses nii suur segadus, et see oli justkui asendunud tühjusega. Ta lihtsalt ei jõudnud enam mõelda ega midagi teha. Milleks? Zoe keeras ennast äkitselt ümber ning jalutas toast välja. Jõudnud kööki, tegi ta endale ühe kuuma kummelitee ning jalutas siis rõdule, võttes tugitoolilt kaasa ka ühe pleedi. Zoe mässis selle endale ümber ning istus siis toolile. Aurav tee tass oli tema sõrmede vahel ja naise pruunid silmad olid suunatud kaugusesse.

Wade jälgis, kuidas Zoe lahkus magamistoast ja üsna pea oli ka mees voodi pealt püsti ja kõndis naisele järgi ja leidis ta rõdult. "Millest sa mõtled?" uuris mees ja istus teisele toolile Zoe kõrval. Ta tahtis kõik täna selgeks räägitud, et hiljem ei peaks seda teemat uuesti üles võtma, kuigi see niikuinii hakkaks juhtuma.

Zoe jõudis vaid mõned minutid üksi vaikuses istuda, kui Wade talle järgi tuli. Mees kohe ei tahtnud teda silmist lasta. Kas ta kartis, et naine läheb jälle ära? Või tal oli tõesti lihtsalt vaja kõike teada, mida ta mõtleb. "Mul käib hetkel sadu mõtteid peast korraga läbi," sõnas naine, võttes teest ühe väikese lonksu, "aga põhiliselt puudutavad need sind ja...seda naist, kellega sa magasid. Või peaksin ma ütlema tüdrukut?" tõstis Zoe enda pruunid silmad mehele. Ta lihtsalt ei saanud seda enam enda peast välja. Hetkel soovis ta, et Wade ei oleks talle seda öelnud, aga siis oleks jällegi nende abielu olnud üles ehitatud valele. "Miks? Lihtsalt miks sa seda tegid? Ma ei ole enam sinu jaoks piisavalt hea?" küsis naine, "sa tahad kedagi nooremat? ilusamat? vaimukamat? lõbusamat?" Zoe raputas enda pead ning keskendus tee joomisele.

Wade kartis hoopis seda, et hetkelises olukorras võib Zoe teha midagi mõtlematut. "Ma ei tea ise ka. Ma mäletan ainult seda, kuidas ma vihasena baari läksin, seal vist paar tundi olin, arvestades rahasummat, mis oli kulutatud ja järgmisel hommikul ärkasin üles tolle võõra kõrval," lausus Wade. "Sa ju tead, et ma armastan ainult sind," lisas mees.

"Tead," lausus naine tasaselt, "hetkel ma tõesti soovin, et sa ei oleks seda kõike mulle öelnud, sest teadmine teeb praegu palju rohkem haiget kui teadmatus." Zoe hääl ei olnud süüdistav ega tüli ülesse kiskuv. See oli küll vaikne, aga mitte selline jõuetu nagu ta lihtsalt enam ei viitsiks midagi teha, et ta on allaandnud. Selles võis natuke kõlada pettumist mehes, aga seda ei olnud nii tugevalt tunda. "Jah, aga mis mõte on armastusel, kui ma ei saa sind usaldada. Kust ma tean, et sa järgmine kord kellegi teise juurde ei lähe, kui me tülli läheme või kui ma lihtsalt linnast välja sõidan?" Toetanud tassi tooli käsitoele, viis naine enda pruunid silmad mehele. Ka tema armastas ju meest. Rohkem kui ta kunagi kedagi teist armastanud on, aga praegu oli nende suhe tõsiselt purunemisohtlik.

"Ma oleksin siis pidanud valetama? Teesklema nagu kõik oleks fucking korras?" küsis mees ärritudes. Ta ei suutnud uskuda, et Zoe oleks tahtnud, et Wade oleks talle valetama hakanud. No way. "Räägib naine, kes kadus peale kihlust kohe ära. Ma ütlen sulle viimast korda, kui ma ei oleks purjus olnud ja kui mu elu armastus ei oleks olnud kadunud nagu vits vette, ei oleks seda juhtunud. See combo panigi mind tegema lollakaid asju," seletas Wade, olles juba püsti. "Ma lähen vist sõitma," lausus ta järgmisena. Mees oli väga ärritunud ja tahtis korterist põgeneda.

"Ma ei tea, Wade, okey? Ma ei tea," vastas naine mehe ärritunud küsimusele. Tema hääl oli nüüd selgem ja kindlam, sest ka Wade'i hääl oli tunduvalt tõusnud. Muidugi ei taha naine, et mees talle valetama hakkaks, aga see kõik oli lihtsalt nii keeruline. Ja kui Wade ei oleks seda pommuudist välja ladunud, siis oleksid nad võibolla juba leppinud ja plaaniksid pulmi või midagi. Aga selle asemel nad kaklevad ja kisavad. Ja siis jälle kallistavad. Väga ebastabiilne värk. "Nii et mina olen siis kõiges süüdi?!?" küsis Zoe, "see on see, mida sa öelda tahad?" Ta teadis isegi, et selles on muidugi oma osa ka tema teguviisis, aga see ei olnud ainuke asi. Pealegi üks asi on seda ise sisimas teada ja teine asi on kuulda seda kellegi suust. Tõusnud mehe järel püsti, asetas arst teetassi rõdul olevale tillukesele ümarale lauale. "Mitte kuhugile sa ei lähe," lausus naine teravalt, "see põgenemine siin ei aita midagi. Meil on vaja rääkida ilma, et me teineteisele kogu aeg kaela kargama, sest sellisel juhul võiksin ma kohe enda asjad pakkida ja minema minna - säästaksin sind ja ka ennast. Me ei jõua selle kisamisega mitte kuskile," sõnas Zoe rahulikumalt, jäädes mehe ette seisma.

"Ei, sa ei ole selles süüdi. Ise olin loll, et tahtsin sinuga ühist elu!" pahvatas mees. Ta mõistis, kui ülbelt ja isekalt see kõlas. Mees rahunes ja ja istus tagasi toolile. "Vabandust, ma ei oleks tohtinud seda öeda, sest ma kipun vihasena liiga ülbeks minema," ütles Wade ja viis silmad naisele. "Ma tõesti ei tea, mida edasi teha." lisas mees.

Need sõnad olid tõesti teravad ja valusad. Ja seda võis lugeda ka naise näolt, kui ta hekeks enda silmad sulges, et end koguda ja samas ka lööki pehmendada. Zoe toetas end vastu rõdupiiret ja silmitses meest. Ta oli sama nõutu kui Wade, oskamata kuidagi asjast üle minna. Sellised uudised vajavad aega, et neist korralikult aru saada. "Sa ei pea vabandama. Sul on igasugune õigus seda öelda, sest mu käitumisest võis tõesti välja lugeda seda nagu ma ei tahaks sinuga ühist elu alustada. Aga see ei ole tõsi - ma tahan sinuga koos elada. Olgu siis sõrmusega või ilma. Ma võin tunnistada, et ma ei ole kunagi pulmadest ega abielust väga huvitatud olnud, sest minu jaoks on see alati tähendanud lihtsalt ühte paberit ja muud ei midagi. Aga kui sa tahad, et me oleksime ka ametlikult kirjas kui paar, siis ma olen nõus seda sammu astuma. Ja ma pean tunnistama, et nende kahe nädalaga Michiganis on mu arusaam abielu kohta tõsiselt muutunud ja ma ei taha, et sa mu jutust välja loeksid nagu see oleks mulle täiesti ükskõik ja ma teeksin seda ainult selleks, et sina rahul oleksid," rääkis naine täiesti ausalt ilme keerutamata, sest kõik mida nad hetkel vajasid oli puhas tõde ja otsene välja ütlemine. "Ma arvan, et me peaksime olema üksteisega avameelsemad ja avatumad ning rääkima seda, mida me tõesti arvame või tunneme selle olukorra suhtes, kus me praegu oleme," üritas naine midagigi välja pakkuda.