The End

14.juuni õhtupoolikul olid praktiliselt kõik Tree Hilli elanikud, kes korvpallist huvi tundsid, kooli võimlas. Toimusid USA keskkooli korvpalli meistrivõistlused. Kes kroonitakse meistriks? Saal oli paksult rahvast täis. Puudu olid kahjuks Ravensite ergutustüdrukud, kes ise eile meistrivõistlustel osalesid. Need toimusid aga Floridas. Tulemusi ei tea veel keegi, sest tüdrukud ei ole veel tagasi jõudnud, kuigi lennule istuti juba täna varahommikul.

Täpselt kell viis õhtul käis kohtuniku vile ning pall pandi mängu. Mäng oli üsna tasavägine - kord juhtisid Ravensid, siis jälle vastased. Ja nii see käis. Mängu tulemust oli pea võimatu paika panna. Esimene poolaeg lõppes siiski külaliste kasuks. Nad juhtisid kuue punktiga. Kuid pausilt tagasi tulles suutsid Ravensid end kiiresti jälle mängu sisselülitada. Eks treener tegi vahepeal nendega imesi. Pealegi olid kohal erinevate ülikoolide värbajad, kes otsisid noori talente. Ja meeskonnas on palju Senioreid, kellele kuluks stipendium ja koht heas koolis ära. Seega motivatsiooni pidi neil palju olema.

Punased numbrid tablool muutusid ülikiiresti. Viimased sekundid hooaja viimasest mängust jooksid. Ja meie Ravensid olid maas täpselt kahe punktiga. Seega oli neil vaja sisse saada kas üks korralik kahene või kolmene. Zac pani palli enda kodu korvi alt liikuma, visates selle meeskonna kaptenile, kes tänu liiga tugevale vastaste ründele viskas palli Jasonile, kes tõmmati pikali, kuid kuna kohtuniku arvates ei olnud tegu veaga, läks mäng edasi. Pall oli taas vastaste käes. Nad tegid ka uue viske katsetuse, aga see ebaõnnestus, sest Liam suutis palli õigel hetkel eemale lükata. Zac püüdis selle kinni ja toimetas taas Jasonile, kes silmitsedes kiirelt aina vähenevaid numbreid viskas selle Sayerile. Tema oli aga halva nurga all. Ta teadis, et ei saaks siit visates palli sajaprotsendiliselt sisse. Üks võimalus oli visata pall tagasi Jasonile, kes teeks otse viske või siis lollikindlam plaan - visata pall kaarega Jacksonile, kes oli meeskonnas tuntud, enda kiirete ja täpsete korvide poolest. Kuna Sayeril ei olnud aega, siis otsustas ta viimase kasuks, saates palli suure kaarega risti üle korvi ja otse Jacksonile kätte, kes hetkegi kaotamata selle korvi suunas lendu lasi. Pall oli tema kätest vaid kahekümne sentimeetri kaugusel, kui käis lõpu vile. Kuna pall oli endiselt õhus, siis mäng veel tehniliselt käis. Kõigi pilgud olid suunatud pallile, mis justkui aegluubis liikus. Ja siis käis see mõnus sahin, mis tekib siis, kui pall läbi korvirõnga vajub ja maha kukub. Hetkeks täitis saali vaikus ja siis oleks keegi justkui korraga häälenuppu vajutanud, sest algas suur kisa, laest tulid alla väikesed paberist hõbedased ja kuldsed kandilised kaunistustükid ning pealtvaatajad tõusid püsti, juubeldades enda kodu meeskonnale.

Sellel ajal kui kohtunikud veel mängu üle vaatasid ja asju arutasid, jooksis kogu Ravensite meeskond platsile. Kätleti vastastega ning õnnitleti teineteist. Ka Nathan tuli platsile, et enda poiste üle uhkust tunda. Nad oli just tulnud USA korvpalli meistriteks keskkooli tasemel. Ja see oli midagi suurt. Enda treeneri karjääris jääb see mehele kindlasti pikemaks ajaks meelde. Viimaks kui kohtunikud enda asjadega ühele poole said, toimus autasustamine. Külalismeeskond sai endale kaela ilusad hõbedased medalid ja väikese karika. Kodumeeskond sai endale aga suure-suure karika ning igaüks veel diplomi ja medali. Hooaeg oli lõppenud säravates toonides. Loodetavasti on see samamoodi ka järgmisel aastal.

Korraga tõmbus kogu saal pimedaks ning rahvas aeti mänguplatsilt maha. Oli kuulda vaid saginat. Ja siis hakkas pihta muusika ning üks haaval läksid tuled taas põlema. Iga prošektori valgusvihu all tuli nähtavale üks Ravensite kisakoorineid. Jah, nad olid tagasi ja valmis enda meeskonna jaoks esinema. Nad väärisid seda. Tegu ei olnud nende võistluskavaga, vaid pigem sellise hiphopiliku tantsuga, mida nad olid sellel aastal esimesena õppinud, jättes selle enda soojendustantsuks, et end trennilainele viia. Lauluks oli mõnus ja hoogne Lady GaGa - Born This Way. Peagi oli kogu saal tüdrukutele kaasa elamas ja vaikselt kaasa tantsimas. Kui tants viimaks läbi sai, tõi Vanessa kohale kisakoori kolmanda koha karika, mille nad endale Floridas kätte võitsid. Karikas asetati korvpallurite esimese koha karika kõrvale lauale, mille taga just mõned minutid tagasi kohtunikud istunud olid.

Edasi palus Nathan kõikidel Senioritel võtta saali keskele ritta, et neid tänada nende suurepäraste aastate eest koos. Kingituseks said nad kõik endale keskmise suurusega pildiraami, mille sees oli nende Ravensi särk miniversioonis ning väikesel hõbedasel plaadil Ravensite hüüdlause - Once a Raven, always a Raven! Ja siis tuli see, mida kõik kaua-kaua oodanud olid. Liam astus rivist välja ning võttis enda särgi küljest ära Kaptenit tähistava C-tähe. Ta andis lühikese kõne ning seejärel kutsus ta ette Jacksoni, kellest pidi järgmine aasta saama uus kapten. Sellise otsuse olid langetanud Nathan ja Liam koos. Poisi särgile asetati C-täht ning nüüdsest peale on ta Ravensite Kapten. Loodetavasti sama hea või isegi parem kui Liam. Abikapteni valimine jääb juba uue Kapteni ja Nathani tööks.

Senioritele ja uuele kaptenile anti suur aplaus ja siis toodi saali suur-suur, lausa hiiglaslik, võileivatort, mille peal oli kujutatud Ravensite logo. Rahvas hakkas tribüünidelt alla voolama ning igal pool oli näha naeru, õnnitlusi, kallistusi ja muidugi ka suudlusi. Hooaeg oli lõppenud lihtsalt suurepäraselt nii kisakoorile kui ka korvpalluritele. Kogu kohale tulnud rahvas hakkas justkui ühe suure perekonnana torti sööma ja muljetama.

Sayer seisis ühes väljaku ääres koos teiste Ravensitega, tundes südames tõelist rahulolu, õnne ja rõõmu. Kõik oli lihtsalt nii hästi kui sai veel olla. Nad olid just äsja tõestanud, et Ravensite aeg ei ole veel möödas ning neilt võib veel suuri tegus oodata. Seda muidugi kahjuks ilma Sayeri endata, sest tema enam seda särki ei kanna. Tema pilk libises väikesele kingitusele tema käes. Jamh....Once a Raven, always a Raven. "Sayer Tremblay?" kuulis Say korraga kuskilt eemalt kellegi võõrast häält enda nime ütlemas. Tõstnud pilgu enda kingituselt, vaatas ta otsa tundmatule mehele. "Jah, tere," lausus noormees viisakalt ning ulatas mehele käe kui too enda oma välja sirutas, "Steven Williams. Syracuse Ülikooli korvpalli meeskonna abitreener ja värbaja," tutvustas mees end viisakalt. Kuulnud neid sõnu, hakkas korraga, uskuge või ei, Sayeri süda mitu korda kiiremini lööma. Nüüd on kaks võimalust - ta kas saab endale stipendiumi või peab siiski kuskilt mujalt ülikooli jaoks raha saama. "Rõõm tutvuda," olid esimesed sõnda, mis Sayeri suust välja tulid. "Rõõm peaks minu poolne olema. See oli väga ilus mäng, mida ma täna näha sain. Te olete hea mängija. Natuke putitamist ja saate veel paremaks," lausus Steven laialt naeratades. Say ei osanud selle peale midagi muud öelda, kui lihtsalt meest tänada. "Nagu ma lugenud olen, siis te vajate stipendiumit, et ülikooli astuda. On mul õigus? Ja te taotlesite alguses arhitektuuri stipendiumit, kuid jäite sellest ilma ja seega helistas teie treener ja palus mul tulla teie tänast mängu vaatama. Ja ma pean ütlema, et ma ei kahetse enda tulekut. Linn on väga kena ja rahvas väga lahke ja korvpalli võib siin igal pool näha. Sellised väikesed linnad mulle meeldivad. Olen tegelikult ka ise ühest sellisest kohast pärit," seletas mees muudkui, justkui kass ümber palava pudru, jõudmata tuumale lähemale, "mis ma siin ikka enam keerutan. Syracuse Ülikoolil oleks väga hea meel sind enda särgis näha. Siiski on olemas üks aga. Nimelt ei saa me välja anda täisstipendiumit, vaid pooliku sitpendiumi. Kui see sulle sobib, siis saatke mulle enda kinnitus ja te olete sees," sõnas Steven. "Ma võin teile kohe siin ja praegu öelda, et ma võtan teie pakkumise vastu. Ma olen alati tahtnud Syracuse Ülikooli astuda, seega ei ole siin minu jaoks midagi mõelda enam.....kuigi ma loodan, et number neliteist on teil veel vaba," vastas Sayer kerge muigega. Talle meeldis see mees, kellest pidi sügisel saama tema abitreener. See päev muutus just palju-palju paremaks. "Noo, seda annab korraldada," muigas värbaja, "Sellisel juhul ajan ma asjad kohe joonde, kui New Yorki jõuan. Ma saadan teile kõik muu vajaliku postiga ja siin on mu visiitkaart juhuks, kui teil mingeid küsimusi peaks tekkima," ulatas ta Sayerile kaardi, mille viimane vastu võttis. "Aga ma pean nüüd lahkuma, et enda lennule jõuda. Aga palju õnne nii võidu puhul kui ka meie kooliga ühinemise puhul," lausus Steven ning ulatas noormehele taaskord enda käe. "Ma tänan teid," sõnas Sayer, mõeldes iga sõna täie siirusega. Poiss surus mehe kätt ning nad noogutasid teineteisele põgusalt ennem, kui Steven ringi pööras ja ära läks, jättes Sayeri segaste tunnetega endiselt saali äärde seisma.

Stephen seisis samuti veel võimlas koos kõigi teiste Ravensi mängijatega. Püsis temagi näol kena naeratus. Mäng oli neil tõesti suurepäraselt läinud ning viimase sekundi võit osutus eriti magusaks. Treener võis tõesti kuttide üle uhkust tunda ja nemad ise enda üle samuti. Ilus lõpp keskkoolile. Muidugi oli sellest kahju, et kõik liigagi ruttu läbi sai. Eriti veel Stepheni jaoks, kes alles sellel aastal Tree Hilli kolis. Samas kohanemisega ei läinud tal kaua aega ja seetõttu oligi mõnevõrra kurvem tunne, et keskkool on tema jaoks igaveseks läbi saanud. Korvpallis polnud Steph just teab kui suur staar, kuid eks olnud temalgi osa nende tänases võidus. Ka väikest kasvu tagamängija võib nii mõndagi korda saata, jagades aeg-ajalt kaaslastele täpseid sööte, mis lõpuks ka korvini viivad. Stepheni pilk peatus Sayeril, kes mingi mehega rääkis. Too viimane oli tõenäoliselt värbaja, kes mõne ülikoolitiimi jaoks lootustandvaid mängijaid otsib. Kui mees lõpuks minekut tegi, oli Steph'ile selge, mis just äsja toimus. Sayer saigi stipendiumid. "Minu õnnitlused, mees," lausus Stephen, kui oli talle piisavalt lähedale liikunud.

"Tänud," lausus Sayer meeskonnakaaslasele, kes just tema juurde oli jõudnud, "peab ütlema, et lõpetasime selle hooaja päris eduliselt," muigas noormees. Kuigi Stephen oli meeskonnaga liitunud alles see aasta oli ta siiski osa Ravensitest. Kahju muidugi, et Say teda rohkem tundma ei õppinud. Eks praegu koolile tagasi vaadates tunned ikka, et miks ma seda või toda ei teinud. Aga tollel hetkel tundus võibolla, et aega ju on veel. Aga näed, enam ei ole. Kuigi suvi on ka veel ees.

"Jah. Hea mäng oli. Samamoodi ka terve see aasta," nõustus Stephen. Nüüd oligi jäänud ainult suvi, mis kestab paar kuud ning Tree Hillist ta läinud ongi, nagu ka paljud teised Seniorid. "Võib öelda, et minul on nüüd korvpalliga lõpp," lisas noormees. Stephen kolib peagi New Yorki, kus ootab teda juba uus kool - Juilliard. Kui Steph sai teada, et ta võeti sinna vastu, täitus kuti üks suurimaid unistusi. Tema teine ja veel suurem unistus on kunagi edukaks muusikuks saada.

"Jah...," nõustus Sayer Stepheniga, meenutades kogu seda aastat. Oli nii paremaid kui ka halvemaid aegu. Uskumatu, et see kõik läbi saab. "Kuhu sa siis edasi liigud pärast lõpetamist?" tundis noormees klassivenna tuleviku vastu huvi. Ega kõik Ravanesid ei tegelegi korvpalliga edasi. Sayer ei teeks seda ilmselt ise ka, kui see ei oleks ainuke võimalus, kuidas ta enda ülikooli eest maksta saaks.

Alex oli tervet mängu vägagi pingsalt vaadanud. Viibides üha enam koos Liamiga korvpallitrennis, on hakanud tüdruk rohkem arusaama sellest mängust. Pealegi võiks tüdruk ikka natukene rohkem teada korvpallist, kui seda, et seal põrgatatakse oranži palli ning joostakse ühe korvi alt teise alla, eriti veel juhul, kui tema poiss on korvpallur.
Peale otsustavat hetke, mis tõi Ravensitele võidu, oli ka Alex üks neist juubeldavatest noortest. Kõige rohkem oli tal loomulikult hea meel noormehe üle, sest ta teadis, kui palju see Liamile tähendab. Peale seda mängu pole ta enam meeskonna kapten ning ei mängi enam kunagi selle särgiga, mis tal praegu seljas on. Vähemalt mitte ametlikult.

Alex kõndis läbi mängijaid õnnitleva rahvamassi tuttava blondi juuksepahmaka poole. Tüdruku sammud olid vaiksed ning kui ta lõpuks Liami selja taha jõudis, hüppas ta talle selga, surudes enda huuled tema põsele. "See oli üks paremaid mänge, mis ma siin saalis näinud olen," sosistas neidis noormehele kõrva.

outfit

"New Yorki, Juilliardi," vastas Stephen. "Ma ei suutnud isegi seda uskuda, kui sain teada, et olen sees," lisas ta. Loomulikult oli Stephenil ka varuplaan mõeldud, kui Juilliardiga peaks nässu minema, aga õnneks ei pidanud ta seda plaani kasutama. Tree Hillist oleks ta aga nii või naa lahkuma pidanud. Ilmselt saatus. Samas jättis aastake selles väikelinnas talle meeldiva kogemuse. Ehk tuleb siia veel kunagi tagasi. Kui mitte elama, siis vähemalt väikeseks puhkuseks suurlinnaelust.

See mäng oli tõesti noormehele tähtis olnud. Oli ta ju selle meeskonna eestvedajaks olnud neli aastat ja nüüd pidi ta sellest kohast loobuma. Vähemalt oli ta rahul Jacksoniga, kellest saab tema järeltulija. Kindlasti hakkab ta võimaluse korral Ravenseid endiselt mängudel vaatamas käima, aga see ei ole see sama kui selles särgis platsil joosta. Noormees sai enda hea 'töö' eest palju kiidusõnu ja muidugi õnnitlusi. Viimaks kui ta sellest piiravast ringist natuke välja poole jõudis, vaatas ta unustavalt pilgul üle saali justkui meenutades sellel ühel minutil kõiki mänge ja hetki, mida see saal näinud on. Ja siis tundis ta korraga raskust enda seljas, kuid kuulnud seda mahedat häält, püüdis ta tüdruku korralikult kinni, et näitsik maha ei kukuks. "Ma tänan, aga sa oledki kohustatud seda ütlema, sest sa oled mu tüdruksõber," muigas noormees, vaadates üle õla Lexi poole, surudes tema huultele kiire suudluse.

"Oh, ma tean ühte imelise häälega neidu, kes sinna järgmine aasta sisse soovib saada," lausus Sayer, "aga õnnitlused sulle. Ega sinna vist kerge kohta saada pole," pidi noormees tõdema. Vähemalt jutud rääkisid seda. Aga ju siis oli Stephen ikka tasemel. Ega Say ei olegi ju poissi kunagi muusikaga tegelemas näinud. See viga tuleks küll ära parandada. "Lähen ise ka New Yorki õppima, aga mitte sinna suurde linna, vaid sellest umbes nelja tunni sõidu kaugusele Syracusesse," sõnas Rufus. Seega soovi korral saavad nad veel ka pärast keskkooli edasi suhelda, kuigi ega nad pole just eriti lähedased sõbrad või midagi.

Alex naeratas õrnalt. "Mõni teine tüdruk, kes oleks sinu tüdruksõber, oleks kohustatud seda ütlema, aga mitte mina. Pealegi ma olen ennast juba rohkem korvpalli teemal arendanud, seega pole sul vaja siin midagi nuriseda," lausus neidis lõbusalt, libistades ennast Liami seljast maha. See kiire suudlus oli hea, aga kahjuks lühikene. Viimasel ajal on Lexi üha enam sõltuvuses neist suudlustest, mis lähevad just kui iga korraga aina paremaks.

Liam hakkas naerma ning lasi tüdruku enda seljast maha. "Väga tore. Hari ennast veel. Ma ei saa ometi käia inimesega, kes ei tea korvpallist muud midagi kui seda, et seal on pall, pikad poisid ja korv," turtsatas Liam ja hakkas naerma, tõmmates tüdruku enda embusesse. Vajutanud tema juustesse hoolitseva suudluse, lasi ta näitsikust lahti.

Alex turtsatas vaikselt, leides ennast järgmine hetk Liami käte vahelt. Neidis peitis enda nina hetkeks tema särgi sisse, kuid astus seejärel ninakrimpsutades sammukese taha poole. "Tean ma korvpallist, mida ma tean, aga see on kindel, et sa vajad ühte korraliku dušši," lausus tüdruk vaiksel turtsatusel, vaadates Liamile otsa.

"Tõesti? Ja mina arvasin, et ma näen hetkel nii vastupandamatu välja," turtsatas Liam ja hakkas pead raputades naerma. Ega jah...üle tunni aja saalis ringi jooksmine teeb oma töö. "Eks ma käin siis pesemas ära ja tulen ja otsin su siis ülesse," sõnas Liam hetkeks nina krimpsutades ja siis tüdrukut uuesti suudeldes. Ilmselt läheb see istumine siin saalis veel päris pikalt edasi.

"Jah, konkurents on tihe, aga mul vedas," nõustus Stephen. Ka tema teadis päris mitut inimest, kes samasse kooli saada tahaksid, aga nemad olid temast nooremad. Ehk oli see suur tahtejõud, mis aitas Stephenil ühe oma unistustest ellu viia. Muidugi ainult tahtejõust ei piisa. On vaja ka omajagu andekust. "Siis polegi väga kaugel. Ehk isegi näeb kunagi," arvas Steph. Oma vanu klassikaaslasi ei kavatsenud ta kindlasti ära unustada. Ka mitte siis, kui kolib tagasi New Yorki. Linna, kus ta enamuse oma elust veetnud oli.