The End

"Sa seda arstile ei näita?" küsis Sierra, hoides enda pilku pigem noormehe kaunil näolapil kui sellel sinisel põlvel, mis tekitas tüdrukus endas tunde, nagu oleks midagi tema enda põlvega lahti. "Kas sul on tänaseks õhtuks mingeid plaane ka?" küsis trüdruk, viies jututeema mujale, "muidu...kinos on täna hilisõhtune seanss...see The lucky one. Ma rääkisin sulle sellest filmist üks päev," sõnas Melody säraval naeratusel.

Tõsi. Julliardi on Alex tahtnud sisse saada juba lapsest peale. Nii pea kui ta hakkas saama enda ema käest laulutunde, on tüdruk sellest unistanud, et temagi esineb kunagi suurel laval ning talle aplodeeritakse püsti seistes. Eks iga tüdruk on sellest unistanud, aga keegi pole seda arvatavasti kunagi tahtnud nii palju kui Lexi. "Et ma mõtlen," vastas Alex vaikselt Liami küsimuse peale. "Nad pakkusid mulle võimalust õppida kas täiskohaga või osalise, et ma saaksin New Yorgis enda keskhariduse ära lõpetada," lisas ta, tõstes enda rohelised silmad Liamile.

"Õppida keskkolis ja kõrgkoolis korraga? Craaaazy," lausus Liam ning võttis enda tordist ühe tüki. Nii kaua, kui ta seda mälus, võitis ta endale aega, et midagi välja mõelda, mida öelda, sest ta ei osanud selle peale eriti midagi öelda. "Noh, sa oled koolis alati hästi hakkama saanud. Seega sellega sul vist probleeme ei peaks tulema. Aga mis sa siis arvad? Lähed või?" küsis Liam, tõstes enda silmad torditükilt Lexile.

"Või ma olen see aastake Julliardis, õpin iseseisvalt ning järgmine kevad teen Tree Hillis enda lõpueksamid," pakkus Alex välja ka enda poolse variandi. Tüdruk teadis, et sisimas pole ta veel valmis, aga sellist võimalust ei pruugi tal enam tulla. Praegu saaks ta sinna sisse täisstipendiumiga, üürikorteriga, aga järgmine sügis peab ta võib-olla juba selle kõige eest maksma. Noori uusi talente tuleb pidevalt peale ning Lexi ei pruugi olla alati see kõige andekam. "Ma ei tea," kehitas neidis Liami küsimuse peale õlgu.

"See kah võimalus," kehitas noormees enda õlgu. Noormees ise üritaks ilmselt ennem ühe kooli ära lõpetada ja hakkaks alles siis teisega jamama. Aga Liam ei ole Alex. Nad on kaks üsna erinevat inimest. "Kaua sul aega on, et neile vastata?" uuris poiss edasi. Ta tahtis ennast lihtsalt asjaga kurssi viia.

Sayer käis pesemas ära ning naases saali. Ta kandis tavalisi siniseid teksasi ja musta maikat, mille peale oli ta tõmmanud enda numbriga Ravensi dressika. Ta liikus läbi rahva, otsides seda ühte neidu, aga selle asemel märkas ta eemal hoopis Sierrat ja Jasonit. Seega jalutas ta nende juurde. "Hey," lausus ta neile, istudes nende juurde maha, "said väga kõvasti kannatada?" uuris Say, visates kiire pilgu sõbra põlvele, millel lebas jääkott.

Juba noorest peast on Alex endale tihti võtnud mitu vastutust korraga õlule, püüdes nendega ise hakkama saada. Abi ei palunud ta kordagi ning võitles enda eesmärkide nimel. Väikene tänavalaps, kes veetis ilmselgelt liiga palju aega koos poistega. Seega võib öelda küll, et nad on Liamiga vägagi erinevad, aga samas jällegi nii sarnased. Müsteerium. "Kaks nädalat," vastas Lexi vaikselt, hakkates uuesti enda sõrmusega mängima.

"Eks ma õhtul tüütan mõnda aega Albertit ning ennist öeldi, et arvtavasti on tegu lihtsalt venitusega. Seega külma, sidemesse ja kaks nädalat voodis," turtsatas Jason lõbusalt lõpus, kui mainis paranemisega kaasnevaid tingimusi. Viimane oli küll tema enda välja mõeldud, aga esimesed kaks olid küll sellised, mida oli vaja jälgida. Venitused paranevad õnneks kiiresti. "Enda teada küll pole, aga teades sind, siis on meil kindlasti midagi plaanis," maigutas poiss suud ning kiirelt järgnes tema sõnadele kinnitus. Kui kinno, siis kinno. Peagi pöördusid Jasoni rohelised silmad Sayerile, tervitades tüüpi vastu. "Nii kaua kuni jalg otsast ära ei kuku ja elama jään, siis pole midagi hullu."

"Siis on meil aega küllaga, et selle üle mõelda. Kui tahad võid ju kellegi vanemaga ka aru pidada või siis, kas või psühholoogi poole pöörduda. Ta on ju ka mingit moodi karjäärinõustaja," kehitas Liam õlgu. Igastahes tuli tüdrukul see otsus ise ära teha. Liam saab teda vaid natuke siit-sealt suunata, aga ei midagi enamat. Hoidnud veel hetke enda siniseid silmi tüdrukul, asus ta taas enda torditüki kallale.

"Mhh," protestis tüdruk noormehe sõnadele vastu nagu oleks ta mingi hull tüdruksõber, kellele meeldib kogu aeg enda poisi eest plaane teha. Sierra oleks ilmselt veel midagi lisanud, aga kohale tulnud Sayer ajas kõik tema mõtted segamini ja seega ta lihtsalt tervitas enda 'venda'. Ta lasi poistel omavahel rääkida, istudes lihtsalt Jasoni kõrval ning kuulates neid kahte.

"Päris nõme, et sul viimasel mängul niimoodi 'vedas'," lausus Sayer, vaadates sõbrale aeglaselt pead raputades otsa. Jason võib end sellega lohutada, et eks need vastased üritasidki paremaid mängijaid pikali tõmmata. Ja seega oli Jason ilmselgelt üks neist headest mängijatest. "Ega sa juhuslikult enda õde kuskil näinud ei ole?" küsis Say, lastes silmadega veel kord üle saali, "kusjuures ta kurdab mulle kogu aeg, et sa veedad temaga liiga vähe aega ja selle põhjuse kurjajuur istub su kõrval," muigas noormees, vaadates Sierrale otsa.

"Jahm.. aga vähemalt oli see kõik asja eest," muigas Jason, mõeldes sellele tiitlile ja karikale, mis jääb kooli järeletulevatele põlvedele inspiratsiooniks. Sayeri küsimuse peale, pöördusid Tommie silmad rahvale, uurides seda mõnda aega ja siis tagasi noormehele. "Hetkel küll mitte. Ennist sai küll enne mängu räägitud ja ta lubas tulla, aga küllap on ta kas Carmeli või mõne teise kisakoorika käes vangis," kehitas poiss õlgu. "Ma saaksin talle seda sama ette kurta ning selle põhjuse kurjajuur seisab minu vastas," turtsatas Jas, vaadates Sayerile otsa.

Sayer turtsatas, kuid pidi siiski Jasoniga nõustuma - kõik see oli asja eest. "Eks ma pean ta siis sealt kuskilt ära päästma," vangutas noormees aeglaselt enda pead, viies veel hetkeks enda silmad rahvale. No isegi kui ta seal kuskil oli, siis jäi ta teiste taha peitu. "Jamh...eks ma pean vist selle süü omaks võtma," lausus Sayer, sest eks Jasonil ole õigus, aga samas Jessica veedab temaga sellepärast nii palju aega, et ta ei saa seda enda vennaga teha. Justkui kinnine ring.

Alex noogutas vaid õrnalt Liami sõnade peale, oskamata midagi nende peale öelda. Robertiga oli ta kevadel sellest rääkinud, kui Julliard tüdrukule esimese pakkumise tegi. Psühholoog andis küll Lexile päris mitu mõtet, mida ta on kaalutlenud, aga mitte midagi uut, mis muudaks otsustamise palju lihtsamaks. Jälginud mõnda aega veel Liami siniseid silmi, pööras ta need mujale, tuues kuuldavale vaikse ohke, mis jäi vaid tema endale kuulda.

Kui tüdruk vaikseks jäi, lõpetas Liam enda torditüki ning asetas taldriku tüdruku tükiga enda kõrvale pingile. "Hei, tahad sa veel siin olla või hakkame minema?" küsis noormees vaikselt tüdrukule kõrva. Neil ei olnud enam eriti vaja siin ju istuda. Ja kui keegi veel tahtis temaga rääkima tulla, siis saab ta seda ka edaspidi tänaval teha. Suvi on siiski ees ja noormees ei kao veel kuhugile.