The End

Sayer noogutas noormehe sõnade peale. Tundub, et tal on siiski järgmine aasta, kellega kokku saada ja suhelda. Brittany on sügisest jälle Yale'is ja Stephen siis Juilliardis. "Ma loodan vähemalt, et see aasta Tree Hillis oli sulle igati meeldiv kogemus," lausus noormees, oskamata midagi muud öelda. Kõik tundus justkui öeldud olevat.

"Oli muidugi. Kui ma esimest korda siia jõudsin, arvasin, et tegemist on mingi mõttetu kohaga, kus pole kunagi midagi teha. Aga ma eksisin," tunnistas Stephen. Oli siin ju tegelikult nii mõndagi ette võtta ning ka seltskonnal polnud viga. Leidis ta siit päris palju uusi sõpru, kuid samas igatses Stephen ka enda New Yorgi-semusid ning vanu bändikaaslasi. Kindlasti oleks neid tore jälle näha.

Britt, kes oli mängule tulnud koos enda perega, jalutas nüüd, väike õde käekõrval, läbi rahvamassi, otsides ühte tuttavat number neljateistkümmet. Täna oli neil justkui väike perekondlik päev. Hommikul käisid nad kõik koos rannas, siis külastasid lõbustusparki ja nüüd on nad mängul, mis küll just läbi sai, aga sellele järgneb veel mõnus õhtusöök mõnes nooblis restoranis. Seega ei ole tal palju aega, aga siiski piisavalt, et kallikesele õnne soovida. "Heeey," hõikas naine juba eemalt kui Sayerit märkas. Jõudnud tema juurde, kallistas ta teda tugevalt, vajutades tema põsele tillukese musi, "palju-palju-palju-palju-palju-palju õnnnne!!!" Lesley, kes liiga lühike oli, sirutas enda käed välja, et noormees ta sülle võtaks, "opa," oli ainuke sõna, mis tema suust välja tuli, kui ta südantsulatava naeratusega poisile otsa vaatas.

"Väikelinnadest jääb alati alguses selline mulje, aga kui sa siin elad, siis sa näed, et siin toimub tegelikult ikka päris palju," lausus Sayer noormehe sõnade peale. Ta ei jõudnudki midagi muud öelda, sest siis tormas kohale Brittany, kes talle kaela hüppas. Ega noormehel ei jäänudki muud üle, kui teda vastu kallistada. "Ma tänan, ma tänan," naeris Sayer, viies enda pilgu siis alla väikesele Lesley'le, kes talle rõõmsalt otsa vaatas. Lasnud Brittany'st lahti, võttis ta väiksekese endale sülle. "No, tere jälle," sõnas Say Lesley'le.

Brittany hakkas kergelt naerma, kui Sayer Lesley endale sülle tõstis ja väikseke enda näo käte taha ära peitis. "Meie väikseke on sinusse ära armunud. Ta muust ei räägigi, et millal Say jälle tema juurde tuleb," sosistas Britt noormehel kõrva, kummardudes talle selle jaoks lähemale. Kuid peagi tõmbus ta juba tagasi, silmitsedes enda väikest inglikest. "Noh, nägid Sayeri ära, kas hakkame nüüd minema?" küsis ta enda õelt. Too raputas enda pead ning asetas enda tillukesed käed kummalegi poisi põsele, vajutades tema huultele väikese musi, vaadates siis poisile säraval pilgul otsa nagu oleks hoopis tema just USA meistriks kroonitud. Brittany noormehe kõrval hakkas laginal naerma. "Tundub, et sul on kõigi Cassidy tüdrukutega lööki."

"Aww....," tegi Sayer seda tuntud häälitsust kui oli kuulnud ja mõistnud, mida Britt talle just sosistanud oli. Nii et Lesley on temasse armunud. Ei oleks tohtinud teda ikka too üks päev hoidma minema. Kui Britt enda õelt küsimuse küsis, vaatas Say nooremale näitsikule otsa, oodates vastust, kuid selline vastus oli talle midagi ootamatut. Ei juhtu just tihti, et kaheaastane sind suudlema kukub. Kui see läbi oli, vaatas noormees üllatunult Lesley'le otsa, kuid naeratas siis talle ja naeris õrnalt. Kuulnud aga Brittany kommentaari, hakkas ta tõsiselt naerma. "Ma loodan, et neid rohkem ei tule. Mul on kahegagi tegemist."

"You'll never know....," lausus Birttany ning pilgutas Sayerile silma, tõstes enda väikese õe poisi sülest maha. "Les, sa said nüüd oma jao kätte. Emme ja issi juba ootavad, seega on parem kui me minema hakkame," keelitas ta pisikest lahkuma. Muidu väsib teine veel liiga ära ja hakkab restoranis vinguma. "Kas Say tuleb ka?" küsis ta, vaadates enda lapselikult siira näoga Brittany'le otsa, kes raputas enda pead, "ei, ta läheb enda vanematega sööma," luuletas Birtt esimese asja välja, mis talle pähe tuli.

Jun 15, 2012 21:55:41 GMT 2 @zylka said:

"Tõesti? Ja mina arvasin, et ma näen hetkel nii vastupandamatu välja," turtsatas Liam ja hakkas pead raputades naerma. Ega jah...üle tunni aja saalis ringi jooksmine teeb oma töö. "Eks ma käin siis pesemas ära ja tulen ja otsin su siis ülesse," sõnas Liam hetkeks nina krimpsutades ja siis tüdrukut uuesti suudeldes. Ilmselt läheb see istumine siin saalis veel päris pikalt edasi.

Alex hakkas samuti kergelt naerma. "Minu jaoks sa isegi oled, aga mitte kõik ei nõustu alati minuga," lausus ta vaikselt, saades järgmine hetk Liamilt õrna suudluse, mille tüdruk venitas natukene pikemaks. "Ma ootan siin samas," sõnas ta vaikselt, jälgides noormehe siniseid silmi. Neidise suul olev totakas naeratus ei tahtnud kuhugi kaduda. She is so in love.

Liam vangutas enda pead ning vaatas tüdrukut armastaval pilgul. Ilmselt pole Alex ainuke, kellel see totakas naeratus näol on. "Okey. Sa võid endale torti võtta kui tahad," viipas noormees laua poole, mille ümber rahvas askeldas. Liam keeras tüdrukule selja ning jalutas siis saali ukse poole, kust kaudu ta peagi riietusruumi jõudis. Tal kulus pesemiseks ja riietumiseks kuskil kakskümmend viis minutit. Peagi astus ta tagasi saali, kandes Ravensi vormi asemel teksasi ja tavaliselt valget t-särki, mille peal oli hall eest lukuga pusa, mis hetkel eest lahti oli. Otsinud Alexi taas ülesse, jäi ta tema selja taha seisma, libistades käed ümber tema ning toetades enda lõua tüdruku peale. "Ma loodan, et ma sul liiga kaua oodata ei lasnud," muigas noormees.

Jasoni jaoks oli see viimane mäng Ravensi logo all, nagu ka kõikidele teistele senioritele, kuid küllap sellepärast pingutasid nad ka kordades rohkem, et see mäng loeks rohkem kui tavaliselt. Ning see õnnestus neile. Kuldmedal, tiitel ja suur karikas - kõik see oli nende ja peale kauba nende teenitud. Seega magusamat auhinda ei saakski üks senior endale tahta kui see teadmine. Vähemalt Jasoni puhul oli see nii.
Peale mängu lõpu läks Thomas kergelt lonkaval sammul mängijatele eraldatud pinkidele istuma. Saanud Nathanilt ühe suure ja külma jääkoti, asetas ta selle ümber enda parema põlve, mis sai korralikult muljuda mängu keskel, kui vastasvõistkonna kaitsjate poolt korralikult maha. Loodetavasti on tegu vaid kerge venitusega, mis paraneb paari nädalaga ära.
Paremat jalga ees oleval pingil hoides, lürpas Jason aeglaste sõõmudega vett, rohelised silmad otsimas rahva seast tuttavat punast juuksepahmakat.

Alex naeratas õrnalt Liamile, kõndides peagi, kui noormees läks riietusruumide poole, laua juurde, kus ta võttis endale torti. Vaikselt sõi tüdruk seda tükki pikalt. Tundnud korraga neid soojaid ja tugevaid käsi enda ümber, naeratas Lexi endamisi. Kahvli taldrikule tagasi pannud, tõstis ta enda rohelised silmad Liamile. "Hei," lausus ta vaikselt poisile. "Sa näed hea välja," lisas ta, mõeldes noormehe märgi juukseid ja seda värsket kevadist lõhna, vähemalt meenutas see talle seda.

Brittany silmapilgutus pani noormehe tüdrukule kahtleval pilgul otsa vaatama. Kas direktori saab kolmas kord isaks? "Ma võin mõni teine päev sinu juurde tulla, aga praegu ole hea laps ja mine enda õe ja vanematega sööma," lausus noormees, sasides tüdruku pehmeid juukseid. Ta andis mõlemale tüdrukule kerge kallistuse ning jälgis neid, kuni nad ukseni jõudsid, kus nende vanemad neid ootasid. Ise lasi Sayer hetkeks veel silmadega üle saali ning kadus siis riietusruumi, et pesus ära käia.

"Nagu näha võib dušš imesi teha," muigas noormees, tundes nüüd, et ka tema kõht on päris tühi ja ta ei ütleks ära ühest tordi tükist. On nad ju siiski selle välja teeninud. Liam võttis tüdruku taldriku servalt kahvli ning võttis endale ühe tüki torti tema tükist. Päris nämma oli. Seega järgnes esimesele veel teinegi ja alles siis asetas ta kahvli tagasi taldrikule.

"Seda ma tunnen ja näen jah," muigas Alex, silmitsedes, kuidas Liam vaikselt tema kooki sööb. Lõpuks endamisi narma hakanud, asetas ta taldriku poisi sõrmedele, pöörates end näoga tema poole. "Jooksmine väsitas ära?" noris neidis lõbusalt, jälgides noormehe siniseid silmi, mis suudavad teda endiselt lummata, alates nende esimesest kohtumisest, mis oli kaks aastat tagasi koolkoridoris, aga toona eitas tüdruk seda endale, et tüüp võiks talle mingilgi tasemel meeldida.

Kuna Sierra oli eile õhtul Berklee Ülikoolis esinemas käinud, et endale seal koht saada, siis jõudis ta Tree Hilli alles pool tundi enne mängu algust ja seega jäi ta mängule kümme minutit hiljaks. Aga kohale oli ta siiski jõudnud. Sierra oli kogu ülejäänud mängu suure huviga vaadanud ja kõigele platsil toimuvale kaasa elanud. Heameelega oleks ta paarile vastasele kolki andnud, kui need Jasonit puutusid, aga mis teha. See on siiski korvpall ja selliseid asju juhtub. Pärast mängu hakkasid inimesed nii kõvasti sagima, et Melody otsustas enda koha peal oodata natuke ja alles siis liikuma hakata. Tal oli, mille peale mõelda, sest tal oli Berklee'st häid tulemusi, mida enda kallimaga jagada. Tegelikult lausa ootamatuid uudiseid.

Kui osa rahvast juba ära olid läinud, sukeldus Sierra rahvamassi, otsides ühte pikka eriti kobedat noormeest. Endale üllatuseks leidis tüdruk ta hoopis pingil istumas. "Hey, kallis, mis nad sinuga küll tegid," lausus Melody, manades ette mossnäo ning istudes noormehe kõrvale, vajutades enda huuled tema omadele. "Palju õnne võidu puhul. Te väärisite seda," lausus tüdruk vaikselt, jättes enda ühe käe ümber noormehe. "On see väga valus?" küsis näitsik, viies enda pruunid silmad kohale, kus asetses jääkott.