Let's Dance!

Kuulnud Jacklyni sõnu, hakkas Simon valjult ja lõbusalt naerma. "Kohe kindlasti pole mul plaanis sind ära röövida. Ma olen liiga etteaimatav ja liiga koba selleks. Isegi lasteaia laps saaks minust paremini hakkama. Seega jätame selle teiseks korraks ja kellelegi teisele," turtsatas noormees lõbusalt. Tema rohekad silmad pöördusid tänavalt, mida mööda nad praegu kõndisid näitsiku maja poole, Jackile, jälgides teda lõbusal muigel.

"Ah," teeskles Jacklyn imestust, "nii et sa laseksid kellelgi teisel mind ära röövida? Kuhu jääb siis see kangelaslikkus?" muigas naine lõbusalt, vaadates Simonile otsa. Jamh, tänapäeva meestel ei ole seda vist väga loota. Prsh, vaevalt läheks keegi tänapäeval mõne naise nime pärast duellile. "Selleks pean ma vist mõned sajandid ajas tagasi minema," lausus Jacky mõtlikult.

Simon turtsatas lõbusalt. "Kohe kindlasti mitte. Ega ma nii memmekas ka pole, et jääksin vaatama, kuidas teist inimest röövitakse," pöördusid mehe silmad Jackile, jälgides tema silmi. "Jahm ning jääd sinna igaveseks kinni, sest keegi juhmard lõhkus su ajamasina ära," muigas noor õpetaja lõbusalt, pöörates enda pilgu naisele majale, millele nad jõudsid iga sammuga aina lähemale.

"Tore, mul tekkis kohe palju turvalisem tunne," lausus Jacklyn muiates ning pead hetkeks ühele poole kallutades. Naine hammustas mõtlikult huulde ja lõi siis käega õhku, "ma jään parem 21.sajandisse. Keskajal oli naiste elu nii raske. Kui ma peaksin sinna kauemaks jääma, siis ma oleksin parema meelega mees," turtsatas Jacky, viies pilgu enda maja akendele, kust paistis nõrka valgust.

Simon muigas samuti kergelt, jälgides uuesti Jacklyni, kes nägi hetkel tõeliselt armas välja. Naise sõnade ja turtsatuse peale, vangutas Flack endamisi pead, sügades hetkeks enda lõuga. "Keskajal oli kõigi elu nõme, seega pole vahet, kas sa oled naine või mees, kuigi naisena oleksid sa kindlasti kenam," maigutas noor õpetaja suud, jälgides endiselt Jacki, isegi siis kui näitsik jälgis enda maja. Ajaloos pole Simon just väga tugev, seega palun jääda faktidega pinna peale.

"Aitäh...i guess," sõnas Jacklyn kui mees mainis, et naisena oleks ta kindlasti kenam. "Muidugi, ma oleks mõni printsess, kes elaks kuskil suures lossis ja ootaks enda rüütlit," muigas naine, vaadates mehele lõbusalt otsa. Ainult, et kui ta keskajal endale abieluväliselt lapse oleks saanud, oleks ta vist ära tapetud või nagu nii igalt poolt ära aetud. Selle mõtte peale judistas ta enda õlgu. "21. sajand on vähe inimlikum ma arvan," lausus Jacky rohkem nagu enda mõtete jätkuks iseendale.

Simon turtsatas lõbusalt. Märkamatult jõudsid nad neidise maja ette ning noor õpetaja pööras enda rohelised silmad Jacklynile. Ta jälgis vaikides teda. Õhtu oli Simoni jaoks olnud vägagi meeldiv ning hetkel ta küll ei kahetse enda otsust minna sõpradega TRIC'si. "Tundub, et ma sain su siiski ilma ühegi takistuseta kenasti koju toodud. Just nagu keskaja rüütellik rüütel."

Jacklyn seisatas ning pööras end näoga Simoni poole, jäädes tema ette seisma. Nad olid tõesti jõudnud hooneni, mis oli hetkel naise koduks. Õhtu oli väga kena olnud. Kui tavaliselt oli Jackie meeste seltskonnas natuke tagasihoidlikum, siis Simoniga seda ei olnud. Ta oli täpselt selline nagu ta on. Simon on kindlasti inimene, kellega tuleb häid sidemeid hoida. "Ma tänan sind, armuline rüütel," tegi Jacky tillukese kniksu ning vaatas naeratades mehele otsa. "Mul oli väga põnev õhtu ja ma loodan, et me edaspidi teineteisele võõraks ei jää," lausus tüdruk siiralt, hoides enda pruune silmi noorel õpetajal.

Simoni silmad jälgisid hetkeks hoonet, kuni Jacklyni seisma jäämine pani ka tema peatuma. Mehe pilk pöördus kiirelt tagasi näitsikule. Ta naeratas Jackile õrnalt. "Alati nõus aitama," lausus noor õpetaja vaikselt, viimata pilku Jacklynilt ära. Mida muud tal ka hetkel vaadata oleks. Miski muu ei olnud praegusel hetkel huvitavam. "Tree Hill on väike koht, vaevalt seda juhtub," lausus Simon. See linnake oli tõesti liiga väike selleks, et siin keegi kellelegi puhtvõõraks jääks. Pealegi pidi mehest saama peagi naisele õpetaja.

Jacklyn noogutas, näol õrn naeratus. "Aga eks ma siis lähen nüüd. Ja vaata, et sa ise ilusti koju saad. Ma olen kuulnud, et siin pool jõge ei ole turvaline öösiti liikuda," sõnas neidis. Astunud sammukese Simonile lähemale, kinkis ta talle tillukese sõbraliku põsemusi. Selg ees lähenes Jacklyn hoonele, lehvitades mehele. Viimaks pööras ta end ringi, avas ukse ja kadus hoonesse. Korterisse jõudes leidis ta eest magava Charley. Ja kuskil poole tunni pärast ühines ta temaga. Nii, et kogu korter vajus lõpuks rahulikku unne.