Let's Dance!

"Ma pole juba ammu ennast nii hästi tundnud. Mulle tundub nagu ma oleksin nii kerge, et võiksin lausa lendu tõusta," ei peljanud naine enda mõtteid mehele teatavaks teha. Simon oli andnud talle selle õnne ja seega vääris ta killukest naise mõttemaailmast. "Ainult Charley sünd tegi mind veel õnnelikumaks," ohkas ta nostalgiliselt, meenutades seda päeva, kui tema imeline tütar ilmavalgust nägi. Päev, mil ta oli maailmale uue elu andnud. Asetanud enda käed noormehe omadele, tõstis ta need enda pihalt ära, kuid ta ei lasnud neist lahti. Keeranud end jälle näoga Simoni suunas, võttis ta tema mõlemast käest kinni ning tõmbas teda liikuma. "Sa pidid mu ju koju saatma, kallis õpetaja, et ma külma ei saaks," tuletas Jacklyn lapselikult meelde.

Simon kuulas Jacklyni vaikides, püüdes meelde jätta neid sõnu ning samas jälgides tähistaevast ja kaugel mere kohal olevat kuud, mis andis mõnusa hõbedase läike lainetele, mis uhasid randa, kandes endaga kaasas nii vetikaid kui ka teinekord väikseid aardeid. Noormees tundis hetkel, nagu tunneks ta näitsikuid aastaid. Justkui oleks ta see sama tüdruk, kellega ta koos liivakastis suureks kasvas, kellega sai koos hullust korda saadetud ning hiljem koos ka karistust kantud. Ometigi teadsid nad üksteist vaid mõned tunnid. Tundnud Jacki käsi enda omadel, langetas Simon enda pilgu, vaadates neisse tumedatesse silmadesse, mis läikisid kergelt ning peegeldasid tähti. Kena vaade oli igastahes. "Lähme siis," muigas ta vaikselt, liikudes neidisega kaasa. Ometigi oli Jacklyn see, kes meenutas lapsepõlve.

Jacklyn naeratas noormehele, kuid selles naeratuses oli ka midagi häbelikku enda äsjase käitumise pärast. Tegelikult ei olnud naine kuigi hea suhtleja ja ta hoidis rohkem enda ette. Elu oli talle näidanud, et inimesi ei tasu usaldada. Ainukesed inimesed, keda ta usaldas oli tema õde ja tema tütar. Olles siin ja jalutades mööda tänavat kodu poole, tundis ta aga ka selles mehes siin mingit seletamatut usaldust. Simon tundus lihtsalt nii siiras ja aus. "Miks sa äkki nii vaikseks jäid?" uuris Jacklyn, lastes noore õpetaja käest lahti nind surudes enda käed hoopis mantli taskusse.

Simoni käed leidsid samuti endale uue koha, seda mehe tagitaskutes, kus nad olid soojas. Küsimuse peale kergitas noormees kulmi ning vaatas küsivalt Jackile otsa. Kas ta jäi jälle pikemaks ajaks mõtesse, tekitades sellise kahtlase ja kohati akward silence nende vahel? Jama. Seda juhtub viimasel ajal tõesti tihti. "Kas ma oli väga kaua omas mullis?" tundis noormees huvi, vähemalt siis oskab ta äkki ka vastuse anda sellele küsimusele.

"Ma ei tea, kui kaua on kaua," muigas naine, "vähemalt ei ole minuga sa terve selle promenaadi vältel ühtegi sõna vahetanud," sõnas Jacky ning jalutas selg ees edasi, mõõtes justkui vahemaad, mis nad juba läbinud olid, et näha kui kaua Simon vaikinud oli. Peagi pööras ta end jälle ringi ning viis enda pruunid silmad mehele. "Kus te ise elate - siin pool jõge või teisel pool?" uuris naine, sest sellest nad ei olnud ju rääkinud ja hetkel pakkus see talle huvi.

"Ma palun vabandust sellepärast. Küllap jäin ma oma mõtetesse lõksu," vabandas Simon õrna naeratusega, jälgides Jacklyni. Ta ei soovinud neidisele rääkida sellest veidrast tundest, nagu nad oleksid tuttavad juba ammu, see salapärane usaldustunne ja sümpaatia selle noore naise vastu. "Siin pool jõge. Sillast umbes kümne minuti tee kaugusel," püüdis Luke ennast parandada ning olla rohkem praeguses hetkes, kui kuskil sügaval enda peas.

"Nii et eastsider nagu nad teid siinkandis vist kutsuvad," sõnas naine. Ta üritas linnast võimalikult palju teada saada, et seda kõike paremini mõista. Esimese asjana tehti talle muidugi selgeks Eastside'i ja Westside'i vastandlikkus. Samas ei tundnud Jacklyn nagu teisel pool silda elamine midagi halba oleks. Muidugi ookean oli siin pool lähemal. Samas park teisel pool. Mõlemal olid omad plussid. "Öeldakse, et selle kandi mehed on ülbed, ennasttäis, rahaahned, võibolla ka naistemehed....kas jätkan?" kergitas Jacklyn lõbusalt kulme. Ta ei vihjanud sellege, et Simon selline on. Pigem tõi ta välja just seda et..., "sa ei tundu sellisena," lisas ta hetke pärast.

"Suht jah, kuigi kuna ma elan jõe ääres, siis kuulun ma otsapidi ühte ja samas ka teise linnaossa," muigas Simon, jälgides tähelepanelikult Jacklyni. Tema silmad jälgisid tõesti hoolega neidise iga liigutust ja ilmet, noormees justkui õppis läbi nende naist tundma. Kui Jack hakkas üleslugema neid tüüpilisi omadusi, pööritas Simon silmi. Ta avas suu, et öelda mõni sõna selle kohta, kuidas inimesi hinnatakse üldpildi põhjal, kui Jacky lisas, et noor õpetaja ei tundu selline olevat. "Kas see on hea? Pealegi ei maksa inimest hinnata ühiskonna poolt loodud üldpildi põhjal. Paljud minu õpilased on samuti Eastsidelt ning ma ei ütleks, et nad on sellised," sõnas Luke ikkagi need sõnad, mida ta algul ei söendanud öelda.

Ka Jaclyn muigas selle üle, et Simon liigitas end mõlemasse linnaossa. Tegelikult oli ta kuulnud, et Eastside jõeäärset osa tahetakse juba vaikselt Westside'iks lugeda. Õiged Eastside'rid pidavat ikka mereääres elama või siis selle lähedal. Vähemalt seda oli Jacky kuulnud. "Minu silmis küll. Kas sa ise tunned sellistest iseloomuomadustest puudust?" kergitas tüdruk enda kulme, vaadates mehele lõbusalt otsa. "Ja ära muretse, ma ei arvagi nii," lisas ta juurde.

"Kas ma oleksin pigem auahne, egoistlik tõbras? Hmmm.. see on hea küsimus," tegi Simon näo, nagu ta tõesti leiaks selles positiivseid külgi. Peale mõnda sekundit hakkas ta vaikselt naerma, vangutades pead. "Kohe kindlasti mitte. Pigem olen naiivne maailmaparandaja kui mingi Eastside rikas ajudeta mannekeen," pöördusid mehe silmad tagasi Jackyle. Naise viimaste sõnade peale noogutas ta õrnalt. Tore oli seda kuulda.

Jacklyn muigas kergelt noormehe näitemängu peale. "Selge," noogutas tüdruk, lugedes selle teema lõppenuks. Simon oli üks erandlik Eastsider, kes oli vägagi tore jutukaaslane ja neiule sellest teadmisest piisas, et teda juba enda sõprade hulka arvata. Ega tal neid siin eriti palju ju ei olnudki. Ainult Joe veel peale Simoni.

Noored jõudsid peale mõne minutilist kõndimist promenaadi lõppu, eemal seismas Westside majad. Jõele lähemal seisid kortermajad ning kaugel paistsid ka pisemad üksikelamud. Paljude vanemate majade vahel kõrgusid ka uuemad, kuid tagasihoidlikud majad. Igal ühel oli oma jutt rääkida. "Millise juurde peaksin ma suuna võtma?" tundis õpetaja huvi, pöörates rohelised silmad Jackile.

Jacky lasi pilgu üle pimeda Westside ja seal kujunevate siluettide. "See vana punane tellistest kortermaja......seal," lausus naine, osutades sõrmega ühe hoone poole. Tegu ei olnud sugugi uue hoonega. Pigem oli see üsna vana, aga naisele hakkas see juba vaikselt endast kodu kujutama. Ta oli siin siiski juba üsna kaua paigal püsinud. Tavaliselt lahkus ta linnast juba pärast kuud või kahte.

Simoni rohelised silmad pöördusid osutatud hoone poole ning ta noogutas õrnalt. Polnugi väga pikk tee enam käia. Kõigest mõned minutid. Ega maja, kus Simon elab, ei erine väga sellest seal. Ainult natukene uuem ja suurem. Pööranud enda pilgu hetkeks Jacklynile, muigas õpetaja endamisi. See tüdruk oli kohe kindlalt üks sellistest, kellel tuleb silma peal hoida, sest tegu on vägagi huvitava isiksusega.

Simoni muige peael kergitas Jacklyn enda kulme, kuid raputas siis pead ja hakkas naerma. "Sul on selline nägu nagu sa peaksid nõu, kuidas mind ära röövida," turtsatas tüdruk lõbusalt. Seda ta arvas ja selle ütles ta ka välja. Muidu jäävad kõik mõtted ja küsimused ainult endale. Jama oleks nii. Surunud enda käed mantlitaskusse, jalutas naine aeglaselt edasi.