Let's Dance!

Mantel seljas ja valmis minema, astus Jacklyn klubist välja värske õhu kätte. See oli mõnus ja lõi pea selgeks. "Kuhu me nüüd minema peaks?" uuris ta mehelt, keerates end seljaga kõndimise suunas, et Simonile otsa vaadata ja sõbralikult naeratada. Kuna tema oli Tree Hillis alles uus, siis teadis mees ilmselt paremini kuhu nad jalutada võiksid. "Räägi mulle, kuidas sellisel noorel mehel tuli pähe mõte hakata matemaatika õpetajaks," tahtis Jackye teda.

Simon surus käed teksade taskutesse, riivates enda telefoni ja teises taskus olevaid võtmeid. Noormehe rohelised silmad püsisid aga Jacklynil. Samuti jälgis ta ka neidise seljatagust, et tüdruk ei leiaks end korraga pikali maast või kuskilt mujalt. Näiteks nagu prügikastist. "Oleneb, mis sind huvitab," sõnas Simon pead kallutades, jälgides Jacki. "Selles võid süüdistada mu vanaema. Ma kasvasin ülesse enda vanavanemate käe läbi. Mu vanaema on matemaatika õpetaja. Koolis oli mul aastaid suuri raskusi matemaatikaga, kuni ta üks õhtu mu käsile võttis. Paar kuud ning polnud enam ülesannet, millest poleks ma jagu saanud. Ta suutis tekitada minus tahtmist neid ülesandeid lahendada. Ta leidis minus kire selle aine vastu ning ma tahtsin seda ka teistega jagada, mis tõttu läksin ma seda ülikooli õppima," sõnas Flack vaikselt, jälgides Jacki tähelepanelikult.

"Mind huvitab kõik. Ma olen nagu väike laps, kes leiab kõiges midagi toredat ja armastusväärset," lausus naine naerdes. Tegelikult vastas see tõele. Talle meeldis uusi asju katsetada ja avardada enda silmaringi. Seega kõik uus oli alati in. "See kõlab huvitavalt. Eriti teadmine, et sa ei olnud ise ka selles aines ennem geenius," muigas Jacky. Ta on alati arvanud, et kõik õpetajad praktiliselt sündisid mõttega õpetada ja siis olid koolis need suured nohikud, kes ainult A'dele õppisid ja muud elu ei omanud.

Simon noogutas kergelt. Vaadanud hetkeks ringi, püüdis ta mõelda välja, kuhu ta võiks tüdruku viia. Korraga läks tal lamibikene põlemale. Teinud paar kiiremat sammu, jõudis ta Jacki kõrvale. Võtnud õrnalt neidise käest, juhatas ta näitsiku ranna poole. Täna oli mõnusalt selge öö. Väikesed säravad tähekesed eraldusid hästi mustast taevast ning neid ilmestas veelgi suur ümmargune kuu. "Jahm. Ma kukkusin läbi esimesel ülikooli semestri eksamil läbi, sest ma lahendasin ülesande enda peas ja kirja panin ainult paar üksikut tehet ja vastuse," muigas Luke.

Naisele tuli üllatuseks, kui Simon korraga tema käest kinni võttis, aga saanud aru, et ta teda juhatada soovib, lasi ta mehel seda teha. Tähed ja rand olid kindlasti midagi, mis naisele meeldiks. See tuletaks talle ka Californiat meelde."See vajas ka siiski omamoodi talenti, et peas kõik ära lahendada. Minul on tavaliselt ikka kõike silma ette vaja teha," sõnas Jacklyn mehele.

Mõne minutiga jõudsid nad randa. Lumi oli peaaegu kõik ära sulanud, siin-seal olid mõned üksikud valged laigud ning meri kandis endiselt randa jäätükke. Ta juhatas neidise pinkide juurde, istudes sellele. Vesi lainetas õrnalt, peegeldades samas suurt ümmargust hõbedast kuud. Kui viia pilk ülesse, siis võis näha miljoneid pisikesi tulukesi. Suviti ööbis Luke tihti rannas. Magamiskoti liivale visanud, heitis ta sinna pikali, nautides pikki tunde tähistaevast, ennem kui uninus ja päikesetõusuga ärkas. "Ma vajan ka ning mul on ka see silme ees, ainult mitte paberil vaid siin," sõnas ta, koputades õrnalt nukiga vastu pead.

Jacklyn astus rannale, pilk haaramas korraga seda kõike - mäslevat ookeanit, lume alt välja paistvat liiva, tumedat tähistaevast ja seda suurt ümarat kuud, mis vee peal hõbedaselt peegeldus. Naine istus Simoni kõrvale pingile ning tema näol laius suur naeratus. Kõik see tõi liiga palju mälestusi ja oli lihtsalt liiga kena. "Siin on öösiti ilus," lausus Jacky, ajades pea kuklasse, et tähti vaadata, "ma tänan, et sa mu siia tõid. See on mitu korda kenam kui ööklubi," tunnistas neiu.

Simon naeratas õrnalt. "Tore, et sulle meeldib," sõnas ta vaikselt, mõeldes enda sõnu tõsiselt. Sättinud ennast mugavalt istuma, ajas ka noormees enda pea kuklasse, jälgides tähti. Talle meenusid ajad, mil nad vanaisaga koos istusid rannas, jälgisid tähti ja püüdsid leida erinevaid kujundeid, pilte, sõnu. Tegevus, mis nõudis palju kannatust ja fantaasiat, aga suutis sind alati naerma ajada. "Seda on ta tõesti. Küllap sellepärast ma püüangi veeta igal õhtul siin vähemalt kolm tundi, juhul kui ilm loomulikult võimaldab ning taevas selge on," sõnas Simon, pöörates enda rohelised silmad Jackile.

Naisele meenutas see jällegi seda, kui kõik veel nii kerge ja lihtne oli. Vanemad andsid talle raha, võimaldades talle kõike. Ta sai iga kell enda õega rääkida või temaga kuskile kolama minna. Ja need lõputud õhtud nende maja tagaaias, milleks oli ei miski muu kui ookean. Jackyle oli see rand justkui kodu sümboliks, kuigi sellele mõtlemine pani ta alati kerget valu tundma, sest oli tema perekond ta hüljanud kõige raskemal ajal. Ajal mil ta neid kõige rohkem vajas. "Ah, et romantik," muigas naine, viies enda silmad mehele. Simoniga oli mõnus ja lihtne rääkida. Jacky ei pidanud iga enda sõna kontrollima, vaid rääkis täpselt seda, mida sülg suhu tõi.

Simon naeratas Jacki sõnade peale, vangutades pead. Tema rohelised silmad pöördusid tagasi taevale. "Mitte romantik, vaid optimist. Maailmaparandaja kui sa soovid seda sõna kasutada," sõnas ta vaikselt. "Ega sul külm pole?" küsis ta, silmad pöördumas tagasi tüdrukule. Jack oli siiski suhteliselt suviselt riides, erinevalt Simonist. Pole vaja, et tema tulevane õpilane haigeks jääks.

"Maailmaparandaja mulle meeldib," sõnas Jacky naeratades, jättes selle sõna endale meelde. Teinekord läheb võibolla vaja, "mida sa siis selles suures maailmas parandada tahad?" uuris naine huvitatult, mõeldes ise sellele, kas Simon hakkab nüüd jahuma näljahädadest, kasvuhooneefektist jms. või on tal mingi muu sügavam mõte selle sõna taga. "Jalgadel õige natuke, aga ega see mind nüüd ära küll ei tapa. Pealegi selle kena vaatega ei pane ma seda tähelegi," vastas Jacky mehe küsimusele. Nii et Simon muretses selle pärast, et tal võib külm olla. Hmm....

Naeratus noore õpetaja suul püsis, samas kui tema rohelised silmad jälgisid neid vilkuvaid tulukesi. "Et parandada maailma, tuleb alustada inimestest, kes seda kasutavad. Igal ühel meist on omad vead, mis muudavad meid täiuslikuks, aga samas on ka meie kõige suuremaks nõrkuseks. Mina püüan neid nõrkusi muuta tugevusteks, mis aitaksid inimestel siin maailmas paremini ja targemini toime tulla," püüdis Luke panna enda mõtteid sõnadesse, aga see ei tulnud eriti hästi välja. Vähemalt tema jaoks.

Jacklyn kuulas huviga noormehe sõnu. Maailmaparandaja oli ta tõesti. "Kõlab hästi. Nii et sina oled arvamusel, et iga inimene peab vaeva nägema, et maailma parandada," lausus naine, tõstes enda pruunid silmad ookeanilt Simonile. "Usu mind. Matemaatikat õpetades teed sa paljudele lastele teene," muigas Jacky, muutes selle liiga tõsiseks muutuva teema natke lõbusamaks.

Simon turtsatas vaikselt. Ta pööras enda pilgu uuesti Jacklynile, jättes selle sinna kauemaks. "Maailmaparandamiseks pole vaja vaeva, piisab vaid õigest otsusest," täpsustas ta enda mõtet. Naise järgmise lause peale kostus veel üks lõbus turtsatus. Simon tõmbas näppudega läbi juuste. "Jahm. Aga samas keegi pole öelnud, et maailmas on vaid üks maailmaparandaja. Iga õpetaja on omamoodi maailmaparandaja. Seega selles maailmas pole kohta lausele - üksi terve maailma vastu. Üksi ei saavuta midagi. Alati on vaja kedagi kõrvale," sõnas mees, jälgides neidise silmi, suul endiselt lõbus naeratus.

"Aga õige otsuse tegemiseks peab ka vaeva nägema. Peab kõik korralikult läbi kaaluma ja mõtlema tagajärgedele. No saad aru küll ju...," kaitses naine enda seisukohta, huulil mänglemas sõbralik naeratus. "Kas lause 'üksi terve maailma vastu' ei käi pigem selle kohta, kui sa ennast üksinda tunned ja kogu maailm tundub sinu vastu. Enda elu parandame siiski üksinda. Keegi ei saa seda paremaks või halvemaks muuta. Meie teema siiski need otsused. Ja ma ei nõustu sinu lausega, et üksi ei saavuta midagi. Mõni inimene saab üksinda palju paremini hakkama," seletas Jacky. Simon oli hea vestluskaaslane. Tal olid head mõtted ja püsivad argumendid. Ta ei olnudki ammu, kellegiga natuke sügavamatest teemadest rääkinud.