Let's Dance!

"Tegelikult olen ma pärit Kansasest, aga suurema osa elust olen elanud Tree Hillis, seega arvatavasti jään ma ka siia," sõnas Simon. Ta hoidis kindlalt pruuni pudelit enda sõrmede vahel. Võtnud paar lonksu, jäi ta uuesti Jacklynit kuulama. Mees noogutas õrnalt. Flackil polnud sellega probleeme, ta pigem hindas nüüd neidist rohkem. Simon teadis, et pole kerge kasvatada nii noorelt last, jätta pealegi veel kool pooleli ja elatuda juhutöödest. "Mis ta nimi on?" tundis noormees huvi. Talle on alati lapsed meeldinud, mis tõttu ta ka õpetajaks otsustas hakata. Arvatavasti ei jää ta mitte keskkooliastmesse õpetama vaid proovib algul kätt alg- ja põhikoolis.

Jacklyn noogutas, "ma elasin Kansases mõnda aega. Me peatusime Atchison'is ja Leawood'is," lausus naine, "ma sündisin Californias ja pärast rasedaks jäämist hakkasin läänerannikult idarannikule reisima. Ja nüüd olen ma siin. Teisel pool Ameerikat," sõnas tüdruk. Sellele nüüd tagasi mõeldes, on ta selle aja sees kogenud nii häid kui ka halvemaid aegu. Aga siiski on ta suutnud püsida positiivne ja olla elurõõmus. "Charleen, aga ma kutsun teda pigem Charley'ks," vastas Jacky mehe küsimusele. Lapsest rääkides muutus tema pilk alati kraadi võrra lahkemaks ja silmad muutusid säravamaks. Ta on siiski ainuke, kes tal on.

"Ma elasin Leawoodis mõnda aega. Ma küll ei mäleta eriti seda aega, aga nii palju kui ma seal käinud olen hiljem, on minuarust tegu kena kohaga. Vaikne, armas," muigas Simon, meenutades enda viimast seal käiku. Tema vanavanemad kolisid ka paar aastat tagasi tagasi Leawoodi, veetes seal hetkel õnnelikult pensionipõlve. Simon noogutas Jacklyni sõnade peale. Ta märkas seda kerget sära tema silmis, kui neidis rääkis enda tütrest. "Ta on sinu väike päikesekiireke pimeduses, kas pole?" sõnas mees.

"Nii võib öelda küll," sõnas Jacklyn mehe sõnade peale, mis olid väga kenasti ritta seatud. Alati kui naisel olid raskemad ajad, vaatas ta enda väikest tüdrukut ja see hoidis teda pinnal ja suunas pilgu ikka ja jälle otse ette. Allaandmine ei olnud isegi võimaluste seas. "Sul ei ole lapsi?" küsis Jacky, sest Simon tundus temast vanem ja seega on see täitsa võimalik. Kuigi kui ta praegu ülikoolis käib, siis on see jällegi vähe võimalik.

Simon naeratas endamisi kui oli enda sõnadega täppi pannud. Tegelikult oli tal Jacklyni üle heameel, sest ta teadis, et neidise elu pole olnud väga lihtne. Neidise küsimuse peale, kergitas Luke hetkeks kulme, kuid raputas seejärel pead. "Kahjuks ei. Kindlasti oleks tore üks päev neid saada, aga samas oleks tore leida ka see õige tüdruk, kellega neid saada," muigas ta, vaadates hetkeks näitsikule otsa. Pudeli suule pannud, pöördusid tema lõbusad silmad kõrvale ning ta võttis mitu suurt lonksu.

"Nii, et täitsa poissmees meil siin," muigas Jacklyn kergelt, kui mees enda pilgu kõrvale viis ja enda õllet kurgust alla valas. Naine silmitses mõnda aega Simonit, kuid pöördus siis leti poole, haarates sealt enda pudeli, mis koheselt tema huultele tõusis. "Kui vana sa üldse oled kui sa hetkel praktikat teed?" uuris naine, hoides pudelit enda käes ning tehes sõrmega selle põhja all ringe.

"Jahm. Juhtus tõesti kuidagi nii," muigas Simon. Ta võttis veel mõned lonksud õlut, pöörates seejärel pilgu tagasi Jacklynile. Ta jälgis tähelepanelikult neidist. "24 aastat ja mõned kuud peale," sõnas Luke kergel naeratusel. See on tema viimane praktika ning kui lõputöö läheb ka korda, siis saab ta suvel ülikooli tunnistuse kätte ja on ametlikult õpetaja. Seda aega ei jõua Simon ära oodata.

"Täitsa vana mees siis juba," lausus naine norivalt, kuid tema näol säilis muie. Või siis tema oli lihtsalt liiga noor, et endale juba laps muretseda ja kool pooleli jätta. "Kui ma järgmine aasta keskkooli lõpueksami jaoks hakkan õppima, kas ma võin siis sinu abile matemaatikas loota?" uuris Jacklyn. Kasutame ikka võimalikud abinõud ära. Pealegi kui õpetaja on juba selline ilus noormees, siis see lisab kohe motivatsiooni juurde. Mis siis, et elus esimest korda näevad üksteist.

Simon turtsatas kergelt Jacklyni sõnade peale. Võtnud paar lonksu õlut, tehes pudelile põhja peale, pööras mees ennast naise poole. Ta jälgis teda tähelepanelikult ning naeratas kergelt. "Muidugi. Mul poleks midagi selle vastu ning mul oleks lausa väga hea meel isegi kedagi õpetada, sest tänapäeva noored ei mõista eriti selle reaalaine tähtsust," sõnas ta suud maigutades.

"Aga sa pead arvestama, et ma ei ole mitu aastat kooliga tegemist teinud ja seega ei ole ma kuigi kindel, kui hästi mul kõik meelde jääb või kui palju ma mäletan," lisas Jacklyn koheselt, kui mees oli lubanud teda aidata. Tree Hill hakkas naisele aina enam meeldima. Siinsed inimesed olid lahked ja praktiliselt iga üks oli valmis sind aitama. See tekitas temas üle pika aja jälle kodusema tunde.

Simon noogutas õrnalt, suul endiselt kerge naeratus. "Ma olen kannatlik, seega pole vaja karta, et ma muutun selliseks närviliseks ja pidevalt kriiskavaks nõiamooriks," turtsatas noormees. Tema rohelised silmad jälgisid Jacklyni, pöördudes hetkeks rahvamassile. Noorele õpetajale pole meeldinud kunagi sellistes klubides käia, aga tänast käiku ta ei kahetse.

Noormehe sõnad ajasid tüdruku naerma. Pead vangutades võttis ta enda pudeli ning jõi selle tühjaks, lükates taara letile tagasi. "Ma ei taha küll mingi Party Crasher olla, aga mis sa arvad, kui läheks kuskile välja," pakkus Jacky. Simonig oli täitsa mõnus vestelda ja seega miks mitte minna välja. Õhtu oli üsna ilus ja rahulik.

Kui Jacklyn naerma hakkas, ei saanud ka Simon eriti tõsiseks jääda, hakates ka ise kergelt naerma. Talle meeldis neidise naer. "Pole sa midagi Party Crasher. Mulle täitsa meeldiks natukene värsket õhku hingata ja nautida veel teie meeldivat seltskonda," sõnas Simon näitsikut jälgides. Sõnu oskas ta hästi ritta seada, mis tõttu paljud peavad teda päris heaks meelitajaks ning väga heaks kriitikuks. Tõusnud pukilt püsti, maksis ta nii enda kui ka Jacki joogi eest.

Hmm, ah et kohe arvet maksma, mõtiskles Jacklyn tõustes puki pealt maha ning vaadates hetkeks Simoni poole. Tema sõbrannad, kes märkasid nende liikumist, pilgutasid talle silma ning näitasid üles poole suunatud pöidlaid. See pani Jacky kohe muigama ja pead vangutama. "Ühe asja teeme küll kohe selgeks - ma ei ole 'teie' ma olen 'sina' või 'Jacky'," lausus naine kindlalt. Teietamine pani ta end nii vanana tundma. See sobis rohkem mõnele õpetajale või bossile ehk, aga kohe kindlasti mitte temale. Jalutanud ukse poole, andis tüdruk ära enda numbrikaardi, mille vastu sai enda mantli, mille ta endale kiirelt selga tõmbas. Loodetavasti oli väljas ikka soe, sest ta kandis siiski lühikest kleiti.

Simon märkas Jacklyni sõbrannade pilke ja neid ülesse suunatud pöidlaid. Ta muigas kergelt, kuid tegi näo, nagu poleks seda näinud. "Teeme siis nii, Jacky, aga ära pahanda kui ma kipun sind endiselt teietama. It goes with the job," muigas ta. Noormees kõndis neidise järel karderoobi, kus neidis vahetas numbrikaardi enda mantli vastu. Simon oli siia tulnud nii, kuidas ta hetkel riides on, seega võib ta julgelt kinnitada, et õues pole väga jahe. Kevad hakkab vaikselt juba endast märku andma.