Let's Dance!

"Tõsi," noogutas Simon, lisades: "aga sageli tulevad õiged otsused siit, mitte siit," sõnas ta vaikselt, puudutades sõrmeotstega kohta, kus oli tema süda. Tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult Jacki ning tema suul oli õrn naeratus, mis ei kao sealt veel nii pea. "Käib, aga alati pole õige see, mis esmapilgul paistab olevat. Nagu mündil on ka kõigel muul kaks poolt. Meie elu on tõesti meie enda teha, aga samas toetume nii paljudele teistele inimestele, kes mõjutavad seda rohkem, kui me esmapilgul oskame arvatagi. Seega üksi ei saaks mitte keegi meist hakkama. Alati on keegi meie kõrval, näeme teda või mitte, aga olemas ta on," seletas Simon enda mõtteid neidisele, jälgides samas Jacki tähelepanelikult. Ka talle meeldis enda vestluskaaslane.

"Kas sa ei ole mõnikord mõelnud, et otsused, mida me enda elus liigitame nn valede otsuste alla on tegelikult õiged, sest need otsused on meid toonud siia, kus me oleme praegu. Seega, kust läheb piir õige ja vale vahel. Mis on üldse õige või vale?" avas naine enda mõttemaailme mehele. Temale tundus ta jutt loogiline, aga eks näeb, mida Simon sellest arvab. "Sellise nurga alt vaadates tunub mulle, et sul on õigus. Aga siiski olen ma arvamusel, et inimene saab ka üksi hakkama," nõustus Jacky noormehe mõttega, kuid ei lasnud lahti ka enda ideest. Mida sügavamale nad vestlusesse läksid, seda enam hakkas see tüdrukule meeldima.

"Iga päev. Sellepärast usungi ma, et need ostsused, mis on tehtud südamega on õigemad kui need, mis on tehtud peaga. Süda suudab tunnetada, mis on õige, samas kui meie mõistus on vägagi ratsionaalne ja mõtleb vaid ühel tasandil," noogutas Simon. See vestlus muutub järjest huvitavamaks tema jaoks. Ka Jacki järgmiste sõnade peale noogutas noor õpetaja. "Sinu arvamus on midagi, mida ma ei saa muuta. Ma võin sulle pakkuda erinevaid variante, aga sina oled siiski see, kes lõpus valib neist ühe välja," pöördusid Luke rohelised silmad tagasi taevale. Nagu kaks Vana-Kreeka filosoofi arutasid noored teemade üle, mis paljusid ei huvita, sest need pole nii väärtusliku lõpptulemusega.

"Aga oletame, et on mingi tüüp, kes läheb vanglasse. Ma arvan, et kõik on poolt, kui ma ütlen, et see oli ta elu kõige halvim otsus, mida iganes ta ka ei teinud, et sinna sattus. Aga samas...kui ta seal olles muutub ja tuleb õigele rajale, suutes enda elu uuesti ülesse ehitada, kui ta välja tuleb. Siis võibolla oligi vangla see, mida ta vajas, et otsast alustada. Seega, oli see hea või halb?" lõi Jacky käigu pealt ühe mõtte välja, mis selle sama teemaga hästi haakus ja andis parajalt mõtlemist. Enda mõtlikud silmad suunas ta mõneks ajaks Simonile. "Viimane valik jääb tõesti tavaliselt inimesele endale," sõnas naine rohkem nagu iseendale. Juhul kui Jacklyn oleks kuulnud Simoni mõtteid Vana-Kreeka filosoofidest, oleks ta ilmselt naerma hakanud.

"Siit tuleb esimene küsimus - mida ta tegi? Seejärel ka teine küsimus - miks ta seda tegi? Inimene on keeruline olevus, mitte füüsiliselt vaid vaimselt. Tema keha on võimalik uurida tänapäeva tehnoloogia abil, aga tema mõttemaailm on endiselt meile kauge. Me võime kasvatada paari raku abil uue käe või jala talle, aga me ei mõista kunagi seda, mis tema peas toimub. Sama on ka sinu näitega. Iga muutus, mille inimene käsile võtab, on seotud kellegagi või millegagi. Küllap tal oli kuskil armastav perekond, kelle heaks ta ennast muutis, et olla parem isa lastele ja parema abikaasa või olla poeg, kelle üle võib uhkust tunda. Vastus sinu küsimusele, kas vanglasse minek oli hea või halb, võin ma vaid vastata, et ma ei tea. Seda võid sa küsida vaid tema enda käest," sõnas Simon, tuues vahepeal kuuldavale paar mõtliku ohet, kui ta püüdis leida õigeid sõnu ja neid ka õigesti ritta seada. Noor õpetaja võib küll sõnu hästi ritta seada, aga enda mõtete ja tunnete väljendamises on ta nõrk. Ta parem jätaks selle kõik endasse, kui avaldaks teistele.

Jacklyn kuulas huviga Simoni seisukohta. Vahepeal võis ta näha tüdrukut noogutamas ja siis jälle pisut mõtlikuna. "Mulle meeldib su vastus," lausus ta viimaks heaks kiitvalt, vaadates mehele otsa, "eks see olegi selline kahe otsaga asi, mille kallal võib lõpmatuseni arutleda." Tüdruk tõusis pingilt püsti ja tõmbas ka mehe endaga kaasa. "Mul hakkab külm, lähme liigume," palus ta meest. Pealegi tahtis ta veele lähemale minna.

Simoni suunurgad tõusid hetkeks. Tal oli hea meel, et oli suutnud enda mõtted piisavalt hästi sõnadesse panna, et Jack teda mõistaks. Noormees teadis, et pole just kõige lihtsam seletada, mida sa tunned või millest sa mõtled. Sageli jääb justkui sõnadest puudu. Kui Jacklyni püsti tõusis, tõmmates teda endaga kaasa, allus Simon sellele. "Muidugi," sõnas ta vaikselt. Tüdruku kõrval olles, asetas ta õrnalt enda käe ümber tema. Heameelega annaks ta talle ka enda tagi, aga ta polnud kindel, kui väga see neidist aitab. "Kui sul väga külm hakkab, siis peaksime pigem kuhugi sooja minema," lisas ta vaiksemalt. Simon võiks vabalt neidise koju saata.

Mehe käsi ümber tema oli midagi, mida ta ei olnud juba ammu kogenud ja seega tundus see natuke harjumatuna ja kuidagi nagu takistusena, mis hoidis teda tagasi. "Ma pean nagu nii varsti koju minema. Ma ei tea, kui kaua mu naaber Charley't veel välja kannatab," muigas Jacky, kuigi see oli rohkem niisama suu soojaks öeldud, sest Charleen oli väga tore ja sõbralik tüdruk, kes ei olnud kunagi koormaks. Vaatamata enda väikese vanusele oli ta väga iseseisev. "Mm.." tõstis naine korraks enda nimetissõrme püsti. Pistnud enda käe mantlitaskusse, võttis ta sealt enda mobiili välja. Keeranud klapi ülesse, ilmus nähtavalt taustapilt, millel oli ei keegi muu, kui Charley, "tema ongi minu musi," teatas Jacklyn Simonile naeratades ja ulatades mobiili temale, "ja sa võid mulle enda numbri ka anda, sest ma pean ju kuidagi enda õpetajaga ühendust ka saama," muigas Jacky. Hea ettekääne ju.

Simon noogutas kergelt. Tema silmad tõusid neidiselt, pöördudes rannale ja seejärel linnale. Kõikjal oli nii vaikne. "Sellisel juhul peaksime sinna poole hakkame liikuma. Pole vaja, et minu õpilane jääks siin haigeks," muigas noormees, pilgu tagasi neidisele pöörates. Võtnud telefoni enda vabasse kätte, naeratas ta õrnalt. "Täitsa ema suust kukkunud," ei saanud ta ütlemata jätta. Jacky palve peale toksis ta kiirelt enda numbri sisse, salvestades selle järgmine hetk. "Palun," ulatas noor õpetaja telefoni tagasi näitsikule.

"Väga kena, et sa enda õpilase heaolu pärast muret tunned," muigas Jacky, vaadates Simonit. Kommentaar Charley kohta pani naise õrnalt naerma ja samas ka noogutama. Võtnud mobiili tagasi enda kätte, lasi ta sellel enda mantli taskusse vajuda. Pugenud mehe käe vahelt välja, ajas naine enda käed laiali, lasi pea kuklasse ja lihtsalt keerutas ennast. Tema pruunid juuksed lehvisid tuules ning tema näol oli lai lapselik naeratus. Vaikses õhtus võis kergesti eristada teda heledat, kuid siirast naeru. Hetkel oli ta nagu väike laps, tundes ennast lihtsalt suurepäraselt. Kui pea ringi hakkas käima, hakkas naine tantsima midagi balleti, kisakoori ja kõikide võimalike tantsude segu. Niimoodi edasi liikudes jõudis ta peagi promenaadi peale.

Simon võttis käe Jacklyni ümbert, kui naine eemale astus, surudes mõlemad käed teksade taskusse. Ta muigas lõbusalt, jälgides näitsikut, kes käitus hetkel nagu väike elurõõmus tüdruk, kes ta ka kindlasti hingelt on. Aeglasel sammul kõndis Luke Jacklyni järel promenaadile. Kas naisel polnud mitte külm ning ta ei tahtnud koju enda tütre juurde minna, sest see käivat naabrile pinda? Järelikult mitte. Paari kiiremat sammu teinud, muigas Simon lapsikult, võttes Jackil seljatagant kätega ümbert kinni ning keerutades teda paar korda promenaadil.

Ta tahtiski koju minna, aga ainuke tee, mis tema teada Westside'i läks oli siit promenaadi juurest. Ega tema siis Tree Hilli nii hästi tunne. Pealegi oli tal juba palju soojem olla, sest see rahmeldamine mõjus hästi. Jacky ehmatas päris korrlikult, kui mees tema ümbert kinni võttis ja teda keerutama kukkus. Neidis hakkas selle peale veel rohkem naerma. Tal ei olnud juba ammu nii lõbus olnud. Või noh, Charley'ga oli, aga inimesega väljaspoolt perekonda küll mitte.

Simon naeris Jacklyniga kaasa, asetas peagi neidise uuesti promenaadile. Enda käed jättis noormees endiselt õrnalt näitsiku pihale. Ka noorel õpetajal pole ammu nii lõbus olnud, oma viis aastat juba. Küllap ülikool ja osaline töökoht koolis on teda pannud mõtlema muudele asjadele, ometigi on see ka siilile selge, et rõõm ja naer on osa elust, ilma selleta poleks meid. Simoni rohekad silmad tõusid Jacki juustelt, jälgides selget taevast ja kuud.

Jacklyn seisis kergelt hingeldades noormehe ees. Teda ei häirinud enam Simoni käed tema pihal. Ta oli lihtsalt liiga õnnelik ja tundis ennast nii kerge ja muretuna nagu miski ei saaks teda enam õnnetuks teha. Just sellel hetkel siin tundis Jacky korraga seda kui palju on ta elus läbi elanud, kuid ometi seisab ta sirgelt ja suudab veel naeratada. Tema sügav pruunid hetkel lapsikust tulvil silmad olid suunatud sellele tumedale tähistaevale. Ta ei peljanud astuda sammu tagasi, et enda pea noormehe rinna vastu toetada. Tal oli üle pika aja hea olla ja ta sai selles Simonit tänada.

Tundnud Jacklyni pead enda rinnal, põimis Simon enda käed kindlamalt neidise pihale, toetades enda lõua tema pea peale. Nad mõlemad hingeldasid kergelt, ometigi oli nende suul kerge naeratus ja silmis säde. Nad olid õnnelikud. Justkui kaks vaest hinge, kes on aastaid olnud pimedus, varjatud rõõmu ja naeru eest ning viimaks oli neil võimalus piiluda ka sellesse värvilisse ellu.