Külastustund.

Alex istus diivanile, jälgides enda sõrmede vahel olevat vihikut, mida ta aastaid kasutas päevikuna, mis tõttu on üle poole raamatust ka täis kirjutatud. Noormehele on näidanud ta vaid laule. Küllap kunagi paljastab ta ka teise poole märkmikust, mis annab Sayle kogu tõe tüdruku minevikust. Kui poiss tagasi tuppa tuli, sulges Lexi vihiku, tõusis püsti ning viis ka enda asjad ülesse. Ainult kitarr jäi alla diivani juurde. Enne Rufuse allajõudmist istus neidis uuesti diivanile, tõmmates jalad rätsepa istesse. "Kuidas kõlaks üks õhtusöök, mille ma teeksin vabatahtlikult ja vaevatasuks aitaksid sa mind ühe lauluga?" muigas Alex lõbusalt.

"Kõlab nagu plaan," sõnas Sayer sõnad, mida tavaliselt kasutas Jessica. Kui kaua aega ühe inimese seltsis veeta, siis jäävad paratamatult mõned sõnad külge. "Kas sa tahad täna sauna ka saada või hoopis homme? Saaks katsetada, kui külm see järve vesi siis õieti on," muigas noormees, haarates endale kitarri kätte ning hakates sellega suvalisi akorde mängima.

Alex naeratas kergelt, noogutades endamisi. Eks ta siis läheb peagi kappidesse tuhnima, püüdes samas välja nuputada, mida süüa teha. Juhul kui Sayeril pole ühtegi kindlat soovi. "Teeme homme. Täna lepime kaminaga," sõnas Lexi vaikselt, avades uuesti enda vihiku, mille vahelt võttis ta noodilehe, ulatades selle Rufusele. "Kui see kõlab väga hullult, siis viska kaminasse," ütles tüdruk ausalt.

Kui homme siis homme. Sayeril ei olnud selle vastu midagi. Võtnud paberilehe kätte, lasi Roof enda silmadege üle selle. Natuke kitarri kohendanud, mängis ta viisi neile mõlemale ette. Kergelt kulme kortsutanud, mängis ta meloodia veel mõned korrad läbi, tehes mõnes kohas tillukesed muudatused. "Sul mingit kirjutusvahendit on?" küsis Say, sirutades juba käe välja.

"Loomulikult," turtsatas Alex kuuldavalt. Ta ei lahku kunagi majast ilma pastaka ja tüki paberita. Inspiratsioon ei küsi aega ega kohta. Ta tuleb kuna tahab. Võtnud enda märkmiku küljest pastaka, ulatas ta selle Rufusele. Tegu oli vist ainsa neidise lauluga, mille sõnu pole noormees näinud. Olgu see oli üks kahest laulust. "Mida sa muidu süüa tahad?" tundis Lexi huvi.

Rufus võttis pastaka vastu ning parandas mõned üksikud noodid, kas poole või terve tooni võrra. Rütmi jättis ta samaks. Kuigi ta ise ei laulnud, oli tal siiski piisavalt kõrva, et mõned noodid paremini kõlama panna. Aga üldiselt oli Alexil üks hea meloodia välja mõeldud. "Kõik su söögid on siiani head olnud. Muidugi peame me arvestama, et me selle toidukraamiga välja ka tuleks. Aga sul on täiesti vaba voli teha midagi, mis sulle meeldib," sõnas Sayer ja ulatas paberilehe Lexile tagasi.

Alex silmitses samaaegselt selle laulu sõnu, kui Sayeri nooti ümber tegi kohati, ümisedes endamisi. Talle meeldis see laul väga. Üks paremaid, mis siiani välja on kukkunud, sest tegu pole eriti tempoka lauluga. Pigem rahulikum ning tõeline jõud peitub sõnades, sest kõrgeid ja võimsaid noote on siin vähe. Laul on ülesse ehitatud siiski mahedal toonil. Lexi tõstis enda rohelised silmad paberilehele, mille ta poisi käest tagasi sai. Lasknud silmadega sellest üle, mängis tüdruk peas uued noodid läbi, noogutades heaks kiitvalt. "Tundub hea. Kindlasti kõlab see ka reaalselt hästi," sõnas Alex, ulatades paberi tagasi noormehele, et viimane mängiks neid noote.

Sayer võttis lehe kätte, asetas selle paremini diivani ees olevale puidust lauale ning painutas siis kergelt enda sõrmi ennem kui mängima hakkas. "Ja...here we go," lausus Roof, hakates vaikselt kitarri keeli näppima, tuues kuuldavale tüdruku loodud mahedad helid. Viinud enda silmad Alexile, mängis ta pilli edasi. Ta ootas ikka neid sõnu.

Alex sulges hetkeks enda silmad, laskudes mugavalt diivanile. Ta nautis seda kõla ning meloodiat. Tõesti, see oli üks parimaid laule, mida ta on loonud. Tundnud endal Sayeri pilku, avas Lexi enda silmad, pöörates need noormehele. Ta neelatas kergelt. Köhatanud õrnalt, neelatas ta õrnalt ning hakkas seejärel laulma.

The Song

Sayer lõi ühe jalaga vaikselt endale rütmi, et mitte vahepeal kiiremaks või aeglasemaks jääda. Üldiselt hoidis ta enda silmi tüdrukul, kuid aeg-ajalt maandusid need kontrolli mõttes pilli keeltele, et veenduda nootide ja akordide õigsuses. Roof oli juba unustanud kui imeliselt Alexi hääl kõlab eriti selles tühjas majakeses, mille ainsaks valgusallikaks on kamin, mis mõnusalt praksub.

Alex hoidis laulmise ajal silmi kinni. Kitarri kõla sobis suurepäraselt selle laulu juurde, kuigi neidisel on kunagi kavas see laul kirjutada ka suuremale koosseisule. Lexi ei pannud laulu enda hääle koguvõimsust, kuigi originaalis on see nii mõeldud. Tüdrukul on võimsam hääl, kui Sayer või keegi teine siiani kuulnud on.

Oodanud kuni ruumis hajusid ka kõike viimsemad õrnad helid, viis Sayer enda hallikasrohelised silmad Alexile ning naeratas õrnalt. "See oli hea," lausus ta tunnustavalt ning asetas siis kitarri tugitooli najale seisma. Selline koos mängimine tuletas vanu aegu meelde.

Kerge naeratus Alexi suult ei kadunud ka peale laulu lõppu. Talle meeldis kohutavalt selle uus viis ning samuti ka sõnad, millega ta nägi päris pikalt vaeva, sest ta tahtis, et see oleks perfektne. Mitte miski ei tohtinud olla võib-olla ja normaalse peal väljas. Kõik pidi olema ideaalne. Ka Lexile tuletas see meelde vanu aegu. Good times, good times. "Mhm," noogutas neidis, avades silmad ja pöörates need Sayerile.

Sayer vaatas lihtsalt ükk aega tüdruku rohelisi silmi ennem kui korraga pilgu eemale viis ja püsti tõusis, et kaminas puid kohendada. "Kas sul on köögis abi ka vaja?" uuris ta siis, et teema mujale viia ja midagi uut teha. Laulmine oli alati Alexile koht olnud, kus ta enda tundeid välja lasi ja Say teadis seda suurepäraselt. Seega oli see alati ohtlik koht.

Kui Sayer diivanilt tõusis, tegi seda ka Alex, aga erinevalt noormehest läks ta kööki. Kokal on siiski vaja teada, mis seisus tema kapid on. "Kui sa viitsid kartulid ära koorida, siis ei ütleks küll abist ära," muigas tüdruk. Ta pani enda pikad juuksed kergesse krunni, et need teda segama ei hakkaks. Nii paljastus hästi ka tema kõrvataga olev pisikene tätoveering. Nüüdseks on tal neid juba rohkem kui Sayer. Pisikesed, aga talle väga tähtsad.