Külastustund.

"Kuss, Rufi," turtsatas Alex lõbusalt, andes kerge müksu küünarnukiga Sayeri ribidesse. Ka neidis tundis ennast väga vabalt noormehe seltsis ning ei peljanud olla tema ise. Ainult tõe rääkimisega oli vahel päris kehvad lood. Ühes oli aga Rufusel õigus - kui Lexi kord kirjutama hakkab, siis kaotab kõik muu tema jaoks tähtsuse. Tunnid mööduvad sekundite kiirusel ning olla ühes hetkes ja ainult kirjutada võib neidis kuni neli tundi järjest või kuni laul saab valmis. Viimasel ajal pigem kehtib esimene variant, sest Alexil on juba mitu kuud raskusi enda laulude lõpetamisega. Ta ei leia just kui õigeid sõnu.

"Oma Rufiga sõida seenele. Pole ma sul mingi Rufi," sõnas poiss koheselt kui näitsik oli selle uue hüüdnime kuuldavale toonud. See kõlas nagu mõni koera nimi. Võibolla oli asi lihtsalt Sayeris. Kindel oli aga see, et see nimi ei meeldinud talle. Ja see müks ribidesse polnud kohe kindlasti meeldiv, kuid ta suutis siiski lõbusalt naerda, sest ta tundis end hästi. Lõpetanud naermise, jõi Say mõnda aega teed ennem kui tassi tagasi lauale asetas.

Alex hakkas Sayeri sõnade peale lõbusalt naerma, kuigi neis polnud otseselt midagi vaimukat ning samuti mitte ka noormehe reaktsioonis. Küllap kõlas siis see hüüdnimi Say suus vaimukamalt kui tüdruku enda suus. Kirjutamise pooleli jätnud, vihik koos pastakaga nende kahe vahel pleedil, jätkas Lexi vaikselt naermist, nautides seda 100%. "Oled küll. Sa oled minu karvane Rufi, kes veedab öösel aega koos huntidega, uludes nendega võidu," teatas Alex uhkelt ja naeratades, keerates ennast küljega Say poole.

Nende sõnade peale tõi Sayer kuuldavale turtsatuse, millele järgnes tõesti südamest tulev naer. Kuidagi kerge ja vaba oli olla hetkel. Kõik maailma mured oleksid justkui korraga minema pühitud. "Okey. Sellisel juhul teeme väikese diili ja see kõlab nii, et sa võid seda ülimalt nõmedat hüüdnime kasutada vaid siis, kui me oleme kahekesi. Vastasel juhul ma ei vastuta enda tegude eest," muigas Rufus, vaadates tüdrukule otsa, kui too end küljega tema poole keeras.

Alex naeratas laialt, kui Sayer naerma hakkas. Talle meeldis see kõla ning tõesti - ka neidis tundis ennast hetkel vägagi vabalt ja loomulikult. Endiselt lõbusalt muiates kuulas näitsik ära Sayeri tingimused, turtsatades lõpus valjult. "Kas teie, Sayer Rufus Tremblay, ähvardate mind? Sest, nagu te teate, on mul päris palju selliseid suuri, karvaseid, tugevaid ja hirmuäratavaid sõpru," muigas Lexi, vaadates Rufile otsa.

"Ma lihtsalt hoiatasin sind. Sina aga ähvardad hoopis mind," lausus Sayer, osutades nimetissõrmega tüdruku suunas. Tegelikult on hoiatamisel ja ähvardamisel lihtsalt nii väike vahe, et seda ei ole võimalik isegi korralikult paika panna. Seega, kes teab, võibolla Rufus siiski ähvardas Alexit. "Igastahes sa tead väga hästi, et ma ei teeks nagu nii sulle midagi....eriti hullu," muigas poiss.

Alex maigutas vaikides suud, ise samal ajal kergelt naeratades. "Ning milline definitsioon on sõnapaaril 'eriti hullu' Sayeri sõnastikus," turtsatas neidis lõbusalt. Ilmselt piirduvad nad siis ainult kerge nääklemisega ja paari minutiga, mille vältel noormees neidist lakkamatult kiusab. This is the usual stuff. Seega ilmselt ei midagi hullu, eluohtliku või lihtsalt nõmedat. Pigem ikka lapsikud asjad.

"Sayer sõnastikus...," mõtiskles noormees, "noh, see oleneb natuke ka isikust, aga Alexi jaoks oleks definitsiooniks ilmselt tavaline kiusamine, sest see meeldib sulle kõige vähem," tegi Rufus tüdrukule nägusi ning sasis siis tema niigi niiskeid ja sassis juukseid. Et Alexil ikka kaua aega läheks, et neid lahti kammida. Õelus kuubis. "Oh, äkki ma peaksin kõrgkooli kuradile viskama ja hoopis juuksuriks hakkama. Mees juuksurid on ju hinnas," muigas Sayer, kui silmitses enda kätetööd.

Alex ei jõudnud õieti reageeridagi, kui Sayeri käed korraga tema juustes olid, ajades need lootusetult sassi. "Sayer," venitas neidis pahasel toonil seda nime, püüdes tüüpi käsi enda juustest eemale saada, "ma löön su maha." Tore, selle kanapesa lahti saamiseks kulub Lexil küll palju aega, eriti veel kui ta ei taha pooltest juustest ilma jääda. "Ära mind küll enda kliendiks oota ning nii hinnas nad ka pole, et sina suudaksid selles valdkonnas läbi lüüa, eriti veel sellise meistriteosega," turtsatas näitsik kergelt silmi pööritades, püüdes samal ajal vaikselt enda juukseid lahti harutada. Niiskete juustega õnnestus see õnneks paremini ning tema juuksepahmakas ei muutunud nii hõredaks ka, kui tegu oleks kuivade juustega.

"Tree Hillis on hulgaliselt tüdrukuid, kes tuleksid minu juurde juuksurisse usu mind," muigas Sayer, silmitsedes Alexit, kes enda juukseid lahti arutas. "Ja ma peaks ütlema, et sinu usk minusse on küll lausa üüratult suur," sõnas Roof irooniliselt, tõstes teetassi uuesti endale kätte. Paari lonksuga oli see tühi.

"Seda ka pigem sinu välimuse pärast, kui sinu oskuseid näha," turtsatas Alex lõbusalt. Nüüdseks oli ta poole pea jagu juukseid lahti arutada, aga pool oli veel ees ning ta tõesti näinud hästi, missugune korralagedus seal üleval on. "Mul on sinusse usku, aga see valik on küll väga halb," pööras neidis enda rohelised silmad poisile, naeratades talle õrnalt. Mitte mingisuguse valemi ega mõne muu nipi abil ei osanud ta Rufust juuksurina ette kujutada. Absoluutselt mitte. Isegi õpetaja või mõni tuntud filosoof või hoopis kirjanik, aga kohe kindlasti mitte juuksur. Isegi näitleja oleks tõenäolisem.

"Hmm...okey, you have a point," pidi Sayer tüdrukuga nõustuma, kuigi see ei tähenda, et noormees peaks ennast eriti nägusaks noormeheks, keda kõik tahavad. "Tore, et sa vähemalt aus oled," muigas poiss. Arvamust tasus Lexi käest alati küsida. Ta võis küll mõnikord päris teravalt vastata, aga vähemalt saad sa alati tõese vastuse.

Alex naeratas õrnalt. Aus oskas ta tõesti olla. Mõne inimese jaoks oli ta koguni liiga aus, sest nagu paljud teavad, on sageli parem vaikida ja välja mõelda hädavale, kui öelda inimesele otse välja kõik, mida sa tunned ja mõtled. Tõde on valus ja seda Alex ei eita. Lihtsalt kiirelt saadud haavad paranevad kiiremini, kui haavad, mis on vaikselt tekkinud ja suurenenud nende hädavalede tõttu. Kuulujutud, mis võivad tekkida sealt, on alati valusamad kui otsene tõde.
Võtnud viimaks laualt ka enda teetassi, nautis Alex algul sellest õhkuvat soojust läbi näppude, aga hetk hiljem võttis ta sealt juba paar lonksu. Mmmm.. hetkel ei saa midagi paremat olla..

"Ei tea, kas peaks juba vaikselt magama sättima," mõtiskles Sayer valjul häälel. Õues oli juba päris pime ja nad olid juba päris mitmete asjadega hakkama saanud. "Mis kell sa üldse homme ärgata tahad - siis kui uni täis või paneme endale äratuse?" pakkus noormees valiku variante. Äratusega on see, et siis ei lähe päev nii lühikeseks ja nad saavad palju asju korda saata.