Külastustund.

Alex turtsatas lõbusalt, nügides õrnalt Sayerit vastu. Ta igatses neid pisikesi asju nende sõpruse juures. Kuulnud vastust enda küsimusele, noogutas ta õrnalt. Täpselt see, mida ta kartis. "Vähemalt näed sa hetkel rohkem inimese moodi välja," tõi neidis välja mõne positiivse külje. Tema nägu on tõesti parem kui tol õhtul, pigem peaks ütlema, et tol ööl.

"Ma võtan seda kui komplimenti," sõnas Sayer, vaadates lõbusalt tüdrukule otsa. Nad astusid kiriku ja surnuaia territooriumilt välja ning hakkasid nüüd linna tänavate suunas liikuma. "Ma tunnen end ka palju rohkem inimesena, kuigi kurb on see, et ma ei saa korvpallu mängida," lausus Roof, manades näole tema meeleolu kirjeldava grimassi.

Alexi silmad jälgisid teerada, mida mööda nad kõndisid, võttes suuna neidise korteri poole. "Oh sind vaesekest küll. Vähemalt nüüd kasvab motivatsioon ning kui sa ühel päeval uuesti mängid, siis paned sa kõik imestuma ning pärast nad tulevad sinu juurde ja küsivad, et kust sa tüüp küll välja ilmusid. Nii talendikas, aga näinud nagu pole sind varem," muigas Lexi lõbusalt. Vähemalt nii talle vanatädi korrutas. Ta ütles ikka, et katkisel nukul on alati suurem soov olla parandja käes, kui uuel nukul, kes enda arust ei lähe kunagi katki. Sellel lausel polnud toona neidise jaoks mingit mõtet sees, aga nüüd ta mõistis seda.

Sayer muigas ja hakkas naerma, "sa oskad alati mu meeleolu parandada," lausus noormees, viies enda imetlust tulvil pilgu Alexile. Ilmselt oli tüdruku sõnades tõde sees, sest praegu tunneb poiss nagu ta veaks tervet meeskonda alt ja ta ei suuda oodata seda, kui saab tagasi platsile minna ja selle kõik tasa teha. Vähemalt oli just meeskonnaga liitunud uus tüüp, kes oli piisavalt osav, et tema koht üle võtta. "Ja, kuidas sul endal läinud on?" uuris Roof, pidades eelkõige silmas gängi asju.

Alex ei osanud midagi öelda. Ta vaid naeratas õrnalt. Neidise rohelised silmad jälgisid mõned sekundit enda parimat sõpra, pöördudes seejärel teele. Say küsimust kuulnud, ohkas ta vaikselt. "Nagu juhiks täiskasvanud meeste asemel lasteaeda. Nad on täiesti .... rhhh.. väljakannatamatud, lapsikud, ennasttäis jobud. Iga hetk on neil mingi uus mõte, mida ellu viia, ning püüa neile selgeks teha, mis on prioriteetid, ning meeldetuletada, et meil on juba kava kui selline paika pandud. Ega nad ometi ei kuula sind. Vahel tahaks ma neile virutada, kohe täiega hooga," pööritas Lexi silmi. Hullumaja oli see, mis toimus õhtuti, venides peaaegu hommikusse välja.

Sayer kuulas tüdruku juttu ja ei saanud teisiti kui tõi kuudlavalt valju turtsatuse. "Kohe nii hull siis," vangutas ta enda pead. Kuidas küll Daniel nendega jännata viitsis. Kõlab nagu täiesti võimatu kamp. Noh, eks nad enamasti ole need, kes on kooli pooleli jätnud ja endale kuritegeliku elu valinud. "Mida iganes sa ka ei plaaniks, ma loodan, et see läheb täide nii, et keegi väga viga ei saa. Näiteks sina ise," lausus Rufus.

"Jahm. Vahel lausa hullemgi. Õnneks on see varsti möödas," sõnas Alex õrnal naeratusel, lisades Say küsimusele ka teise vastuse, mis ei puudutanud gängi, "Aga muidu ... parem ei saakski olla," tema naeratus venis ning silmadesse ilmus õrn sära. Ta pööras pilgu Sayerile. "Ära muretse minu pärast nii väga. Ma saan hakkama, eneseusku peab olema ning seda ka teistelt. Pealegi on mul üks tore tuttav, kes õpetas mind esimestel päevadel GPB's kaklema," turtsatas tüdruk kergelt, patsudes Sayerit õlale.

"Jah, Daniel ütles ka tavaliselt seda ja vaata, kus tema praegu on," sõnas Sayer, kuid viis need mõtted enda peast eemale. Ei olnud vaja hetkel enda pead selliste mõtete ja piltidega kurnata. "Sa peaksid hoopis tulistamist õppima," lausus noormees, kergitades enda kulme kui tüdruk teda õlale patsutas. Peagi vangutas ta lihtsalt enda pead.

"Kas me võiks parem teemat vahetada?" ütles Alex neid sõnu kiirelt ja kindlalt. Ta ei tahtnud sel teemal rääkida. Ta ei taha mõelda sellele, mis teda ees ootab. Eriti veel sellisel juhul kui Lõuna-California gäng, kellega nad ennem vägagi hästi läbi said, on võtnud enda eesmärgiks BSV hävitada, mis tähendab kõige suuremat ohtu Alexile. Ilma juhita pole nägi, just nagu pole madu ilma peata.

Sayer tõstis käed justkui allaandmise märgiks ülesse, mis tähendas ka ühtlasi seda, et ta ei puutu seda teemat siis enam. "Räägi mulle siis parem, kuidas su muusika edeneb. Oled endale Liami näol vist päris huvitava muusa saanud," lausus Say muiates. Ilmselt ei oleks poiss Liamiga suhtlema hakanudki, kui too poleks Alexiga sebima hakanud. Ja nüüd tuleb välja, et tüüp on päris normaalne.

Alex küll ei tahtnud sellest rääkida, aga ta teadis, et peab sellest rääkima, sest muidu läheb ta varsti lihtsalt lolliks. Küllap see nädalavahetus on hea aeg, rääkida Sayerile kõik ausalt ära - nii rõõmud kui ka hirmud. "Ma olen mõned uued laulud kirjutanud, mõned vanad lõpetanud. Ta on väga omapärane muusa. Juhul kui mul on inspiratsiooni puudus, siis ta püüan mind sellega aidata, et hakkab ise mingeid sõnu välja mõtlema, aga see kõlab alati jubedalt. Samas on ta andnud mulle sageli mitu head mõtet," naeratas Alex endamisi, jälgides teerada. Ka neidis ise suhtus poissi algul eelarvamustega, aga õppinud teda kord tundma, tuli välja, et tegu on täitsa huvitava isiksusega.

"Seda ma usun," naeris ka Sayer, "aga, kas ma võin ka su muusikat millalgi kuulda?" uuris noormees. Ta ei olnud juba ammu teda laulmas kuulnud. Varem ikka tüdruk mängis talle enda lugusi ette, kui ta mõne uuega hakkama sai või, kui ta mõne lauluga tupikusse jäi. "Igastahes on sul nüüd terve nädalavahetus kauni looduse seltsis, peaks ju muusikule igati sobima," lausus Roof.

Alex turtsatas kergelt. "Loomulikult. Sa pead aitama mind natukene muusikaga, mis tähendab, et võta oma kitarr kaasa, sest ma klaverit küll ei hakka kaasa vedama," tõstis neidis enda rohelised silmad Sayle. Ta naeratas noormehele õrnalt. Ka neidis mäletas hästi neid päevi. Ta igatses neid. "Täpselt. Ma piinan sind nii kaua enda lauludega, kuni sa viimaks peast kinnihoides ja karjudes majast välja jooksed," lisas ta turtsatades.

"Saigi pill hiljuti häälde pandud," sõnas Sayer noogutuse saatel. "Pole seda veel ennem juhtunud, aga vähemalt seal metsa sees on kuhu joosta," muigas noormees. Ta oli juba unustanud, et Alexi koos sai ta end nii vabalt tunda. Öelda, mida tahes, ja teha, mida tahes. Tal oligi vaja sellist lihtsat ja lõbusat nädalavahetust.

"Ning eksid kogemata ära," lõpetas Alex muigega Sayeri laused. Nende pisikesed tögamised üksteise kallal, avameelsus, hullumeelsus meeldisid tüdrukule üle kõige selles sõpruses. Sa võisid olla, kes sa oled, ning sind võesti ka sellisena vastu. Ei mingit teesklust ega näitemängu. Ainult puhas nauding ja vabadus. Kes seda ei tahaks? Märkamatult jõudsid nad kurikuulsa kortermaja ette. Endine BSV juht elas seal ning elab ka praegune. Irooniline.