Külastustund.

"Eks need mustad tööd jäävad ikka poistele," muigas Sayer ning pani ahjuroobi tagasi enda endisele kohale. Mõne sammuga jõudis ta kööki, kus otsis kartulite koorimiseks kõik vajaliku ülesse. Sättinud end siis mõnusalt paika nii, et ta Alexile ette ei jääks, hakkas ta kartuleid koorima. "Palju ma neid tegema pean?" uuris Say. Alex oli siiski peakokk täna.

"Ning peenem kunst naistele," muigas Alex kergelt. Lükanud käeseljaga tüütu juuksesalgu kõrva taha, võttis neidis külmkapist hakkliha, juustu, või ning alumisest kapist leidis ta klaasist ahjuvormi, mille ta määris võiga kokku. "Ma ei teagi. Mingi kümme tükki äkki, juhul kui sa oled väga näljane, siis kaksteist," pöördusid tüdruku rohelised silmad hetkeks abikokale. Seda saab väga edukalt ka homme süüa, kui ahjust kergelt läbi lasta. Peagi võttis Alex kapile ka piima, munad, letšo ning soola ja pipra.

"Nii ta kipub olema jah," nõustus Sayer. Tema ei olnud köögis just kõige osavam kokk ja õnnetuseks ei olnud seda ka Jessica. Samas kui retsept ees oli, sai poiss asjadega enam vähem õigesti hakkama ja toit kõlbas isegi süüa. "No teeme siis juba kaksteist - ma olen alati näljane," turtsatas Roof, jätkates enda tööga, jälgides samas ka tüdrukut. Nagu noormees aru sai, hakkas Lexi neile mingit vormi tegema.

Alex naeratas endamisi. Põhimõtteliselt kõik peaksid saama söögitegemisega hakkama, kas mõne lihtsama toiduga või juhul kui sul retsept ees on. Neidis õppis ometigi retseptide järgi süüa tegema. Esimesed korrad oli vaja paberit ette, aga peagi tuli juba kõik iseenesest. Saanud Sayeri käest esimesed kooritud kartulid, viilutas ta need ära, asetades kihiti hakkliha, tükeldatud sibula ja letšoga.
Harjumusest hakkas Alexandra endamisi ümisema, minnes peagi üle vaiksele laulmisele. See oli üks järjekordne lõpetama laul "We were young".

Sayer kooris veel viimased kartulid ära ning ulatas need siis Alexile. Asetanud kõik asjad tagasi enda endistele kohtadele, loputas ta enda käed ning seisis tüdruku kõrvale, toetades end kätega vastu vana puidust kappi, mille tema vanaisa kunagi ise oli teinud. Kogu maja ja enamus selle mööblist oli mehe enda kätetöö. "Huvitav, kas sa midagi üdlse elus ilma laulmiseta ka teed?" muigas Roof, "mitte, et mulle see ei meeldiks. Laula-laula," lisas ta koheselt juurde. Laulmine tekitas selles majas kuidagi koduse ja hubase tunde.

Alex muigas kergelt Sayeri sõnade peale, lauldes vaikselt edasi. Talle meeldis kohutavalt selle laulu lihtsad sõnad. Lexi oli sellega kunagi algust teinud ning mõtles selle pühendada Lizziele ja Danielile, kui see kord ka valmis saab. Saanud valmis vormiroa viimase kihiga, lükkas Alex selle ahju, mis oli viimaks soojaks läinud. "Tee suhu lahti," pöördus ta Say poole, näppude vahel mõned juustuviilakad, mis pidid leidma tee noormehe suhu.

Sayer naratas vaikselt, jälgides laulvat Alexit, kes nägi kuidagi nii rahulik ja õnnelik välja. Roof sai selle eest vaid Liamit tänada. Temaga koos olles ei olnud Lexi kunagi vist nii rõõmus kui praegu. Ju siis tegid nad õigesti, kui lahku läksid? Kuuletunud tüdruku sõnadele, tegi poiss suu lahti ja pöördus sõbranna poole. Kõige parem osa söögitegemise juures ongi see söömine. Selleks ajaks kui toit päriselt valmis on, siis on sul juba kõht täis.

Alex hammustas kergelt alahuulde, pistes kolm juusturiba Sayerile suhu. Ülejäänud nosis ta ise ära. Alles jäänud juustu, või, hakkliha külmikusse pannud, tõusis neidis kikivarvukile, et ära panna ka soola ja pipra toosi. Vahepeal on täitsa jama, kui sa oled nii pisikene. Pidevalt on raskusi asjade võtmisega või ära panemisega. Õnneks on tal selline pikk poiss nagu Liam. Tema isiklik päikeseratas.

Mmm...juust on alati Sayerile maitsenud. Seega sõi ta need kolm juusturiba kiirelt ära. Jälginud, kuidas tüdruk asju ära paneb, tõttas ta talle appi, kui kapid tema jaoks liiga kõrgele jäid. "Kas kääbus vajab abi?" küsis Roof mahedalt, kuid samas lõbusalt ja narritavalt, võttes tüdruku käest soola ja pipra toosi, et need enda endisele kohale tagasi panna. Sellega hakkama saanud, pööras ta tüdruku poole, "kaua meil nüüd aega on? Äkki jõuame jalutamas käia," pakkus Say.

Alex pööritas kergelt silmi, andes õrna matsu vastu Sayeri tervet õlga. "Ma pole mingi kääbus," lausus neidis pahuralt kulmukortsutades, vaadates noormehele otsa. Rufuse küsimuse peale pööras Lexi enda pilgu kellale, mis oli eemal seinal. "Nii umbes tunnikene, võib olla isegi vähem," kehitas tüdruk kergelt õlgu. Pigem peaksid nad arvestama 45 minutiga, juhul kui nad ei taha eest leida ära kõrgenud ja musta vormi.

"Järve ääres jõuab ikka ringi käia," sõnas Sayer tüdruku sõnade peale. Väike 45-minutline jalutuskäik oleks täiesti mõeldav. "Aga lähme siis," lausus poiss, tõmmates endale jaki jälle selga. Õues läheb siiski õhtuti päris külmaks, isegi kui päeval on juba tunda tapvat palavust. Vahepeal viskas ta ka kaminasse mõned uue halud, et pidevalt midagi põlemas oleks. Jalanõud ka veel jalga ja siis võis Sayer juba ukse juures tüdrukut oodata.

Alex noogutas õrnalt. Ta kõndis Sayeri järel esikusse, tõmmates endale peale mugava teksatagi ning jalga sidudes armeestiilis saapad. Tema igapäevane riietus. Salli ümber kaela kerinud, tõstis neidis enda juuksed seljale ning valmis ta oligi. Rufuse kõrval seisma jäänud, väljus ta majast nii pea kui noormees ukse avas. Värske õhk lõi ta hetkeks hingetuks, aga peagi sulas ta sellesse.

Sayer väljus tüdruku järel hoonest ning lasi uksel lihtsalt kinni vajuda. Siia metsa sisse ei juhtu nagu nii mitte kedagi. Oli vähe neid, kes teadsid, et siin maja asub. Ja kõik, kes teadsid, olid täiesti ohutud inimesed. Roof surus enda käed jaki taskusse ning astus varikatuse alt välja maja ette. Ühe vana männi küljes rippus endiselt aegunäinud korvirõngas, mille Rufus kunagi enda lapselapsele üles oli pannud. Ilmselt tegi siin poiss ka enda esimesed visked. Võtnud suuna järve poole, pöördus Roof Alexi poole. "Ma olen tähelepannud, et sa oled enda tätoveeringuid kõvasti täiendanud," lausus Say. Siia juurde käis mõtteline küsimus, mida nad tähendavad, aga seda vaid siis, kui Lexi tahab rääkida.

Alex surus enda käed teksade taskutesse, kõndides vaiksel sammul Sayeri kõrval järve poole. Kindlasti oleks siin mõnus üks hommikune suplus teha ning pärast olla nädal aega haige. Ka tüdruk märkas korvirõngast ning ta muigas õrnalt. Näitsikule meenus poisi lubadus õpetada talle korvpalli, kui Lexi enda kipsist lahti saab. Say sõnu kuulnud, pöördusid kaks rohelist silma Rufusele. Alex noogutas õrnalt. "Tõsi. Ning kui ma ei eksi, siis on mul neid nüüdseks rohkem kui sul," mainis tüdruk lustlikul naeratusel. "Ja nendel on tähendus minu jaoks. Ma pärast räägin," lisas ta, pöörates enda pilgu noormehelt järvele.

"Ma ei mäleta, et ma oleksin sinuga selles võistelnud, kas mul on sinust rohkem või vähem tätoveeringuid," muigas Sayer. Ta tegi neid siis, kui ta tundis nagu ta tahaks midagi enda nahale jäädvustada. Kuna tema elu tumedam pool oli läbi saamas ja päike lõpuks ometi paistmas, siis ei olnudki tal hetkel mingeid meenutusi vaja, sest need, mis juba olid, olid rohkem kui piisavad. "Millal pärast?" uuris Rufus, kas pärast nagu mõne tunni pärast? mõne päeva pärast? mõne nädala pärast? mõne aasta pärast? Kui tüdruku pea pöördus järvele, tegi seda ka Roof.