Külastustund.

Tegu oli reedese päevaga ja kell lähenes poole viiele. Tavaliselt oleks poiss sellel ajal korvpalli saalis trenni tegemas, aga mitte täna. Tema ribi ei lubanud tal seda veel teha. Ja kuna oli tegemist tema vanaisa surma-aastapäevaga, siis oli ta enda sammud surnuaiale viinud. Lilli tal kaasas ei olnud, sest tema vanaisa oli alati arvanud, et lilled on kõige ilusamad, kui nad niisama vabas looduses kasvavad. Sayer astus surnuaia väravast sisse ning jalutas kindlal sammul mööda erinevatest hauakividest. Tema silmad haarasid mitmeid nimesi. Mõni neist oli talle võõras, mõni tuletas midagi meelde ja mõni nimi kõlas lihtsalt hästi. Say oli seda rada juba mitu aastat jalutanud ja teadis seega täpselt, kus millise nimega kivi seisab ja kus seisab mõni suurem puu. Roof surus enda käed taskusse ja keeras siis järsult paremale. Lugenud täpselt kümme erineva nimega kivi, jäi ta seisma ühe juures, kus seisis RUFUS TRUSCOTT. Automaatsely kerkis poisi näole õrn naeratus. Siia tulles tekkis temas alati tunne, nagu mees oleks elus ja seisaks siin samas selle kivi asemel. Sayeril ei olnud kombeks surnuaial kõva häälega rääkida. Kõik enda vestlused pidas ta enda peas. Kuigi tal ei olnud kaasas lilli, oli tal kaasa küünal. Kükitanud maha, asetas ta valge küünla kivi ette ning süütas selle siis põlema, jäädes ise kükakile kivi ette.

OT: Alex

Ka Alexil olid isapoolsed sugulased maetud Tree Hilli. Päeval, mil neidis siia kolis, olid nad veel elus, aga kolm kuud hiljem suri nii vanaonu kui ka tema naine. Iga aasta käib tüdruk siin, näidates austust inimeste vastu, keda ta praktiliselt ei tundnudki. Ta küll külastas neid paar korda aastas või nemad neidist Ohios, aga see oli ka kõik. Ometigi suutsid nad täita selle tühimiku neidise südames, mis oli mõeldud perele, peale enda ema surma ning täitsid seda kuni enda surmani.
Käed nahktagi taskus, kõndis Alexandra mööda teerada nende hauakivini. Nende surmast on möödas kaks aastat. Ta on kõndinud seda rada mõned korrad, aga ometigi leidis ta kiirelt ülesse haua. Igakord kui ta silmitses hauakivi, turtsatas neidis. Seal seisid kaks nime Alexandra J. Simpson ja Tobias G. Simpson. Enda nime sai Lexi tõesti vanatädi käest. Kükitanud haua ette, pühkis ta käega puhtaks plaadikesed ning võtnud taskust ka küünla, asetas ta selle kahe plaadi vahele ning süütas selle. Lilli pole ta kunagi toonud, kuna nii tüdruk kui ka nende kahe inimese jaoks olid need liiga lamedad. Ta kükitas haua ees umbes kümme minutit, tõustes seejärel püsti ning kõndides tuldud teed tagasi. Seekord märkas ta aga tuttavat inimest. Suul õrn naeratus, kõndis ta Sayeri poole.

Sayer oli mõnda aega kükitanud, kuid kuna see asend pani ta rindkere valutama, siis tõusis ta natukese aja pärast püsti. Tema silmad olid endiselt suunatud hauakivile. Vaatamata sellele, et ta viibis surnuaial, oli tema näol õrn naeratus. Viimaks sügavalt ohanud, ajas ta enda pea kuklasse ning vaatas taevasse, kus oli ilus kevadine sinine taevas koos valgete pilvedega, mis aeglaselt tuule jõul edasi liikusid. Tundnud korraga justkui keegi vaataks teda, vaatas ta ringi, märgates peagi Alexit, kes tema poole jalutas. Tõmmanud ühe käe taskust välja, lehvitas ta talle kergelt. Kuid paigalt ta veel ei liikunud. "Hei, mis sind siia toob?" uuris Say.

Alex viipas Sayerile vastu, peites enda käe tagasi tagitaskusse. Kuigi ilmad on läinud juba soojaks, sulatanud ära peaaegu kogu lume, tundis neidis siiski vahepeal külmatunnet. "Hei," tervitas ta teda vastu. Mõne sekundiga jõudis tüdruk noormehe juurde, silmitsedes hetkeks tema vanaisa hauda. Alexi tutvus selle mehega algas umbes 15 aastat tagasi Ohios. Rufus oli nende kõige lähem naaber ning Lexi läks alatasa metsa seiklama. Igakord leidis mees ta ülesse ning kosutanud tüdrukut, viis ta tagasi koju. Nad olid päris head sõbrad. Mees nagu praegust Sayer sundis Lexit muusikaga tegelema, kui neidis avastas endas selle lauluhääle. "Külastasin enda hauda," muigas ta kergelt, rohelised silmad taaskord Say'd jälgimas. Ta on rääkinud noormehele, et jagab enda vanatädiga sama nime. See on justkui Alexi inglaslik musthuumor. "Sinu käest pole seda vist mõtet küsidagi. Kui vanaks oleks Rufus see aasta saanud, 75?" pöördusid neidise silmad tagasi hauakivile, tehes peas kiire arvutuse.

Sayer turtsatas ja naeris kergelt tüdruku sõnade peale. Mõne arvates ilmselt tõesti loll huumor, aga Say pani ruttu kokku näitsiku sõnad ja tema nime. Kuigi ikkagi võib päris õõvastav olla, kui sa seisad surnuaial ja sinu ees on sinu enda nimega hauaplaat. "Mhm," noogutas Rufus, "ja tema elustiili juures peaks ta endiselt veel siin Tree Hilli metsades ringi liikuma," sõnas poiss. Ta oli alati olnud aktiivne, viibinud värskes õhus ja elanud üldse väga tervislikult. Ta ei suitsetanud ja kui jõi, siis väga vähe. Aga vähi ees ei ole kellelgi pääsu. "Ma mõtlesin nädalavahetuseks metsamajja minna," avaldas Roof killukese enda mõtetest.

Alexi suul olev naeratus venis laiemaks, kui Sayer naerma hakkas. Seda oli tore kuulda. "Kõik, mis peaks olema, aga alati ei saa inimene käia seda rada, mida ta tahab. Küllap tollel vanapapil seal üleval olid Rufusega teised plaanid," nõksatas neidis peaga ülesse pilvede poole. Noormehe plaani peale minna nädalavahetuseks metsamajja, noogutas tüdruk heakskiitvalt. "See on hea plaan. Keegi pole seal juba ammu käinud," sõnas Alex vaikselt. Mõned üksikud korrad on ta sinna sattunud viimase kolme kuu jooksul, aga ta on seda jälginud eemalt puude vahelt. Küllap meenutas palkmaja talle liiga palju Ohiot.

"Jamh, seda küll," sõnas Sayer. Tegelikult käisid seal tavaliselt vanaisa vanad sõbrad, kes seal mõnikord jahti pidasid ja siis kasutasid nad seda maja. Muidugi Sayeri loaga. Nad hoidsid nii maja ka elamiskõlblikuna juhul kui Roof peaks tahtma sinna minna. Ja nagu näha, siis täna ta ka seda teeb, olles eelnevalt uurinud ega nad seal lähedal jahiga ei tegele. Kes see ikka seda pidevat paugutamist kuulda tahab? "Sul on juba nädalavahetuseks plaanid tehtud? Kui ei ole, võiksid kaasa tulla. Sa tundsid teda ju ka," pakkus Sayer, kui talle see mõte äkitselt pähe tuli.

Alex muigas lõbusalt. "Ainult 48h teleka eeslösutamist ja pizza söömist. Võib-olla püüan ka mõne lauluga lõpetada," sõnas ta kergelt õlgu kehitades. Kuna Liam on nädalavahetusel ära, siis pole tüdruk justkui mitte midagi teha. Viimasel ajal sõltus tema päevaplaan kohutavalt noormehe omast, välja arvatud see, mis puudutab gängi. Samas väike puhkus väljaspool linna kuluks ära. "Seda võib öelda küll. Tema oli siiski see, kes leidis mu Ohio paksudest metsadest ülesse, kui mul tekkis tahtmine kõndima minna," noogutas ta, suul õrn naeratus, meenutades samas neid hetki.

"No seda võid sa väga vabalt ka seal teha. Ainult muidugi mitte seda teleka osa," sõnas Sayer, sest majakeses puudus elekter ja vett toodi kaevust. Ja pliit töötas puudega. Igati roheline eluviis. "Ja, kas see tähendab, et sa tuled?" küsis Roof, kallutades enda pead kergelt ühele küljele, oodates näitsiku vastust.

Alex turtsatas kergelt. Ta kahtles hetke, aga nõustus sellegi poolest. Nad pole Sayeriga ammu juba midagi koos teinud. Midagi hullu. "Hea meelega," nõustus neidis, noogutades samas õrnalt. Loodetavasti ei pea ta enda otsuses hiljem kahtlema ega neema end selle eest. "Kuna me sõidame?" tundis Lexi huvi. Tema must Mustang seisis ka praegu kortermaja ees, sest tüdruk on viimased kaks ööd seal olnud. Seda gängi pärast.

Sayer naeratas lõbusalt ja tegi midagi 'yess' sarnast. Nad ei olnud tõesti midagi koos teinud. Elu oli lihtsalt nii kiireks läinud, et neil ei olnud enam aega koos olla nagu vanasti. Kõik oli justkui üleöö nii keeruliseks läinud. "Minu poolest kohe. Ma peaks kodust muidugi ennem toidu värgid kaasa võtma," sõnas Roof, "ja sinu auto kuluks ka meile ära. Mitte, et ma sind ainult auto pärast kaasa oleksin kutsunud," muigas Say lõbusalt.

Alex pööritas lõbusa muige saatel silmi. "Kas tõesti? Millega sa oleksid sinna siis läinud? Jala? Või laenanud enda ema jalgratast?" nöökis neidis sõbralikult Sayeri kallal. Just nagu vanasti, kui asjad olid lihtsamad. Küllap need olidki. Nemad olid nooremad ning vähemteadlikud maailmas ringiliikuvatest probleemidest. "Aga lähme?" nõksatas tüdruk peaga väljapääsu poole.

"Küll ma endale selle auto leidnud oleks," muigas Sayer, kuid astus siis Alexi juurde ja pani enda käe semulikult ümber tema õlgade, hakates väljapääsu poole liikuma, möödudes nendest samadest kividest, mida ta juba täna vaadanud oli. "Kõige pealt sinu juurde?" küsis Say, vaadates Lexile otsa. Nii oli vist mõtekam.

Alex muigas lõbusalt. "Jahm. Oleksid kindlasti minu ukse taha tulnud küsima," vangutas tüdruk pead. "Kuidas su sinikas ka elab?" tundis Lexi huvi. Tookord oli ta siiski noormehe kokkulappinud. Esimene praktika kui selline sai ka läbitud sellega. Poisi küsimuse peale noogutas tüdruk. Peale Danieliga juhtunut on maja nii vaikne ning esimene kord peale seda sinna sisse astuda oli hirmuäratav. Rääkimata veel ühe öö veetmisest seal. Hommikul, kui päike välja tuli, muutus kõik kuidagi rõõmsamaks. Must-valge omandas kümneid erinevaid värvitoone. Elutu muutus elusaks.

Sayer, vaid nügis Alexit tema sõnade pärast. Ega siis tüdruk ainuke sõber ei ole, kellel auto on. "Valutab endiselt ega ta suurt muutunud ei ole," lausus noormees, "ma käisin treeneri sunnil arstil. Ribi on kahest kohast mõrane," andis Roof Lexile lühikese ülevaate enda seisundist. Nägu oli tal juba palju parem võrreldes tolle õhtuga, kui ta Alexi juures oli.