Külastustund.

Sayer saatis tüdrukule vägagi tähendusrikka pilgu, sasides hetk hiljem tema juukseid. Jõudnud Alexi majani, jäi Roof seisma. "Sa võid üleval käia ja endale mõned asjad kaasa pakkida, ma ootan siin," pakkus noormees, toetades end vastu tüdruku autot. Mida rutem nad metsamajja kohale jõuavad seda parem. Siis jõuavad nad ka maja korralikult soojaks kütta, et ei peaks öösel lõdisema seal.

Alex turtsatas lõbusalt, kui Sayer tema juukseid sasis. Endale ei meeldi, kui teised tema juukseid puutuvad, aga ise ajab neid suurima heameelega sassi. On alles tüüp. Noormehe sõnade peale noogutas neidis õrnalt. Taskust võtmed väljakookinud, avas ta välisukse ning pikema sammuga läks ta trepist ülesse. Umbes kümme minutit hiljem väljus ta majast, käes must seljakott, kuhu ta oli pannud mõned riidehilbud ja muud vajalikud asjad. Koti viskas ta autos tahaistmele, istudes ise rooli. Mootor käivitus sujuvalt esimesel katsel ning peagi olid nad teel Sayeri juurde.

Kuna Sayeri maja ei asunud tüdruku omast kuigi kaugel, olid nad kümne minutiga juba selle tillukese maja ees, kus poiss elas. Väljunud autost, jalutas noormees majja. Korjanud endale mõned riided, söögiasjad, kitarri ja igaksjuhuks joonistusasjad, pöördus ta peagi ringi, et tagasi välja minna ja autosse istuda. Enda asjad pani ta tagumisele istmele. "Ja meie nädalavahetus võib alata," muigas Rufus, viies enda pilgu tüdrukule.

Need mõned minutid veetis Alex autos enda plaate sorteerides, pannes viimaks vaikselt mängima Metallica albumi Black Album. Ta ümises vaikselt kaasa, trummeldades vastu rooli, silmad jälgimas tänavalõppu. Kui Sayer viimaks autosse istus, naeratas Lexi noormehe sõnade peale. "Nädalalõpp eemal tsivilisatsioonist ehk kaks päeva istume pommiaugus," turtsatas Alexandra lõbusalt. Käigu sisse pannud, võttis ta kohalt ning sõitis tuttavat teed pidi tuttava maja poole.

Kuulnud autos head muusikat, keeras ta pilgu Alexile ning muigas, "sa ütled seda nii nagu oleks see halb asi. Mina olen küll väga õnnelik, et ma siit linnast välja saan ja seda veel koos enda parima sõbraga," lausus Sayer koheselt, kinnitades turvavöö ning lastes end mugavamalt istuma. Majani ei olnud küll pikk tee, aga see ei olnyd ka lühike. Kuskil nii kolmkümmend kilomeetrit linnast väljas. Urgitsenud enda taskust välja mobiili, trükkis ta sõnumi nii enda emale kui ka Jessicale, kus seisis, et läheb nädalavahetuseks linnast välja. Claire paneb ilmselt kohe paika selle, kuhu ta poeg kadus.

"Ma ei öelnud seda, nagu see oleks lausa maailmalõpp. Lihtsalt nentisin irooniaga fakti," turtsatas Alex, keerates peale linnast välja saamist vasakule, kus sai kiiremini tuttavale parkimisplatsile, kust edasi tuli jalakäia. Sayeri viimased kolm sõna muutsid Lexi suul oleva naeratuse veelgi laiemaks. Talle meeldis nende sõnade kõla. Kui noormees hakkas sõnumeid trükkima, pöördusid Alexi rohelised silmad teele. Tema must Ford Mustang peatus peale 20-minutilist sõitu tühjal parkimisplatsil, mida ümbritses ilus tihe mets.

Sayer vaatas sõidu ajal aknast välja. Talle oli see alati meeldinud. Seltsiks veel hea muusika, mis sõidu aega märgatavalt lühemaks tegi. Kui nad viimaks tuttavale parkimisplatsile jõudsid, naeratas noormees endamisi, ennem kui turvavöö lahti tegi. "Hea on jälle siin olla," sõnas Say, lükates auto ukse lahti ning astudes sõidukist välja, et võtta tagant enda seljakott, toidukraam ja kitarr, mille ta ulatas Alexile. "Ma teeksin sinuga hea meelega võistluse majani, aga ma olen hetkel kottidega liigselt koormatud," muigas Rufus.

Alex astus samuti autost välja, võttes tagaistmelt enda seljakoti, mille ta ühele õlale viskas. Sayeri käest võttis ta vastu ka kitarri, hoides seda kindlalt teises käes. Nii pea kui mõlemad autouksed olid kinni, lukustas tüdruk auto ning nad hakkasid vaikselt maja poole kõmpima. Say sõnade peale turtsatas neidis lõbusalt. "Ma võtaksin selle väljakutse heameelega vastu. Õnneks on meil kaks päeva aega, et see teoks teha," muigas Alexandra õrnalt, pöörates enda rohelised silmad Rufusele. See rada oli tema jaoks vägagi tuttav. Peaaegu igal korral, kui noormees on siia tulnud, on ka neidis kaasa tulnud.

"Homme teeme ära," muigas Sayer, vaadates tüdrukule lõbusalt otsa. Rada oli endiselt see sama tilluke ja tuttav. Kohati oli see kitsamaks jäänud, kohati laiemaks. Keegi ei olnud siin lihtsalt pikemat aega käinud. Ainult jahimehed, aga ega ka nemad väga seda rada ei kasuta. Heast tujust hakkas Say peagi väikest viisijuppi vilistama, mida tema vanaisa tihti laulis.

"Ole siis valmis pähe saama," muigas Alex, vaadates samuti lõbusalt poisile otsa. Pööranud enda silmad peagi rajale, kõndis ta rahulikul sammul mööda sa rada. Kui Rufus vilistama hakkas, venis õrn muie kergeks naeratuseks. Tüdruk teadis seda laulu. Ta mõletab seda hästi, eriti veel neid päevi, kui ta kahekesi Say vanaisaga istusid mehe maja ees trepil ning nikerdasid puutööd teha. Sageli Alexandra laulis vaikselt taustaks, vahel laulis hoopis mees ise. Good times.

"Kuule ilmselgelt oma katkise ribiga ma sulle just konkurentsi ei paku," muigas Sayer. Ega ta ei tohtinudki end väga palju pingutada. Yey, the joy of having broken rib. Kohendanud kotti enda käes, viis ta pilgu otse ette, märgates juba kaugemal seda tuttavat hallikat katust. Iga sammuga tuli maja aina enam puude seest välja. Lõpetanud vilistamise, vaatas ta tähendusrikkal pilgul tüdruku poole.

"Nagu ma lubaks ka sind," saatis Alex Sayerile ühe kiire karmi-ema-pilgu, muiates seejärel kergelt. Enda rohelised silmad kinnitas ta uuesti rajale, jäädes peagi silmitsema seda maja. Loomulikult oli tal hea meel seda näha, aga sellegi poolest muutus tema meel õrnalt nukraks. Peale Rufuse meenutas see talle kõvasti Ohiot. Aastaid on ta enda kodukohast eemale hoidnud, aga mitte enam. Kohe peale kooli lõppu läheb ta sinna, veetes ühe pika kuu või koguni kahe.

Sayer vaatas tüdrukule otsa ning muigas kavalalt. Eks näeb, mis homne päev toob. Noormees astus mööda viimasest suuremast põõsast ja leidis end selle vana hoone eest. Ta jäi seisma ning silmitses seda maja, millega oli lihtsalt liiga palju mälestusi. Ohanud kergendatult justkui oleks üle pika aja jälle koju jõudnud. "Oh, old times," muigas Rufus, viies enda hallikasrohelised silmad Lexile. Viibanud peaga maja poole, astus ta peagi ukse ette, otsides välja ühe vanema väljanägemisega võtme, mille surus lukuauku. Peagi käis kerge klõks ning Sayer avas ukse, et neid väikesesse majakesse sisse lasta. Tüdrukud ees muidugi. "Tunne end kui kodus."

Alex naeratas õrnalt, astudes sisse tuttavasse majja. Siin pole midagi muutunud päevast, kui ta viimane kord siin käis. Endiselt sama puidu lõhn ning need vanad diivanid, mis küll kergelt kriuksusid, kui nende peal istuda, aga olid mõnusaks seltskonnaks õhtul kamina ees. Ühesõnaga mitte miski pole muutunud ning neidisel oli selle üle vaid heameel. Kitarri vastu tugitooli toetanud, asetas ta enda seljakoti samuti sinna maja. Saapad jalast võtnud, jättis Alex enda üleriided ukse juurde, kõndides sügavamale majja. Talle on alati meeldinud siin olla.

Sayer tõmbas seda mõusat puidulõhna enda kopsudesse ning suundus siis kööki, kus kõik toidukraami korralikult ära pani. "Ma lähen toon puid ja panen kaminasse tule ülesse, et me õhtul siin täitsa ära ei külmuks," muigas Say, võttes sammud jälle välja. Puukuurist ühe korraliku sületäie puid võtnud, naases ta majja, asetades need kõik kamina ette maha. Mõnda aega asjatas ta puude, vanade ajalehtede ja tikkudega. Ja peagi oligi kaminas olemas soe tuli, mis lisaks soojale ka hubast valgust jagas. Sellega ühele poole saanud, viis ta ülesse enda seljakoti ära. Jõudnud jälle alla ning istunud kerge ohkega diivanile, suunas ta enda silmad Alexile. "Ja mis nüüd?"