Külastustund.

"Oeh, i love you, too. Alex Jessica Simpson," naeris Sayer, saates näitsiku poole ühe sahmaka vett. Suht raske oli märgade riietega vees liikuda, aga päris võimatu see ka ei olnud. "Tegelikult me peaks nüüd ruttu siit välja ronima. Muidu Liam lööb mu maha, et ma sa haigeks tegin," muigas Rufus, olles vees ühe koha peal, liigutades enda käsi ja jalgu, et vee peal püsida.

Alex sulges hetkeks enda silmad, võttes selle külma veesahmaka julgelt vastu. Ta on juba märg ning märjemaks pole tal võimalik enam saada. Kuid niisama tüdruk seda asja ei jätnud. Kui juba veesõda, siis korralik. Ka Lexi saatis Sayeri poole ühe mõnusa lahmaka vett, ujudes seejärel noormehele lähemale, et teda veelgi rohkem saaks veega kiusata. "Liam on viimane, keda sa kartma peaksid. Siin samas lähedal on üks pisikene blond plika, kes on pahasena sama tugev kui see pikk nägus korvpallur, seega don't mess with me," turtsatas Alex lõbusalt.

Kui vesi ei oleks nii külm, siis oleks ilmselt see veesõda isegi päris lõbus ja mõnus, aga hetkel küll mitte, vähemalt siis kui sa paigal seisad. "Vabandust, aga su sõnu on raske uskuda," muigas Sayer, vaadates tüdrukule pisut narritavalt otsa. Keeranud tüdrukule selja, ujus ta paadisillale lähemale, kus asus ka redel. Loodetavasti see töötab veel. Roninud mööda seda ülesse, jäi ta tilkuvana sillale seisma, ulatades käe ka Lexile. "Ei tasu kaua selles vees liguneda," lausus poiss.

Alex turtsatas vaikselt, ujudes hetk hiljem Sayerile järgi. Ühes oli noormehel õigus - juhul kui vesi poleks nii külm, siis oleks veesõda isegi päris lõbus ja nauditav. Pidada seda aga sellises vees - puhas lollus. "Sinu pärast ma siia üldse sattusingi, nii et shut it," turtsatas Lexi. Silmitsenud paar sekundit Say kätt ning redelit, mida mööda noormees enne ülesse läks, eelistas neidis pigem poisi kätt. See redel ei paistnud eriti turvaline olevat, eriti veel Lexi suguse kobakäpa jaoks. Haaranud Rufuse käest, lasi ta poisil ennast ülesse tõmmata. Seistes nüüd siin paadisillal, hakkas Alex kergelt värisema. Vees oli tunduvalt parem olla.

Sayer aitas tüdruku veest välja. "Nüüd sisse ja kohe kamina ette. Võin meile midagi kuuma juua ka teha. Peaasi, et märjad riided kuivade vastu vahetada," lausus noormees ning asetas käe ümber väriseva tüdruku õlgade, et ta endale lähemale tõmmata. Ehk saab sooja nii. Vees oli muidugi tunduvalt soojem, sest seal ei puhunud tuult.

Tundnud Sayeri kätt ümber enda õlgade, puges Alex noormehe kaissu. Kehasoojuse jagamine aitab päästa nii mõnegi inimese tervise. Värinad neidise naha all ei leidnud lõppu, muutudes pigem isegi hullemaks. Awesome. Nüüd ei puudu veel paar valju turtsatust ja vesine nina. Kamin, kuum tee ja soojad riided kõlavad küll vägagi soojalt. "Lähme," sõnas Alex vaikselt, hakates aeglaselt Sayeri kaisus maja poole liikuma. Õnneks polnud nad väga kaugel.

Maja ei olnud tõesti kaugel ja mõne minuti pärast astusidki läbimärjad noored taas majja. Nüüd oli hoone juba seest üsna pime. Say otsis välja tikud ning pani laes oleva petroolium lambi põlema. See lõi alumisele korrusele hubase valguse. "Mine otsi endale midagi kuiva selga. Ma panen vee sooja," sõnas Roof ning läks kohe kööki. Seal enda tegevusega hakkama saanud, liikus ta kamina juurde, visates sinna paar uut halgu. Ja siis kadus ka tema ülesse, et endale midagi soojemat selga tõmmata. Ja miski ei ole mõnusam, kui ühed soojad dressid. Tagasi alla jõudes valas ta kahte tassi kuuma vee ning asetas nendesse kuivatatud piparmündi lehti. Kaks tassi käes, jalutas ta diivani juurde. Tassid lauale ja ise diivanile, pleed peale.

Kuni majani oli Alex ennast peitnud Sayeri käte vahele, püüdes hoida nii enda kehatemperatuuri normaalsuse piires. Tsika külm oli tal siiski. Jõudnud viimaks nelja sooja seina vahele, ei pidanud Say lausetki lõpetama, kui neidis juba tuiskas ülesse teisele korrusele. Enda kotist leidis ta kiirelt ühe paari kuivi teksaseid, puhta t-särgi, kampsuni ja isegi villased sokid. Kõik need vahetasid peagi välja märjad riided, mis neidis vannituppa kuivama pani. Loodetavasti on nad hommikuks enam-vähem juba kuivad. Peale kümmet minutit sagimist, millest enamus aeg möödus enda juuste kuivatamisele ning kammimisele, sest need olid tõeliselt pulstunud, oli Alex tagasi all. Ta kõndis vaiksete sammudega diivanile, pugedes Rufuse juurde pleedi alla. Soe.

"Hey, on nüüd soojem olla?" küsis Sayer, viies enda hoolitseva pilgu tüdrukule. Kohendanud pleedi nende peal, asetas ta enda vaba käe ümber tüdruku õlgade, hoides teises kuuma tee tassi. "Noh, ega sa nüüd minu peale pikka viha ei pea, et ma su see aasta õige varakult ujuma viisin," muigas Rufus, võttes siis tassist ühe suure lonksu, mis kogu organismi hetkeks soojaga täitis. Ja kuna kamin andis veel omapoolse sooja, siis hakkas külm vaikselt naha alt kaduma.

Kangus Alexi kehas hakkas vaikselt kaduma ning peagi suutsid esimesed soojad lained ka temasse pugeda. Ometigi oli ta kägaras diivani peal, nautides nii Sayerist õhkuvat soojust, kaminat kui ka pleedi. "Natukene," lausus neidis vaikselt. Mööda tema selga jooksid endiselt aeg-ajalt mõned külmavärinad. Poisi muige ja sõnade peale turtsatas Lexi kuuldavalt, aga samas lõbusalt. "Seda me veel vaatame," sõnas ta, rohelised silmad Rufusele pöördumas.

"Võta ja joo kuuma teed - hakab rutem soojem," sõnas Sayer ning ulatas näitsikule tassi, mis diivani ees oleval laual vaikselt auras. Nii ei pidanud Alex isegi ennast liigutama, et see kätte saada. "Nii et pean edaspidi sinu juuresolekul tähelepanelikum olema?" muigas noormees, hõõrudes kergelt sõbranna õlavart, et tal soojem hakkaks. Tundus, et Lexil oli tunduvalt külmem kui temal.

Alex võttis meeleldi tassi kuuma teega vastu, võttes sealt pisikese lonksu, et mitte enda keelt ära kõrvetada. Sooja meelitas see küll kiiremini kohale, tuues neidise suule pisikese naeratuse. "Ma päris ette hoiatamata ei ründa, seega võid rahulikumalt möoda tänavaid liikuda. Pealegi on mul hetkel teise laste kambaga vaja maad jagada," muigas tüdruk kergelt. Tundnud Sayeri kätt enda õlavarrel, toetas Lexi pea noormehe õlale. Gängis on küll hetkel rahulikud ajad, aga siiski suudab keegi aeg-ajalt kuhugi ämbrisse astuda ja Alexi saavutatu võssa visata. Not nice. Viimastel päevadel on Lexi tihti peaaegu hommikuni välja laohoonete juures. Õnneks on koolilõpp lähedal ning samuti ka grand finale. Danielil oli tookord ikkagi õigus olnud.

"Milline kergendus," ohkas noormees, viies enda muigvel pilgu Lexile, kui too enda pea poisi õlale lasi vajuda. Täpselt nagu vanadel aegadel. Sayer rüüpas tükk aega vaikides teed, silmad uuesti kaminas olevale tulele kinnitunud.

"Ära hõiska enne õhtut ning ära nüüd liiga mugavaks ka muutu," turtsatas Alex lõbusalt, aga vaikselt. Tema silmad olid küll kinni vajunud, kuid tüdruk oli täiesti ärkvel ja valmis kohe aktiivselt midagi tegema. Ka näitsikule meenusid need vanad head ajad, mis panevad ta alati naeratama. Ka seekord. Mugavdanud enda asendit, avas Alex silmad ning võttis diivani kõrval olevalt lauakeselt enda märkmiku ja pliiatsi. Puhta lehekülje avanud, hakkas ta sinna vaikselt midagi kirjutama. Inspiratsioon ei küsi aega ega kohta.

Sayer turtsatas ja naeris lihtsalt ja lõbusalt. Alexiga oli lihtsalt nii kerge olla tema ise. "Ja nii sünnibki järgmine Alex Simpsoni hit-lugu. Inspiratsioonitund?" seletas noormees üle hoone, pilk libisemas Lexi näolt tema vihikusse, kuhu üksteise järel hakkasid tekkima read. "Kui sul mind vaja läheb, siis ma olen siin samas - sulle padja asemel," muigas Rufus, pidades silmas seda, et kui Alex juba kord kirjutama hakkab, siis unustab ta kõik ümbritseva.