Külastustund.

"See on lihtsalt esialgne mõte. Ma võin neid vabalt veel muuta," lausus Alex vaikselt, jälgides Sayeri silmi, kui noormees enda pilgu talle pööras. See laul oli tõesti enam jaolt inspireeritud Lizandrast ja Danielist ning küllap selle lahkumineku all mõtles Lexi nende aasta tagust lahkuminekut, kui poiss läks Tree Hillist ära. Juhul kui Say uuriks tõesti põhjalikult nende tagamaid, näeks ta seal lamamas ka nende kahe hetki, nende lubadusi ja nendelike elemente.

"See on nii ka päris hea. Nii et sa pead siiski ise otsustama, mis sa teed sellega. Aga laulu kinkimine on muidugi minu arvates eriti armas ettevõtmine," lausus Sayer, vaadates tüdrukule naeratades otsa. Teadmine, et keegi sinust või sinule laulu on kirjutanud, on iseenesest päris liigutav. Heitnud sõnadele veel viimase pilgu, ulatas ta need Lexile tagasi. "Kas su inspiratsiooniks oli ainul Liz ja Daniel või keegi veel?" küsis Roof muiates.

Saanud enda märkmiku Sayeri käest tagasi, libistas ka Alex silmadega üle selle. Iseenesest meeldis talle need sõnad ning see lugu, mida need sõnad räägivad. Poisi küsimuse peale tõstis Lexi enda rohelised silmad talle, jälgides teda kergel muigel. "Põhiliselt siiski nemad, aga on olnud ka keegi teine," sõnas tüdruk õrnal naeratusel. Tõesti on tore teada, et keegi on sinust või sulle laulu kirjutanud. Isegi Alexandra on seda teinud. Tookord jõuluballil esitas ta siiski ühe loo 'Easy Way Out', mis oli 100% inspireeritud Sayerist.

"Okey, muusiku saladused jah," muigas Sayer ja naeris kergelt. Mis seal ikka, kui ei taha rääkida ega siis ei pea ju. Ega kui keegi temalt küsiks mõne joonistuse kohta, et kus ta inspiratsiooni sai või mida see kujutama peaks, siis ta ilmselt ei avaldaks seda. "Ma arvan, et go for it - ja kingi neile see laul," lausus Rufus lõpuks.

"Õige," noogutas Alex õrnalt naeratades. Käega läbi juuste tõmmanud, sasis ta neid kergelt, pöörates enda pilgu noormehelt märkmikusse. Ta tegi mõned kiired märkmed vihikuservale, tõstes seejärel silmad uuesti Rufusele. "Tore, aga sellisel juhul peame mingi viisiga lagedale tulema, sest hetkel on mul vaid sõnad," ohkas Lexi vaikselt, säilitades siiski õrna naeratuse enda suul.

"Peame? Ehk siis sa tahad seda koos teha?" küsis Sayer igaksjuhuks tüdrukult üle. Noh, see päästaks teda muidugi kingituse otsimisest, milleks tal kuluks vist sada aastat. Igastahes haaras poiss kitarri jälle kätte ning hakkas seda tinistama. "Sul ei ole isegi mitte mingisugust üminat või paari akordigi?" uuris Roof. Muidu peab ta täiesti tühjusest peale hakkama. Ja ega tema siin see muusik ei olnud. "Kuule, ma ikka pean sulle selle kitarrimängu selgeks tegema," vangutas Say pead.

"Ei, ma mõtlesin iseennast kolmanda isiksusena ning mõtlesin kamina kampa võtta, sest ta tunneb hästi rütmi," turtsatas Alex valjult, vangutades endamisi pead. Lexi võib kirjutada tundide viisi sõnu, aga muusikaga läheb tal alati palju aega. Võib-olla juhul kui tal oleks klaver, oleks olukord lihtsam, aga seda tal hetkel kahjuks pole. "Mõned on, aga mitte just sellised, mida ma selle laulu juures kasutaksin," sõnas tüdruk vaikselt. Visanud ennast diivanile pikali - nägu Say poole ning jalad üle käetoe alla rippumas, hakkas ta vaikselt endamisi ümisema suvalisi noote, püüdes mingit meloodiat luua. "Tore oleks jah, sest see plaan oli sul juba ammu peas," muigas Lexi.

Sayer muigas ja tegi tüdrukule nägusi. "Nii et pean lihtsalt kuskil pihta hakkama," ohkas Rufus ning hakkas niisama igasuguseid akorde ja viisijuppe ette mängima. Mõne heitis ta kohe kõrvale, mõnda mängis kauem ja üritas ka kohendada. "Homme päeval millalgi, aga tuleta mulle meelde - mul ju kuldkala mälu," muigas Roof, silmad tulele suunatud, samal ajal kui sõrmed keeltel libisesid ja kõrvad õiget heli üritasid püüda. "Sa võiksid mulle laulmist õpetada. Mitte, et ma kunagi sama hästi laulaksin kui sina, aga viisi võiks ikka pidada," pakkus Rufus.

Alex naeratas õrnalt. Ta sulges silmad, asetas käed pea alla ning hakkas lihtsalt endamisi ümisema. Miks praegust ei taba teda korraga inspiratsiooni muusa nagu tavaliselt? Kuhu on kadunud kõik head mõtted? "Heameelega," sõnas Lexi Rufuse pakkumise peale. Tema silmad olid endiselt suletud ja ta ümises vaikselt endamisi edasi. Korraga tabasid tema kõrvad aga ühe akordi, mille Say kitarriga kuuldavale tõi. "Oota," hüüatas ta lausa. "Mängi uuesti," sõnas ta poisile.

Tuleb kena vahetus - tema õpetab Alexile kitarri ja Lexi temale laulmist. Sayer naeratas rahulolevalt, mängides lihtsalt seda, mida tema sõrmed teha tahtsid, kuni korraga tüdruk teda lõpetama sundis. Rufus jättis käe õhku ning vaatas näitsikule hetkeks küsivalt otsa, üritades meenutada, mida ta just äsja mänginud oli. Kaks korda akordiga eksinud, suutis ta kolmandal korral panna helisema selle sama akordi, mida Alex tahtis. "Nii, ja mis sellega nüüd?" küsis Say.

Alex ajas ennast istukile, võttes märkmiku enda kätte. Avanud esimese puhta lehe, tõmbas ta selle välja ning visandas sellele kiirelt paar noodijoonestikku. Mälu järgi kirjutas ta ülesse Sayeri mängitud akordi. "Mängi seda uuesti," lausus Lexi, silmitsedes tähelepanelikult lehekest. Hakanud vaikselt kitarri saatel ümisema, tõusis Alex diivanilt, kõndides mööda tuba ringi, kuni ta suutis kokku panna õige meloodia. Vaikselt hakkas ta laulma: "We were young, we had plans that we wrote on the back of our hands. So the ink could wash of.."

Sayer kuuletus Alexile ning mängis paberil olevat akordi ikka uuesti ja uuesti, kuulates samal ajal ka tüdruku vaikset üminat. Üritades säilitada sama akordi, aga sulanduda kokku näitsiku viisiga, hakkas Rufus peagi juba mängima midagi, mida sai täitsa meloodiaks nimetada. "Nii kõlab vist päris hästi," arvas Roof, katkestmata hetkekski seda mahedat kitarri häält.

Alex kõndis minuteid mööda tuba ringi, lauldes vaikselt endamisi ning kritseldades noote enda käes olevale paberile, mis vaikselt hakkas juba õige noodilehe mulje saama. Vähemalt on neil midagi rohkemat kui ainult sõnad. Teinud salmide vahel pause, noogutas Lexi Sayeri sõnade peale. Tema suul oli õrn naeratus, kui ta kordas esimest salmi laulu lõpus. Sounds really good.

Tundus, et Alex tegi praegu sellist ajurünnakut, et anna abi. Sayer lihtsalt jälgis ja kuulas enda parimat sõpra, kellel meloodia tuli nagu lindilt. "Noh, näitad mulle ka, mis sa seal valmis oled mõelnud või teed toa peal veel mõned ringid?" muigas noormees. Ei tea, kas liikudes läks pea rohkem lahti või andis see ajule rohkem hapnikku?

Jäänud lõpuks kamina juures seisma, kirjutas Alex paberile kiirelt noodid, mis tundusid päris hästi sobivat. Sayeri küsimuse ja muige peale hakkas Lexi kergelt naerma. Vangutanud pead, kõndis ta tagasi diivani juurde, potsatades sellele istuma. Ta oli peaaegu valmis omadega. "Ole hea," ulatas ta paberilehe, mis oli mõlemalt poolt täiskirjutatud noote, Rufusele. Liikudes ei läinud pea just rohkem lahti, aga andis palju juurde küll.