Külastustund.

Sayer võttis lehe vastu ning üritas siis tüdruku liikumisepealt tehtud nootidest midagi aru saada. "Okey," hingas poiss sügavalt sisse-välja, hakates siis lehel olevat meloodiat pilli peal ellu tooma. Mõne koha peal jäi ta seisma, üritades Lexi käekirja välja lugeda. "Ma eelistaksin, kui sa järgmine kord paigal olles kirjutad," kommenteeris Roof, kuid jätkas siiski mängimist kuni lõpuni. Ei olnudki kõige raskem, aga nüüd pidi rütmi veel sõnadega paika saama.

Alexi käekiri oli niigi omapärane ja suhteliselt raskesti loetav kohati, aga kui ta kirjutab liikumise pealt, siis on seda veelgi raskem välja lugeda. So, thanks man. Rufuse kommentaari peale pööritas tüdruk kergelt silmi, võttes paberi uuesti enda kätte. Leidnud laualt puhta lehe, kirjutas ta noodid korralikumalt ümber ning ulatas puhtandi tagasi Sayle. "Kuule, minu käekiri on loetavam, kui sinu o'd ja a'd, millel ma siiani vahet ei tee," turtsatas Alex lõbusalt.

Kui Alex paberi tema nina alt ära tõmbas, vaikis ka ruumis muidu hõljuv muusika. Saanud nüüd palju korralikuma lehe tagasi, hakkas ta aga otsast peale mängima. Talle hakkas see viis iga korraga aina rohkem meeldima. Tüdruku lause peale tõi Sayer kuuldavale turtsatuse. "Siis on hea, et me kuskil koos ei istu. Muidu oleks sul raske minu pealt maha kirjutada ja vastupidi. Huvitav, kuidas Liam suudab sinu pealt maha kirjutada?" mõtiskles Roof muiates. Ilmselt teadis terve kool, et matas kasutas Liam Alexit enda ajudena ja Jessica Sayerit. Ja ega poiste riietusruumis kuuleb ka ikka ühtteist.

Alexi rohelised silmad jälgisid mustandi paberit, ajades näpuga viisi taga ning püüdis selle mõttes seostada ka sõnadega. Õnneks polnud selleks eriti suurt fantaasiat vaja ja peagi oli tüdruku suul õrn naeratus. Tema peas kõlas see suurepäraselt. "Huvitav, mis aines peaksin ma sinu pealt maha kirjutama?" turtsatas Lexi, pöörates enda rohelised silmad noormehele. "Ta suudab seda sellepärast, et mu käekiri pole nii kohutav kui sa seda arvad olevat. Pealegi ei kirjuta ta mu pealt maha," lisas Alex kergelt muiates. Ta ei tea, mis jutud küll poiste riietusruumis või koolis liiguvad, aga Liam on täitsa tark poiss, kui ta natukene asja viitsiks süveneda.

"Ma ei tea....mõnes humanitaaraines ehk? Seal on palju kirjutamist," muigas Rufus, viies enda hallikasrohelised silmad Alexile. Mis vahet sel on, kes kellelt maha kirjutab kui üldse. See oli rohkem niisama norimiseks öeldud. "Kui sa nii ütled," kehitas noormees enda õlgu. Tema istub neist eemale ja pole nagu nii eriti tema asi, mida need kaks seal tunnis teevad.

"Selleks kasutan ma lühendeid, mille tähendusi keegi ei tea," muigas Alex lõbusalt, jälgides mõned sekundid Sayeri hallikasrohelisi silmi, mis oli temale suunatud, ennem kui pilgu eemale viis. Köhatanud kergelt, võttis näitsik laualt pastaka ning mustandipaberi, tehes sinna paar noodi parandust, mille kohale kirjutas küsimärgi. Eks ta püüab homme värske peaga selle koha läbi närida.

"Kaval," kommenteeris Sayer lühidalt ning raputas enda kätt, millega juba pikemat aega keeli oli näppinud. "Jätkame homme või tahad kohe terve lauluga hakkama saada?" uuris Rufus, varjates haigutuse enda käega. Asetanud kitarri tagasi põrandale, silmitses ta lõbusal ilmel Lexit. "Lähme välja? Kell peaks piisavalt palju olema, et tähti näha ja kui õnnestub siis ka hunte kuulata," sõnas Roof.

Alex naeratas õrnalt. Tema rohelised silmad pöördusid hetkeks Sayerilt uuesti paberile, tehes veel mõned küsimärgid paari noodi kohale ning püüdes leida ka teist varianti. "Me võime homme jätkata," sõnas Lexi vaikselt, varjates samuti käega haigutuse. Järelikult on see ikkagi nakkav. "Kõlab hästi. Las ma panen midagi soojemat peale," noogutas näitsik. Sulgenud märkmiku, jättis neidis selle sinna samma diivanile. Ta tõusis püsti ning käis hetkeks ära üleval magamistoast, et endale kampsun peale võtta. Peagi oli Alex uuesti all ning mineku valmis. Enda t-särgi peale oli Lexi pannud õhukese, kuid sooja ja pehme musta kampsuni.

Sellel ajal kui tüdruk endale midagi soojemat selga läks tõmbama, pani Sayer kitarri ilusti ära ning tõmbas ka endale jaki selga. Igaksjuhuks võttis ta neile ka pleedi kaasa. Kui tüdruk alla jõudis, avas ta ukse, lastes näitsku enda ees välja. Nende tee läks jälle mööda seda sama rada järve äärde, kuid nad keerasid palju varem ära, leides end peagi vana paadisilla pealt. Rufus istus sinna ääre peale ning viis enda silmad teisele kaldale. "Siin on vaikne," lausus Say vaikselt, viies enda silmad tüdrukule.

Alex kõndis vaikides Sayeri kõrval vana paadisilla poole. Neidise rohelised silmad olid suunatud küll enda ette, aga ta püüdis jäädvustada nii palju erinevaid pilte, hääli ja emotsioone, mis nendega kaasnesid, kui võimalik oli. Ta tahtis mäletada seda õhtut. Silmitsenud hetkeks tähelepanelikul pilgul järve ja metsa selle ümber, istus Lexi peagi Rufuse kõrvale. Tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult vastas kallast, kuni ta pööras need noormehele. "Tõsi. Samuti on väga ilus," sõnas ta vaikselt. Enda pilgu poisilt ära pööranud, viskas Alex ennast vaikselt sellili, jäädes tähti vaatama.

Sayer lasi ka ennast paadisillale pikali, viies enda hallikasrohelised silmad taevale. Hetkeks meenus talle see õhtu Jessicaga mängukindluse katusel ja see kleepis tema näole naeratuse. See oli ilus ja selge õhtu, täpselt nagu praegu. "Noh, kumba sina usud - kas tähed on lihtsalt ühed keemilised kogumid või on need surnud inimeste hinged või on sul mõni veel parem teooria?" küsis Rufus kergelt muiates.

Alexi silmad sulgusid ning ta kuulas kauguses olevaid hunte, kes hakkasid juba enda avaesinemiseks sooja tegema. Nende viimasest sellisest õhtust on möödas juba kuid, kui nad lihtsalt olid ning ei teinud praktiliselt mitte midagi. Nautisid vaid üksteise seltskonda ja vaikust. "Kui ma olin noorem, siis ma arvasin, et iga täht on killukene maailmast, mis on meie omaga seotud. Just kui iga särav täpikene seal taevas on üks uudishimulik inimene, kes vaatab enda maailmast kaugemale. Praegu pole mul aga kindlat seisukohta. Killukene minust nõustub faktiga, et tähed on ühed keemilised gaasipilved, aga samas teine osa minust usub, et seal on midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab," sõnas neidis vaikselt, avades silmad ja pöörates need Sayerile.

"Ma nõustun sinuga. Tähed tunduvad ühed müstilised asjad olevat," sõnas Sayer, "neil on kalduvus panna inimesi arvama, et nad on tillukesed ja haavatavad olendid, selles suures maailmaruumis," muigas noormees. Tähed tundisid nii kauged ja väikesed, aga neid oli niiii palju. Ja kui Rufus neid silmitseb, tunneb ta end alati üliväiksena. Kui Say kõrvu kostus huntide hulgumine, sulges ta hetkeks silmad. Tema näole ilmus naeratus ja ta avas enda laod, lastes peal tüdruku poolsele küljele vajuda. "Noh, tahad huntidega juttu puhuda?" küsis Roof, tõustes istuli, ja järgmisel hetkel vastas ta hundile ühe pika hulgumisega.

Alex kuulas vaikides Sayerit, jälgides samal ajal tähti. Osad olid suuremad, osad väiksemad, osad vilkusid kergelt, teised lihtsalt särasid. Nad kõik olid nii sarnased, ometigi nii unikaalsed ja erineva. Just nagu inimesedki. Rufuse küsimuse peale kergitas Lexi kulme ning pööras silmad poisile. Järgmine hetk hakkas ta vaikselt naerma. "Sa oled segane, tead seda ikka," turtsatas näitsik. Ometigi Sayeri eeskujul tõusis ta istukile ning 'ajas samuti huntidega hetkeks juttu'. Tema hulgumine polnud küll nii vali, kui Say oma, aga vastuse sai ta sellele sellegi poolest.

"Kui ma segane ei oleks, oleks mu elu liiga igav," lausus Sayer naerdes, "veame kihla, et hulludel on kõige lahedamad elud, mis siis, et nad ise sellest võibolla tuhkagi aru ei saa," lausus noormees lõbusalt, lastes enda ja näitsiku häältel öös segunenud ja huntidele vastuseks kanduda. See oli kuidagi mõnus ja vabastav niimoodi huntidega 'juttu ajada'. Rufus tegi seda enda vanaisaga kogu aeg. Tegelikult oli tema õpetanud teda ka õiget häält tegema. "Kuule ega keegi ei kuule meid, peale huntide, seega ära pelga. Ma tahaks su häält nüüd kuulda. Lava peal oled sa küll palju julgem," utsitas Roof sõbrannat.